Kui Dervla Murphy oli kümneaastane, kingiti talle jalgratas ja atlas ning juba paari päeva pärast kavandas ta salamahti reisi Indiasse. 1963. aastal asus ta kolmekümne ühe aastasena viimaks teele, ja see raamat põhineb päevikul, mida ta igapäevaselt pidas rattamatkal läbi Pärsia, Afganistani ning üle Himaalaja mägede Pakistani ja Indiasse. Üksik naisterahvas jalgrattal (revolver püksitaskus) oli pea ennekuulmatu sündmus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi. Ta ei lasknud end heidutada ehmatavatel lumekogustel, peletas oma 25-kaliibrilisega Bulgaarias näljaseid hunte ja Pärsias kiimalisi kurde, suhtus märkimisväärse leidlikkuse ja täieliku kartmatusega hädaohtudesse ning äärmistesse ebamugavustesse. Kuna seitsmekümnendateski eluaastates on ta reisinud üsna samas stiilis, imetletakse teda tänaseni, ja kohtumine noore Dervlaga tema rändurielu alguses pakub tõelist naudingut.
Kümnendaks sünnipäevaks kingiti mulle jalgratas ja atlas ning mõni päev hiljem võtsin ma nõuks sõita jalgrattaga Indiasse. Ma pole iial unustanud täpset paika oma kodu lähedal künkal Waterfordi maakonnas Lismore’is, kus selle otsuse tegin, aga tookord, nagu ka praegu, näis see otsus mulle loogiline, tugines arvamusele, et jalgrattasõit on iseäranis rahuldust pakkuv liikumisviis ning teel Indiasse leidub (kui NSV Liit poliitilistel põhjustel kõrvale jätta) muude sama kaugete sihtkohtadega võrreldes vähem veetõkkeid.
Siiski olin ma lapsena kavalpea ja hoidsin soovi enda teada, vältides nõnda armulikke muigeid, mida see oleks minust vanemates inimestes esile kutsunud. Ma ei tahtnud kuulata lohutavaid kinnitusi, et tegu on mööduva tujuga, sest olin üpris kindel – ühel päeval sõidan tingimata jalgrattaga Indiasse.
.....
Hommik oli pilves ja hulga pehmem, nõnda alustasin taaskohtumisel Roziga kell kaheksa jalgsimatka madalamal asuvale peateele, mis võis olla rattasõiduks piisavalt lahti sulanud.
Sel päeval oli õhk kuidagi veider. Oli küllalt soe, et Rozi ülesmäge lükates tuulepluusi mitte kinni nööpida, ja ometi puudusid kõrguses sula nähtavad märgid. Kõikjal minu ümber puhkasid mäed, orud ja metsad madala halli taeva all valgete ja elututena, niisuguse maastiku ääretus vaikuses, kus ei puhunud vähimgi tuul, polnud näha maju ega linde ja jääga kaanetatud ojad ei vulisenud. Ma seisatasin tihti ringivaatamiseks, nautides harjumatut tunnet, et olen ainuke elav ja liikuv olend keset soikus tühermaad, kus mu hingaminegi kõlas valjult.
