Читать книгу Mille järele sul isu on? Chopra lahendus püsiva kaalukaotuse, heaolu ja hingerõõmuni jõudmiseks - Deepak Chopra - Страница 1

Just nüüd ja praegu on maailmas puhuma hakanud uued tuuled, mis on muutmas paljude inimeste elu. Seda võib aduda ajalehtede pealkirjadest. Ameerika endine president, šokeerituna sellest, et südameatakk tabas teda nii noores eas, teatab, et temast on saanud vegan. See on hämmastav avaldus ning oma meelemuutusele veelgi kaalu lisamiseks räägib Bill Clinton kõigile, kui hästi ta end tunneb – ja kui hea välja näeb. Samal ajal pälvib tähelepanu Hispaanias läbi viidud laiaulatuslik uuring, millest järeldub, et järgides Vahemere dieeti, mis sisaldab rikkalikult kala, pähkleid ja oliiviõli, võib südameatakkide esinemise tõenäosust tervelt kolmandiku võrra vähendada. Tegemist on viimaste aastate ühe olulisima toitumisteemalise avastusega. See tähendab, et kõik, kes on otsustanud punasest lihast loobuda, on meditsiinilises plaanis õigel teel.

Uute teadmiste puhang toob muutusi ka mitmel teisel rindel. Üha vähem on meie jaoks aktsepteeritavad tööstuslikus ja töödeldud toidus sisalduvad mürkained. Mahe on muutunud peavoolu sõnaks. Üha enam inimesi hakkab taimetoitlaseks – eluviis, mille kasulikkus on teada juba väga pikka aega (ühes uuringus kirjeldasid pooled Briti naised end põhimõtteliselt taimetoitlastena). Jätkusuutlikus maailmas pole pestitsiidide ja herbitsiidide saastavale mõjule enam kohta. Inimesed on ärkamas uuele reaalsusele ning toitumise seisukohalt on kiiresti esile kerkimas täiesti uus eluviis.

Mind ennast haaras see uus laine kaasa viis aastat tagasi. Ma olin juba siis “eeskujulik” toituja. Punane liha oli mu söögilaual harva ning ma olin tükk aega varem loobunud sellistest päevselgetest mürkainetest nagu alkohol ja tubakas. Ma nautisin seda, mida sõin, ja sõin seda, mida nautisin. Ometi, kui ma meditsiinikirjandust rohkem jälgima hakkasin, lugesin pidevalt uutest avastustest. Märgiti seoseid suhkru ja ülekaalulisuse, alkoholi ja unehäirete ning lihtsüsivesikute ja diabeedi vahel – väga paljud neist avastustest puudutasid ülekaalulisust.

Uuringutest kuhjus tõendeid, mis osutasid kindlalt ühes suunas. Mul tuli leida enda jaoks ideaalne toitumisviis, sest selleks oli tuhat head põhjust. Vaid harjumused ja hooletus takistasid mind toidu, keha ja meele vahel täiuslikku sidet loomast.

Rääkimata sellest, et ma olin ligi 10 kilo ülekaalus.

Hoolimata minu “eeskujulikust” toitumisest, oli minust saanud number statistikas – ma olin saanud üheks kahe kolmandiku ameeriklaste hulgas, kes on kas ülekaalus või rasvunud. Minust sai osa statistikast hoolimata sellest, et mul on meditsiinialane ettevalmistus. Ma olen kõrgelt motiveeritud ja mul on küllaltki mõistlikud harjumused, ma olen vältinud olulisimaid toksiine ning mulle on olnud kättesaadav iga toit, mida olen vaid soovinud, kuid sellest ei piisanud. Samuti olin ma teadlik dieedipidamise mõttetusest – jätkub vaid pilgust kõigile neile lugematuile uuringutele, mis tõestavad üha uuesti ja uuesti, et tagasilöögiefekt taastab kiiresti dieediga kaotatud kilod ning lisab veel mõned. Need lisakilod on sinu keha viis öelda: “Sa püüdsid mind näljutada. Ära seda enam uuesti proovi.”

Lahenduseks oli jõuda ideaalse toitumiseni ja ma tegin seda peaaegu üleöö. Polnud ühtki põhjust, miks seda mitte teha, kui võtta arvesse kõiki minu käsutuses olevaid meditsiinilisi teadmisi.

Ma loobusin kõigist töödeldud toiduainetest.

Ma hakkasin sööma kõige puhtamat ja ehedamat toitu, alati naturaalset ja nii mahedat kui vähegi võimalik.

Olles alkoholist juba loobunud, jätsin nüüd menüüst välja ka fermenteeritud toiduained, näiteks juustu.

Ma loobusin valgest rafineeritud suhkrust.

Ma piirasin tugevalt oma soolatarbimist.

Ma loobusin punasest lihast ning sõin peamiselt kana ja kala, kuid liikusin tasapisi taimetoitluse suunas.

Ma jõin puhast vett.

Ma pöörasin tähelepanu sellele, et saaksin piisavalt und.

Kuna kõik on omavahel seotud, siis oli korralik ööuni üheks osaks minu uuest toitumisviisist. Unepuudus rikub tasakaalu kahe hormooni, leptiini ja greliini vahel, mis reguleerivad seda, kas tunned nälga või täiskõhutunnet. Inimesed, kes magavad halvasti, kipuvad kergesti üle sööma, sest nende keha ei saada neile enam õigeid hormonaalseid signaale. Kõhurasv segab samuti nende hormoonide tööd ja nii satudki nõiaringi, mis on mitte ainult ebatervislik, vaid ka potentsiaalselt ohtlik.

Ma ei muretsenud selle pärast, et minust võib saada puhta toidu fanaatik. Miski mu uue toitumisviisi juures polnud pealesunnitud. Minu ajendiks ei olnud mure ega hirm. Lihtne fakt on see, et ameerikapärane “normaalne” toitumine on jõudnud ebatervislike äärmusteni. Keskmine ameeriklane tarbib aastas 68 kilogrammi suhkrut – groteskne hulk tühje kaloreid, mis lööb rivist välja insuliini- ja veresuhkrutaseme. Teiseks probleemiks on meie sõltuvus töödeldud toidust, mis moodustab ameeriklaste igapäevasest toidulauast 70 protsenti. Piisab vaid sellest, kui vaatad ringi kohalikus toidupoes. Sinu ees seisab ridade kaupa riiuleid ja külmikuid küpsiste, krõpsude ja muude snäkkide, karastusjookide, külmutatud pitsa ja jäätisega. Siin on valitsevaks jõuks äri – kui need toidukaubad poleks nii populaarsed, siis ei antaks neile kauplustes sedavõrd palju müügipinda.

Mis aga pole ekstreemne, on süüa loomulikult, lähtudes parimatest meditsiinialastest teadmistest. Selles suunas liigub ka uute teadmiste laine. Oluline on tähelepanu pööramine – juba pikka aega pole ühiskond meie moonutatud toitumisharjumustele piisavalt tähelepanu pööranud.

Minu eesmärgiks oli teadlik toitumine. Kõik sammud, mis ma selleks astusin, panid mind end hästi tundma. Mu keha tundus kergemana veel enne, kui kaalus 10 kilo alla võtsin, ning see sujus ilma vähimagi pingutuseta. Ma lõpetasin sellised tegevused nagu söögi ajal telefonikõnedele vastamine – miks mitte oma toitu täiel rinnal nautida? Samuti ei jätnud ma end millestki ilma. Iga minu toidukord on nauditav, sest mu toitumisharjumused on nüüd mu kehaga kooskõlas ning see omakorda tõstab tuju. Ma olen alati olnud energiline inimene, kuid nüüd jagub mul energiat ja elurõõmu rohkem kui kunagi varem.

Kõige tänuväärsem oli seejuures teiste inimeste reaktsioon. Kui ma nendega teadlikust toitumisest rääkisin, siis noogutasid nad kaasa. Paljud neist olid juba sama tee jalge alla võtnud. Uute teadmiste laine oli tõepoolest kohale jõudnud ning kogumas üha enam jõudu. Ma nägin, et olime jõudnud murdepunktini. Sõnum oli jõudnud kollektiivsesse teadvusse.

Kui ma selle raamatu kirjutamisega algust tegin, oli mulle saatjaks veendumus, et paljud inimesed soovivad minuga koos seda uut rada kõndida. Mul polnud tarvis neisse uusi veendumusi sisendada, sest tervislik toitumine oli neile juba eesmärgiks. Ometi olid nende teel mõned takistused:

halvad harjumused ja vananenud arusaamad;

hirm muutuste ees ning perekonna surve;

jonnakas usk järgmise dieedi tõhususse;

hirm ülekaalulisuse ees;

ebaõnnestunud katsed kaalus alla võtta;

isuhood, eriti soolaste, magusate või rasvaste toiduainete järele;

ajaline surve, mis paneb meid kergesti sirutama kätt töödeldud toidu ja snäkkide järele või tegema kiiret peatust mõnes kiirtoidurestoranis.

See on muljetavaldav nimekiri. Miljonite inimeste jaoks on need tõsised takistused. Tegelikult on hämmastav, et uus toitumisviis üldse nii populaarseks on saanud, vaadates telereklaame, mis kubisevad lööksõnadest nagu naturaalne, lahja ja toitainerikas ning müüvad nende märksõnade all suures osas tegelikult töödeldud toiduained, samal ajal kui värskeid puu- ja juurvilju, täisteratooteid ning mahedaid toiduained näeb reklaamides harva.

Selleks, et aidata sul neist takistustest üle saada – olgu ülekaal väike või suur – ei hakka ma kordama samu tervisliku toitumise nõuandeid, mida juba kümneid aastaid korrutatud on. Jah, need nõuanded on kõik väga kasulikud, kuid puudu jääb konkreetsetest juhtnööridest, kuidas täpsemalt muutusteni jõuda. Siinkohal on võtmeks teadlikkus, sest massiivne mõjutamine on harjutanud meid kahjustama oma keha selle kaudu, et:

me sööme ebateadlikult, mõtlemata, mida toit sisaldab;

me oleme kaotanud oma söögiisu üle kontrolli;

me eelistame järjest suuremaid ja suuremaid portsjoneid;

me kasutame toitu emotsionaalsetel eesmärkidel, näiteks igapäevaelust põhjustatud stressi leevendamiseks;

me haarame kõige kiiremini kättesaadava toidu järele, et see aitaks meie isu leevendada.

Kõik need takistused saavad alguse ühest ja samast kohast: sinu peast. Su keha on nende füüsiliste valikute peegeldus, mida oma elus teed. Teadmised on olulised, kuid tarkade nõuannete kuhjamisest ei piisa, et tervislikumalt toituma hakata. Selleks on tarvis muutust teadlikkuses.

Ma otsustasin, et näitan inimestele, kuidas teadlikkuse muutmine toimub, kuidas selleni jõuda ning milleks seda üldse vaja on. Ilma teadlikkuse tõstmiseta – isegi kui su toitumisharjumused paranevad – jätavad ka parimad nõuanded sind endiselt piiratud arusaama lõksu oma kehast. Ka rangelt “tublid” toitujad, kes järgivad kindlaid reegleid ega kaldu neist kunagi kõrvale, ei ole paremas olukorras. Teadlikkust tõstes on võimalik kõiki sissejuurdunud ja ennasthävitavaid käitumisviise muuta. Sa ei saa kontrollida seda, millest sa teadlik pole. Kui sul oleks kinga sees kivi, siis sa raputaksid selle kohe välja. Valusignaalid annaksid sulle viivitamatult märku, et midagi on valesti. Söömise puhul see kahjuks nii ei ole. Enamasti ei saada keha meile vähimatki valusignaali ning kahjulik mõju avaldub silmale märkamatult, samm-sammult ning ilma sinu teadmata. Selleks, et mõista, mis sinu sees on valesti, tuleb sul jõuda uuele teadlikkuse tasandile. Alles seejärel võid astuda järgmise sammu ning olukorda muutma hakata.

Niisiis, kui sa oled ülekaalus või tunned end loiuna, kui su energiatase on madal või sa pole rahul oma kehakujuga ning meenutad, kuidas nooremas eas palju kenam välja nägid ning end märgatavalt paremini tundsid, siis on see raamat just sulle. See pakub mitmeid üllatusi ja avastusi – üks peamisi nende hulgas on tõdemus, et ideaalkaal on kõige loomulikum olek üldse. Sinu kehast võib saada su liitlane, mis aitab jõuda parema eluviisi ning suuremate eesmärkideni kui vaid pelk kaalukaotus. Teadlikkus toob mitmeid ootamatuid lahendusi, mida ma ise nimetan rakendustarkuseks.

Teeme siis algust – see teekond on põnev ning sa võid liituda selle uute teadmiste lainega tõelise entusiasmiga, sest saad olla kindel, et su välimusel ja enesetundel on sellest palju võita.

Söömine, kehakaal ja nälg

Kui sa soovid taastada oma ideaalkaalu, siis seisab su ees kaks valikuvõimalust. Sa võid dieeti pidada või teha midagi muud. See raamat siin räägib sellest millestki muust. Dieedipidamine põhineb valedel eesmärkidel ja seetõttu ei vii sageli ihaldatud tulemusteni. See on enesepiiramise ja loobumise tee. Iga dieeti pidades veedetud päev tähendab sõda näljaga ning võitlust enesekontrolli säilitamise nimel. Kas on veel ebameeldivamat viisi elamiseks?

Selleks, et kaalukaotus sujuks edukalt, peab see olema rahuldust pakkuv – see ongi “miski muu”, mis toimib, kui kõik dieedid on sind alt vedanud. Kui sa suudad oma keha näljasignaalid taas tasakaalu viia, siis saab söömisinstinktist vaenlase asemel liitlane. Kui sa usud, et su keha teab, mis sulle hea on, siis hakkab keha sinu eest hoolitsema, mitte ei sõdi sulle vastu. See kõik on seotud keha ja vaimu vaheliste sõnumite korrastamisega.

Meditsiinilises plaanis olen ma õppinud analüüsima nälga teatud hormoonide taseme tõusu ja languse terminites. Näljatunne on üks võimsaimaid aju poolt kehale saadetavaid sõnumeid. Tegelikult ei ole normaalne, kui inimene tunneb nälga kohe pärast söömise lõpetamist või kui väike õhtune snäkk viib teise ja kolmanda snäkini. Siiski, ma olen seda ka ise kogenud – nagu miljonid inimesed – ning see näitab, et näljatunne võib esineda ka siis, kui tegelik vajadus toidu järele puudub.

Just seda näljakogemust sul muuta tulebki, kui märkad end üle söömas. Isu ja näiline nälg ei ole sama mis kehale vajaliku kütuse pakkumine. Sinu keha pole kütust neelav auto. Näljatunne on ajust saadetavate ja seal vastuvõetavate tuhandete sõnumite füüsiline väljendus. Söömistegevusse on kaasatud ka sinu minapilt ühes sinu harjumuste, eelsoodumuste ja mälestustega. Peamine võti kaalukaotuse juurde on sinu vaim – kui vaim on rahul, lõpetab ka keha liigse toidu ihaldamise.

Terviklik keha-vaimu lähenemine toimib ka sinu puhul, sest nõuab vaid üht: rahuldustundeni jõudmist. Selleks ei piisa ainuüksi toidust. Sul tuleb toita:

oma keha tervisliku toiduga;

oma südant rõõmu, kaastunde ja armastusega;

oma meelt teadmistega;

oma vaimu meelerahu ja eneseteadlikkusega.

Teadlikkuse abil on see kõik võimalik. Samas, kui sa neile aspektidele tähelepanu ei pööra, siis liiguvad need sinu käeulatusest üha kaugemale ja kaugemale.

See võib kõlada paradoksina, kuid selleks, et kaalu kaotada, pead sa end “täitma”. Kui sa täidad end teistsuguse rahuldusega, siis pole toit enam probleem. See polekski pidanud kunagi olema. Söömine on loomulik viis end õnnelikuna tunda. Ülesöömine seda pole. Sajandeid on elu pöördepunkte tähistatud pidustustega ning mõned neist, näiteks pulmad või pensionile saatmise õhtusöögid, võivad olla inimese elu tipphetkedeks. Milline laps ei tunne elevust, kui lauale tuuakse sünnipäevatort? Kuid nauding, mida toit meile pakub, teeb ülesöömisest kummalise ja ainulaadse probleemi. Enda õnnelikuna tundmine, mis on sinu jaoks hea, moondub millekski, mis sulle halvasti mõjub.

Hinda ise, millises vahemikus sa paikned sellele skaalal, mis näitab toidu ja õnnelikkuse vahelisi seoseid.

Normaalne söömine ► ülesöömine ► isuhood ► toidusõltuvus

Normaalne söömine annab hea enesetunde.

Ülesöömine võib küll hetkeks hea tunde tekitada, kuid viib pikemas perspektiivis kehvade tagajärgedeni.

Isuhoogudele andumine ei tekita üldse head tunnet – see viib peaaegu kohe kahetsuse, süütunde ja frustratsioonini.

Toidust sõltumine viib kannatuste ja tervise halvenemiseni ning eneseaustuse täieliku puudumiseni.

Ülekaaluni jõudmise libe tee saab alguse millestki, mis on tegelikult oma olemuselt positiivne: toidu loomupärasest headusest (sama ei saa öelda narkootikumide ja alkoholi kohta, mis on mürkained isegi siis, kui inimene pole neist sõltuvuses). Söömine toidab meid ning teelt eksides oleme kaheks kistud lühiajalise naudingu (maitsev ports šokolaadijäätist) ning pikaajalise valu (tagasilöögid, mis tulevad aastatepikkusest ülekaalus olemisest) vahel.

Mis on selle põhjuseks, et normaalsest söömisest saab liigsöömine? Vastus on lihtne: rahulolu puudumine. Me hakkame üle sööma siis, kui püüame alateadlikult kompenseerida mingeid puudujääke oma elus. Vaadates tagasi oma meditsiiniõpingute ajale, kui olin kahekümnendates eluaastates, näen selgelt, kust ja kuidas minu kehvad söömisharjumused alguse said. Ma tulin pärast pikka ja kurnavat öövahetust koju ning tundsin end surmväsinuna. Mu peas keerlesid tuhanded haigusjuhtumid. Mõned patsiendid olid endiselt eluohtlikus seisundis. Kodus ootas mind ees armastav naine ja maitsev kodune toit.

Kalorite osas vastas õhtusöök kõigile nõuetele. Selleks, et märgata varjatud probleeme, tuli vaadata inimlikku poolt. Ma olin töö juures käigu pealt kohvi ja mõne kiire suupiste haaranud. Unepuudusest tingituna ei pannud ma tegelikult tähelegi, mida sõin. Niipea, kui olin koduuksest sisse astunud, sirutus mu käsi dringi järele ning kuskil vedeles alati poolik pakk sigarette.

Seitsmekümnendate aastate mõistes olin ma normaalne mees, kelle harjumused olid samad, mis igal teisel noorel arstil, keda tundsin. Mul oli enda arvates uskumatult vedanud, sest kodus ootasid mind armastav naine ja kaks imearmast last. Kuid see raevukas viis, millega ma toitva koduse õhtusöögi kallale asusin, ning veel mõned märgid stressist juhitud söömisest olid loomas harjumust, mis oli lootusetult vale. Iroonilisel kombel pidasin ma isegi tollel ajal oma teadlikkuse taset küllaltki kõrgeks.

See, mis tõi kannapöörde, oli veelgi suurem teadlikkus – lahendus, mille ma ka sulle siin raamatus välja pakun. Hoolimata sellest, kui palju sa oma keha ka ei kuritarvita, suudab see alati tasakaalu tagasi jõuda. Esimese reeglina tuleb sul lõpetada sekkumine looduse loomulikku käiku. Oma loomulikus olekus kontrollib aju näljatunnet automaatselt. Kui veresuhkur langeb teatud tasemest madalamale, saadab keha sõnumi mandlikujulisse piirkonda sinu ajus, mida tuntakse hüpotaalamuse nime all. Hüpotaalamus vastutab näljatunde reguleerimise eest. Saades sõnumi veresuhkru alanemisest, hakkab see eritama hormoone, mis tekitavad näljatunde. Kui sa oled piisavalt söönud, siis lõpetab hüpotaalamus nende hormoonide eritamise ja sa ei tunne enam nälga. Selline tagasisideahel vere ja aju vahel toimib iseseisvalt ning on seda teinud juba miljoneid aastaid. Hüpotaalamus on olemas kõigil loomadel, kellel on seljakeelik (selgroogsed), mis on ka loogiline, sest nälg on niivõrd madala taseme mehhanism.

Kuid inimese toitekäitumist on üsna kerge rivist välja viia. See, kuidas me end emotsionaalselt tunneme, võib muuta meid kas väga näljaseks või viia viimsegi söögiisu. Kui me tunneme end häiritult, võime söömise üldse unustada, või vastupidi – toidust võib saada kinnisidee, miski, millele me terve päeva lakkamatult mõtleme. Tegelikult ei otsi me muud peale rahulolu. Siiski on elus lisaks toidule veel palju muud, millest rahulolu leida. Iha saab alguse vajadustest, alustades kõige lihtsamatest:

me kõik tahame end kindlalt ja turvaliselt tunda;

me kõik tahame tunda, et meid hoitakse;

me kõik tahame tunda, et meid armastatakse ja hinnatakse;

me kõik tahame tunda, et meie elu on sisukas ja sellel on mõte.

Kui need vajadused on rahuldatud, siis on toit ainult üks mitmetest naudingutest. Kuid lugematud inimesed jõuavad ülesöömiseni seetõttu, et püüavad leida aseainet millelegi muule, mida tahavad. Nii saabki toit hoovaks, mille abil tuju tõsta, ning pahatihti inimene ise ei märkagi seda. Kas see situatsioon tundub tuttavana? Siin on mõned selle levinud tunnused:

Sa ei tunne end turvaliselt, enne kui oled ülesöömise abil oma meeled tuimestanud. Tuimus toob omamoodi rahu, mis jääb vähekeseks ajaks kestma.

Sa ei tunne end hästi, kui su maitsemeel pole suhkrust, soolast ja rasvadest ülestimuleeritud.

Sa ei tunne, et sind armastatakse ja hinnatakse, ja nii pöördud söömise juurde, et “endale pisutki armastust pakkuda”.

Sa tunned, et sinu elul puudub mõte ja söömine aitab seda tühjust sinu sees mõnda aega ignoreerida.

Kui sa lõpetad keskendumise dieetidele ja kaloritele, siis näed, et ameeriklaste ülekaalulisus on tegelikult seotud rahulolu ja mõtestatuse puudumisega. Meile on kättesaadavad maailma parimad toiduained, kuid me ihaldame kõige halvemaid. Meid on õnnistatud võimalusega kasvada ja areneda, kuid selle asemel tunneme tühjust.

Minu eesmärk on see, et sa jõuaksid rahuloluni. Niipea kui see juhtub, ei söö sa enam valedel põhjustel. Lahendus on lihtne, kuid sügavmõtteline – selleks, et kaalu kaotada, peab selle teekonna iga viimane kui samm nauditav olema. Sa ei pea end psühholoogiliselt analüüsima, piisab sellest, kui lõpetad liigse muretsemise oma keha pärast ja marineerimise pettumustundes ning frustratsioonis. Kehtib üksainus põhimõte: elu peab pakkuma rahulolu. Kui sa pole oma eluga rahul, siis ei saa kõht kuidagi pakkuda seda, millest sul puudu jääb.

Mille järele mul isu on?

Meil kõigil on oma keeruline lugu ja ka kõige paremad kavatsused võivad läbi kukkuda, sest inimestel on raske end muuta. Halvad harjumused, nagu ka halvad mälestused, jäävad meile kangekaelselt külge ka siis, kui soovime neist lahti lasta. Sulle on abiks suurepärane motivatsioon – soov olla õnnelik. Õnnelikkuse all mõtlen ma rahuloluseisundit ning kes meist ei tahaks selleni jõuda. Selle kõige lihtsama tasandi motivatsiooni valguses sõltuvad sinu valikud vaid ühest küsimusest: “Mille järele mul isu on?” Sinu tõeline isu viib sind õiges suunas. Valed isud viivad vales suunas. Sa saad seda lihtsa katse abil testida – järgmine kord, kui sammud külmiku suunas sead, peatu sekundiks. Mis on see, mis paneb sind kätt toidu järele sirutama? Sellele on ainult kaks võimalikku vastust:

1. sa oled näljane ja pead midagi sööma;

2. sa üritad täita endas valitsevat tühimikku ning toidust on saanud kõige kiirem moodus seda teha.

Tänapäeva meditsiinis teatakse söömisimpulsside vallandajatest päris palju. Sinu keha eritab hormoone ja ensüüme, mis peavad sidet aju näljakeskuse ning mao ja seedetrakti vahel. Kui sa olid alles beebi, siis oli see ainus vallandaja, millele sa reageerisid. Sa nutsid, sest olid näljane. Nüüd aga võib kehtida hoopis vastupidine – kui su meel on kurb ja nutt kipub peale tulema, tekib sul nälg.

Me loome oma eluteel uusi vallandajaid, mida ükski beebi poleks osanud iial ette näha. Üheks tuntud ülesöömise vallandajaks on depressioon, samuti stress, ootamatu kaotus, lein, allasurutud viha – neid vallandajaid on veel mitmeid. Millisele neist sina kõige vastuvõtlikum oled? Ilmselt on sul sellest vaid ähmane ettekujutus. Enamik inimesi ei tea, mis nende söömiskäitumise tingib, sest vallandajad on sageli alateadlikud – ja see teebki need nii võimsaks. Sa reageerid neile automaatselt, ilma mõtlemata.

Ankeet

Milline vallandaja sunnib sind üle sööma?

Järgmises ankeedis on välja toodud kõige levinumad ülesöömise vallandajad. Mõnest on lihtsam, mõnest raskem jagu saada. Loe see nimekiri läbi ning tee linnuke kõige levinumate põhjuste ette, mis panevad sind sööma, kuigi sa pole tegelikult näljane. Märgi kõik põhjused, mis paistavad sinu puhul kehtivat.

Grupp A: Ma kipun üle sööma siis, kui

__ mul on tööl kiired või segased ajad

__ aeg sunnib mind takka ja ma olen pidevalt liikvel

__ ma olen väsinud, ma pole piisavalt magada saanud

__ ma olen seltskonnas, kus süüakse

__ ma olen restoranis

__ ma istun teleri või arvuti ees ja mu käed otsivad tegevust

__ mul on toidutaldrik ees ja ma tunnen, et pean oma taldriku tühjaks sööma

Grupp B: Ma kipun üle sööma siis, kui

__ ma olen masenduses

__ ma tunnen end üksikuna

__ ma tunnen end inetuna

__ ma olen ärevil või mures

__ ma pole oma kehaga rahul

__ mul on stress

__ ma vajan lohutust

Hindamine

Kui enamik või kõik sinu märgitud väidetest jäid gruppi A, siis on sinu vallandajad kõige kergemini ületatavad. Sa pead oma söömisharjumustele lihtsalt rohkem tähelepanu pöörama, kuid see ei tohiks olla keeruline. Sa võid avastada, et sööd, ehkki pole tegelikult näljane, eriti just siis, kui su tähelepanu on häiritud. Niipea kui sa hakkad korraga ainult ühele tegevusele kes-kenduma – enda ees olevale toidule –, suudad ebateadliku söömise kontrolli alla võtta.

Kui enamik või kõik sinu märgitud väidetest jäid gruppi B, on sul nälg millegi muu kui toidu järele ning parimaks viisiks kaalu kaotada on hakata neile puudujääkidele tähelepanu pöörama. Oluline on mitte dieeti pidada. Endale piirangute seadmine ei aita sind – sul tuleb leida rahuldust muust kui söömisest.

Praktiline tegevussamm

Enne sööma asumist pane tähele, millise vallandajaga on tegemist

Nüüd, kui su vallandajad on sulle teada, on võimalik neil silma peal hoida. Sa ei pea näljaga võitlema, anna oma ajule lihtsalt piisavalt aega valikute tegemiseks. Selle asemel et automaatselt käsi toidu poole sirutada, püüa aru saada, mida tegelikult tahad. Eelkõige tuleb selleks ennast teadvustada.

Iga kord kui sa väljaspool toidukordi sööma kipud, korrigeeri end järgmiste lihtsate sammude abil:

1. Peatu ja hinga sügavalt sisse.

2. Uuri ennast, ehk on su näljatunde vallandajaks mõni sulle juba tuttav muster, näiteks igavustunne, rahutus, kurbus või soov mõtteid mujale viia. Nüüdseks oled sa mõnedest oma kõige tavapärasematest vallandajatest teadlik, nii et kontrolli, ega mõni neist sinu näljatunde põhjuseks ei ole.

3. Kui sa oled vallandaja tuvastanud, siis küsi endalt, kas sul on tõesti vaja süüa. Ehk õnnestub sul leida mõni alternatiivne tegevus, mis sellele vallandajale reageerimist edasi lükkab, näiteks:

koduste toimetuste ja töödega tegelemine;

sõbrale helistamine;

e-kirjade lugemine ning neile vastamine;

raamatu lugemine;

klaasi vee joomine.

Iga tähelepanu kõrvalejuhtiv kahjutu tegevus on sobilik. Sinu eesmärk on enne automaatsele vallandajale reageerimist paus teha. Kui sul pärast seda on endiselt nälg, siis söö. Muuda selline vallandajate märkamine endale harjumuseks – see on esmane samm neist ülesaamiseks ning annab sulle suurema valikuvabaduse.

Enne oma liigsöömise probleemiga tegelema asumist lubasin endale üht: lahendus peab töötama siin ja kohe. Dieedipidamise üheks suureks puuduseks on see, et lootuses homme õnnelikum olla, keelad sa endale head enesetunnet täna. Kuid isu jääb alles. “Mille järele mul isu on?” keskendub praegusele hetkele. See impulss, mida tunned, kuulub ühte järgnevatest kategooriatest:

sul on nälg toidu järele;

sa soovid täita endas valitsevat emotsionaalset tühimikku;

sa soovid täita tühimikku oma meeles(madal enesehinnang, kehv kehapilt, ebaõnnestumise- või frustratsioonitunne).

Ma lisaksin neile ka neljanda impulsi, mis on spirituaalne ehk vaimne. Sa soovid täita tühimikku oma hinges.

Need kõik on tugevad motivaatorid, mille taga on isu. Niipea kui sa suudad oma isudele õige suuna anda, on sul võimalik tõelise muutumisega algust teha. Me kõik kõnnime iga päev mööda oma himude ja ihade rada. Impulss saada elust võimalikult palju on loomulik ning istub meis kõigis sügavalt sees. Selle raamatu abil on sul võimalik mõista, mille järele sul tegelikult isu on. Niipea kui sa seda tead, avaneb su ees selge tee, mis on õige nii su mõistuse, keha kui ka vaimu jaoks. See muutus väljendub nii:

sa sööd ainult siis, kui sul on nälg toidu järele;

sa ei söö, kui sul on nälg millegi emotsioonidel põhineva järele, olgu selleks turvatunne, armastus, teistega seotuse tunne, rõõm või nauding;

sa ei söö, kui sul on nälg mõtestatud ja sisuka elu järele, millel on kindel siht ning mis viib sind su eesmärkideni. Need on meele vajadused;

sa ei söö, kui see, mille järele sul on nälg, on vaimne, näiteks olemise kergus või kõrgem arusaam hinge olemusest.

Dieedipidamine – petlik väljapääs

Mõned lugejad ütlesid nüüd kindlasti endamisi: “Jah, see kõik võib ju kenasti kõlada, kuid tegelikult tahaksin ma lihtsalt teada, mida süüa ja mida mitte.” Ma tean täpselt, kuidas nad mõtlevad. Kiirdieedid pakuvad ülimat kiusatust, kuid hetkelist lahendust. Vaadakem korraks, mis tegelikult nende puhul juhtub.

Karen on atraktiivse välimusega sümpaatne keskealine naine. Ta seisab kodus peegli ees ning kortsutab oma peegelpilti nähes kulmu. Ta tahaks enne tütre pulma viis kilo alla võtta, kuid pulmadeni on jäänud vaid kaks nädalat. Karen ei lase end heidutada. Kui ta oli kahekümneaastane, võis ta mahlapaastu abil juba ühe nädalavahetusega paar kilo alla võtta. Kui see töötas tookord, siis miks ei peaks see ka nüüd töötama.

Ja see peaaegu töötabki. Oma tütre pulmapäevaks on Karen kolm kilo alla võtnud. Ta pidi selleni jõudmiseks lausa nälgima, kuid nüüd on põhjust seda tähistada. Ta ei saa arugi, et on lõksu langenud. Tema endised söömisharjumused taastuvad kiiresti ja ühes sellega tulevad tagasi ka lisakilod. Järgmine päev seisab ta taas külmiku ees ning tema keha ja vaimu vahel liiguvad järgmised sõnumid:

jumal tänatud, et see pulm lõpuks mööda sai, nüüd võin ma viimaks ometi ennast lõdvaks lasta;

ma nägin kurja vaeva ja olen preemia ära teeninud;

vaata vaid kõike seda alles jäänud toitu;

ma ei saa end lõpmatuseni näljutada;

ma ei tohi lasta kõigel sellel toidul raisku minna.

Sellised sõnumid kannustajateks, pole just väga tõenäoline, et Karen suudab end tagasi hoida. Tõenäoliselt tõstab ta endale mõnusa suure tüki allesjäänud pulmatorti. Me leiame selliseid vabandusi iga kord, kui otsustame üle süüa. Fakt, et Karen kahenädalase sprindiga kaalus alla võttis, ei oma siinkohal eriti tähendust, kui võrrelda seda eluaegsete söömisharjumustega, mis talle üha uusi lisakilosid toovad.

Ameerika on dieetidest hullunud. Me kõik soovime, et meil oleks võlunupuke, mille sisselülitamise abil saaksime aastaid kestnud halvad harjumused lihtsalt olematuks muuta. See on viinud meie riigi bipolaarse seisundini. Ühes äärmuses troonib McDonalds kui rasvase ja kaloritest koormatud toidu võrdkuju ning 11 protsenti kõikidest toidukordadest süüakse ketirestoranides, teine äärmus aga pingutab dieeti pidada. Kiirdieetidega kaasneb omalaadne vabatahtlik amneesia. Sa unustad selle, mis eile ei töötanud, ning sukeldud järgmist trendikat dieeti katsetama.

Kui seda kõike kõrvalseisjana vaadata, siis on üsna kummaline, et inimesed teavad, mis pole neile hea, kuid käituvad täpselt vastupidiselt. Seda võib täheldada kõikjal meie ümber. Näiteks võib keegi sulle öelda, et ta püüab kümme kilo alla võtta, kuid juba tunni aja pärast sirutab restoranis esimese asjana käe saia ja või järele ning lõpetab eine sooja šokolaadikoogiga, põhjendades seda legendaarse vabandusega “ainult see üks kord”. 2013. aastal teatas Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse raport, et koolilaste kaloritarbimises võib täheldada väikest langust – neli kuni seitse protsenti –, kuid kaalukaotust sellega ei kaasnenud. Seletuseks toodi laste kehalise aktiivsuse samaaegne vähenemine. Ameeriklaste kiirtoidutarbimine vähenes viimase aastakümne jooksul ligikaudu kaks protsenti, kuid rasvunud inimesed võtsid sama perioodi jooksul hoopis kaalus juurde. Üks suur internetipõhine tugigrupp inimestele, kes on palju kaalu kaotanud, on võtnud omaks sarnase lähenemise nagu anonüümsetel alkohoolikutel – nad lähtuvad põhimõttest, et liigsöömine on häire, mis ähvardab alati tagasi tulla. Niipea kui sa oled endale tunnistanud, et oled liigsööja, pead alistuma elule, mida palistab pidev isu millegi järele, ning sul tuleb olla jätkuvalt valvel, et kiusatustele mitte järele anda. Iga päev tuleb lugeda iga viimast kui kalorit ning tagasilangused viitavad peatsele kontrolli kaotamisele. Ma ei mõista seda lähenemist hukka, kuid minu eesmärk on pakkuda alternatiivi.

See, mis minu puhul töötas, oli pidev keskendumine – ma ei lasknud endal hetkekski unustada, mida tegelikult tahan. Esmajärjekorras soovisin jõuda tagasi normaalse tervisliku toitumise juurde – ja mitte kunagi enam sellelt teelt eksida. Me kõik teame, et just see teine pool on tõeline probleem. Arstid nimetavad seda täitmatajätmiseks. Patsiendile antakse juhtnöörid õigeks käitumiseks – toituda tasakaalustatult, süüa rohkem puu- ja köögivilju, vähendada punase liha tarbimist, teha regulaarselt trenni, loobuda suitsetamisest ning liigsest alkoholitarbimisest –, kuid mõne päeva, nädala või kuu möödudes tõstavad vanad harjumused taas pead. Häid nõuandeid, kuidas kaalu kaotada, leiab kõikjalt, ometi on 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast kas ülekaalulised või rasvunud.

Inimesed pole tahtlikult ennasthävitavad. Me ei järgi häid nõuandeid lihtsalt seetõttu, et liigsöömine tekitab meis parema enesetunde kui toidutarbimise piiramine või raske füüsiline treening. Suur torbikutäis võiga popkorni vallandab võimsad ja primitiivsed ajumehhanismid, samal ajal kui väljavaade joosta viis kilomeetrit seda ei tee. Hubases restoranis koos sõpradega magustoidu nautimine on mõnus, üksinda jõusaalis trenažööri sõtkumine pole üldse sama meeldiv.

Dieedipidajad üha jätkavad seda, mis ei töötanud juba algusest peale.

Loosung “dieet ei tööta” on saatnud meid aastakümneid ning see kehtib sajaprotsendiliselt. Kõik pikaajalised uuringud on näidanud, et vaid pisut vähem kui 2 protsenti dieedipidajatest suudavad olulisel määral kaalu kaotada (10 kilo või rohkem) ning püsida selles kaalus enam kui kaks aastat. Me oleme rahvas, kellel puudub tahtejõud. Läbikukkumine on dieedipidamisse juba algusest peale sisse kodeeritud. Mis on dieedipidajate esimene impulss? Enesepiiramine. Nad kärbivad järsult oma kaloritarbimist. Nad võitlevad oma isudega ning tõotavad, et toituvad nädala jooksul vaid millestki sellisest nagu orasheinamahl. Kuid kõik see piiramine loob uue tühimiku. Selle asemel et tunda end kurva või üksiku või armastusest ilmajäetuna, tunned sa end kurva, üksiku, armastusest ilmajäetu ja näljasena.

Ma saan väga hästi aru, miks inimesed end piiravad. Füüsiline probleem vajab füüsilist lahendust. Lisakilod on nähtavad iga kord, kui sa pilgu peeglisse heidad. Nähtamatud tühimikud seda aga pole. Liigsöömine tähendab enesekontrolli puudumist, kuna enesepiiramine oleks justkui ülima enesekontrolli pahvatus: “Ma jälestan sidrunimahlaga maitsestatud spargelkapsast, kuid sunnin end seda sööma.” Lisandunud kannatus vaid suurendab probleemi. Võta kas või klassikaline stseen filmist “Produtsendid”, kus Zero Mostel ei suuda õhku ahmivat ja paanikas Gene Wilderit maha rahustada.

“Ma olen hüsteerias! Kui see kord juba peale hakkab, ei suuda ma seda iial maha suruda!” nutab Wilder.

Teadmata, mida ta tegema peaks, viskab Mostel talle klaasi vett näkku. Wilder tardub paigale.

“Ma olen hüsteerias! Ja nüüd olen ma veel märg ka!” kriiskab ta.

Oskamata ikka veel midagi peale hakata, annab Mostel talle kõrvakiilu.

Wilder ulub: “Mul on valus! Ja ma olen märg! Ja ma olen endiselt hüsteerias!” Hea meeldetuletus, et oma enesetunde kehvemaks muutmisest pole mingit kasu. Nii et hakka aga järgmist trendikat dieeti pidama, kui tahad. Võid seda teha isegi selle raamatu lugemise ajal, ent niipea, kui mõistad, et rahulolu ja “täidetuse” tunne on parem enda piiramisest, ei tekita kiirdieedid sinus enam kiusatust. Teadmine, et kaalukaotust võib siduda üha kasvava õnnetundega, on saladus, miks minu pakutav lähenemine tõesti töötab.