Читать книгу Võõramaalane. 2. raamat - Diana Gabaldon - Страница 1

Meie ootamatust saabumisest ja abiellumise teatavakstegemisest põhjustatud kahina mattis peaaegu kohe enda alla üks märksa tähtsam sündmus.

Istusime järgmisel õhtul suures saalis söögilauas, vastates õnnesoovidele ja meie auks öeldud toostidele.

„Buidheachas, mo caraid,” kostis Jamie viimasele toostilausujale viisakalt kummardades ja võttis hõreneva aplausi saatel istet. Puupink vappus ta raskuse all ja ta sulges hetkeks silmad.

„Ega liiast ei hakka saama?” sosistasin talle. Ta oli kandnud klaasitõstmise põhiraskust, tühjendades omaltki poolt klaasi iga meie auks kummutatud klaasitäie kõrvale, sellal kui mina olin pääsenud sümboolsete lonksukeste ja arusaamatute gaelikeelsete toostide peale naeratamisega.

Ta avas silmad ja vaatas mind naeratades.

„Et olen purjus, tahad öelda? Ei, ma võin õhtu otsa sellist kraami kaanida.”

„Seda sa ju õigupoolest teinud oledki,” vastasin, heites pilgu tühjade veinipudelite lademetele ja suurtele savist õllekannudele, mis meie ees laual rivis seisid. „On juba päris hilja.” Küünlad Columi laual seisvates küünlajalgades olid üsna lühikeseks põlenud ja alla nirisenud vaha hõõgus kuldselt; tuli heitis MacKenzie vendadele kummalisi varje ning peegeldus nende ihult, kui nad omavahel vaikselt kõneldes pead kokku panid. Sellistena sobinuks nad tohutut kaminat ääristavate kivist päkapikupeade seltsi ja mul tekkis küsimus, kui paljud noist karikatuurseist kivinikerdistest kannavad endas kunagiste MacKenzie klannivanemate isandlikke näojooni – eeldusel, et kiviraiduril oli olemas huumorimeel… või tugevad perekondlikud sidemed.

Jamie sirutas end istmel ja krimpsutas kergest ebamugavustundest nägu.

„Teisest küljest,” ütles ta, „lõhkeb mu põis kas järgmisel või ülejärgmisel hetkel. Ma tulen kohe tagasi.” Ta toetas käed pingile, hüppas kärmelt püsti ja üle pingi ning kadus alumisse võlvkäiku.

Vaatasin, mis sünnib teisel pool, kus istus Geillis Duncan ja rüüpas tagasihoidlikult hõbekruusist õlut. Tema abikaasa Arthur istus temast edasi, ühes lauas Columiga, nagu ringkonnaprokurörile kohane, kuid Geilie oli nõudnud kohta minu kõrval, teatades, et ta ei kavatse ennast õhtu otsa vaevata meestejutu kuulamisega.

Arthuri sügaval asetsevad silmad olid poolkinni, nende all ripendasid sinakad kotid ja silmad ise veinist ning väsimusest ähmased. Ta nõjatus tardunud ilmel raskelt küünarnukkidele, panemata tähele temast edasi istuvate vendade MacKenziede vestlust. Kui lossihärra ja tema venna teravad näojooned said küünlavalguses reljeefsust aina juurde, siis Arthur Duncan tundus selles valguses paks ja haiglane.

„Su abikaasa ei näe just hea välja,” täheldasin ma. „Kas tema kõhuhäda on hullemaks läinud?” Sümptomid olid üksjagu segased; mitte nagu maohaavad, mõtlesin ma, mitte nagu vähk – nii palju liha veel luudel –, võib-olla siis krooniline gastriit, nagu Geilie väitiski.

Viimane heitis oma abikaasale lühima võimaliku pilgu ja pöördus õlgu kehitades minu poole.

„Ah, pole tal häda midagi,” kostis ta, „vähemalt mitte hullem kui enne. Aga kuidas sinu abikaasaga on?”

„Ee… mis mõttes?” küsisin ettevaatlikult vastu.

Geilie torkas mulle oma üsna terava küünarnukiga familiaarselt ribidesse ja ma märkasin, et ka tolles lauaotsas ilutses kenake hulk tühje pudeleid.

„No mis sa ise arvad? Kas ta on ilma särgita sama kena kui särgis?”

„Mmm…” jäin ma vastust otsima, Geilie aga sirutas kaela sissepääsu poole.

„Ja muudkui seletad, et sa ei hoolinud temast karvavõrdki! Jamajutt! Pooled tüdrukud lossis kratsiks sul silmad peast välja – sinu asemel ma oleksin sellega väga ettevaatlik, mida ma söön.”

„Mida ma söön?” vaatasin jahmunult enda ees seisvat puust liuda, millel polnud muud kui rasvalaigud ja üksildane keedetud sibul.

„Mürk,” sosistas ta mulle tugeva viskipahvaku saatel dramaatiliselt kõrva.

„Mõttetus,” vastasin külmavereliselt ja pöörasin pea ära. „Mitte keegi ei hakkaks mind mürgitama lihtsalt sellepärast, et… noh sellepärast, et…” Jäin pisut kokutama ja mulle torkas pähe, et võib-olla olen ma võtnud mõne sõõmu rohkem kui õigus.

„Kuule, Geilie, päriselt. See abielu… tead, ma ei plaaninud seda. Ma ei tahtnud seda!” Jumala tõsi. „See oli kõigest… teatud… teatud hädavajalik äritehing,” ütlesin ma, lootes ise, et küünlatule hubisemine varjab mu punastamist.

„Haa,” vastas tema küüniliselt muiates. „Küll ma juba tean, mis nägu on hästi rautatud plika.” Ta heitis pilgu võlvkäigu poole, kuhu Jamie oli kadunud. „Ja olgu ma neetud, kui nood asjad poisi kaelal on sääsehammustused.” Ta kergitas oma heledat kulmu. „Kui see oli äritehing, siis sa oled oma raha hästi paigutanud.”

Ta nihutas ennast mulle uuesti lähemale.

„Kuule, kas see on tõsi?” sosistas ta. „See pöialde jutt?”

„Pöialde? Issand jumal, Geilie, mida sa lobised?”

Ta ajas oma väikese sirge nina õieli ja kortsutas keskendunult kulmu. Tema ilusad hallid silmad olid pisut krillis ja ma lootsin, et ta ei kuku.

„Sa siis ei teagi? Üldtuntud tõde ju! Mehe pöialde järgi on näha, kui suur riist tal on. Suured varbad, need ka muidugi,” lisas ta arutlevalt, „aga nende järgi on raskem, need ju kängitsetud ja nii. Sinu veikene rebasekutsikas…” – ta nõksas peaga võlvkäigu poole, kust Jamie parajasti sisse astus – „…tema kamalusse mahuks ära üks keskmine kõrvits. Või üks keskmine perse, mis?” lisas ta ja müksas mind veel korra.

„Geillis Duncan, jää… õige… kuss!” sisistasin ma lõkendava näoga. „Keegi võib meid kuulda!”

„Ah, pole siin kedagi, kes…” hakkas ta ütlema, kuid vakatas siis ja jäi midagi üksisilmi vahtima. Jamie möödus meie lauast, nagu ta ei märkakski meid. Tema nägu oli kahvatu ja huuled kõvasti kokku surutud, justkui oleks tal täita mingi ebameeldiv kohustus.

„Mis teda vaevab?” küsis Geilie. „Ta näeb välja nagu Arthur pärast tooreste naeriste söömist.”

„Ma ei tea.” Lükkasin pingi lauast eemale ja jäin kõhklema. Jamie suundus Columi laua poole. Kas peaksin talle järele minema? Ilmselgelt oli midagi juhtunud.

Teises suunas vaatav Geilie sakutas mind äkki varrukast, osutades sinna, kust Jamie oli äsja ilmunud.

Ukseavas seisis keegi mees ja kõhkles täpselt sama moodi kui mina. Tema riided olid pori ja tolmuga kaetud. Mingi teeline. Sõnatooja. Oma sõnumi oli ta edastanud Jamiele, kes parajasti kummardus Columi kõrva äärde ja andis selle omakorda edasi.

Ei, mitte Columi. Dougali. Punajuukseline pea oli kummardunud kahe mustajuukselise vahele ja kõigi kolme kaunid näojooned näisid kuhtuvas küünlavalguses lausa ebamaiselt sarnased. Neid silmitsedes mõistsin, et see sarnasus ei tulnudki niivõrd nende ühtmoodi lihast ja luudest, kui ootamatust murest, mida nad kõik ühtviisi jagasid.

Geilie sõrmed pigistasid mu küünarvart.

„Halvad uudised,” ütles ta, kuid mõistsin seda isegi.

„Kakskümmend neli aastat,” ütlesin vaikselt. „Päris pikk aeg abielus olla.”

„Jaa, tõsi,” nõustus Jamie. Soe tuul sahistas meie kohal puuoksi ja puhus mu juukseid õlgadelt näole. „Kauem, kui mina elanud olen.”

Vaatasin teda. Seal ta nõjatus kopliaiale, pikk, kiitsakas ja nõtke, tugeva kondiga. Kippusin aeg-ajalt unustama, kui noor ta tegelikult on; ta tundus nii enesekindel ja võimekas.

„Aga ma ei usu,” jätkas ta heinakõrt kopli segisõtkutud porisse visates, „et Dougal sellest ajast rohkem kui aastat kolm temaga koos veetis. Dougal oli suurema osa ajast siin, lossis – või kuskil klanni maadel Columi eest asju ajamas.”

Dougali naine Maura oli nende mõisas Beannachdis surnud. Äkkpalavik. Dougal ise oli lahkunud koidikul koos Ned Gowani ja eelmisel õhtul surmasõnumi toonud kulleriga, et hakata korraldama matuseid ning naise pärandiasju.

„Abielu ei olnud vist kuigi lähedane?” küsisin uudishimulikult.

Jamie kehitas õlgu.

„Sama lähedane kui enamik abielusid, ütleksin ma. Naisel oli kolm last kasvatada ja majapidamine juhtida; kahtlen, kas ta oma meest väga taga igatses, ehkki ta paistis üsna rõõmus olema, kui Dougal jälle koju tuli.”

„Õigus küll, sa elasid ju mõni aeg nende juures, eks ole,” tähendasin vaikselt ja mõtlikult. Küsisin endalt, kas siit pärinebki Jamie arusaam ideaalsest abielust – kaks eraldi elu, mis põimuvad vaid laste eostamiseks. Kuid samas – nii vähe kui ta omaenda vanematest oli rääkinud, osutas see, et nood olid lähedased ja teineteisesse kiindunud.

Siis tegi ta jälle oma üleloomulikku mõtetelugemise trikki ja märkis: „Minu ema ja isaga oli teisiti. Dougali abielu oli kokkulepe nagu Columi omagi, ja tulenes rohkem maavaldustest ja omandiõigustest, mitte aga suurest tahtmisest teineteise järele. Aga minu vanemad – noh, nemad abiellusid armastusest, mõlema perekonna tahtmise vastu ja niimoodi me olimegi… no mitte just välja heidetud, aga ikkagi seal Lallybrochis rohkem omaette. Vanemad ei käinud just sageli sugulasi vaatamas ega kuskil kaugemal asju ajamas ja tegelesid seetõttu teineteisega vist rohkem, kui abielupaar seda tavaliselt teeb.”

Jamie võttis mul puusade ümbert kinni, tõmbas mu endale lähedale, kummardas pea alla ja libistas huultega mul üle kõrvalesta.

„Meie oma oli samuti kokkulepe,” ütles ta vaikselt. „Sellegipoolest ma loodan, et… võib-olla ühel päeval…” Ta lõpetas kohmetult kõvera naeratuse ja ebamäärase liigutuse saatel.

Soovimata teda selles suunas julgustada, naeratasin talle vastu nii neutraalselt kui suutsin, ja pöörasin pilgu uuesti koplisse. Tundsin teda enda kõrval, ehkki mitte otse keha vastas, suured käed tara ülemisest latist kinni hoidmas. Haarasin ka ise latist kinni, et suruda alla tahtmine võtta tal käest. Üle kõige maailmas tahtnuks ma näoga tema poole pöörata, tema vastu hell olla ja talle nii keha kui sõnadega kinnitada, et see, mis on meie vahel, on palju rohkem kui kokkulepe. Mind hoidis tagasi vaid tõsiasi, et see oli tõepoolest nõnda.

Mis see on, mis on meie vahel? oli ta küsinud. Siis kui laman su kõrval, siis kui sa mind puudutad. Ei, see ei olnud mitte midagi tavalist. See ei olnud ka lihtlabane armu-uim, nagu olin alguses arvanud. See oli midagi palju keerulisemat.

Tõsiasjaks jäi, et olin nüüd nii vannete, truuduse kui seadusega köidetud teise mehe külge. Ja ka armastusega.

Ma ei saanud – ma ei saanud Jamiele öelda, mis tunded mul tema vastu on. Teha seda ja siis lahkuda, nagu mul teha tuleb, oleks olnud julmuse tipp. Kuid ma ei suutnud talle ka valetada.

„Claire.”

Ta oli ennast minu poole pööranud ja vaatas mind. Tundsin seda. Ma ei öelnud midagi, kuid tõstsin silmad ja ta suudles mind. Ma ei suutnud talle ka sel viisil valetada ja ei valetanudki. Lõppude lõpuks, mõtlesin segaselt, lubasin ma tema vastu aus olla.

Meid katkestas koplitara tagant kostev vali „khmm!” Jamie pöördus välkkiirelt hääle suunas, tõmmates mind vaistlikult enda selja taha. Kuid siis ta peatus ja naeratas laialt, nähes koplis seismas vaid räpastes pükstes vana Alec MacMahonit, kes meid oma ainsast säravast sinisilmast irooniliselt piidles.

Vanamehel läikisid käes kurjakuulutava välimusega kohitsemiskäärid, mille ta pilkavaks tervituseks tõstis.

„Ma Muhamedi juures neid ei kasutanud,” teatas ta, „aga võibolla tuleks nad hoopis siin käiku lasta?” Ta lõksutas kutsuvalt jämedaid kääripooli. „Hoiaks su mõtted töö ja mitte türa juures, poiss?”

„Ära mängi eluga, vana,” kostis Jamie irvitades. „Otsisid mind, jah?”

Aleci kulm lainetas nagu karvane sajajalgne.

„Ei. Miks sa seda arvad? Mõtlesin hoopiski, et kohitseks õige tolle kuradima kaheaastase täku oma käega ära, nii lõbu pärast.” Ta kõkutas natuke aega oma nalja üle ja viipas siis kääridega lossi poole.

„Mine nüüd, tüdrukutirts. Saad ta õhtusöögiks tagasi – kui ta siis enam millekski kõlbab.”

Ilmselt mitte usaldades Aleci viimase märkuse allteksti, võttis Jamie tal käärid käest.

„Mul on kindlam tunne, kui nad on minu käes,” ütles ta ja kergitas vana Aleci poole kulmu. „Mine pealegi, inglismann. Kui ma olen kogu Aleci töö tema eest ära teinud, tulen ja otsin su üles.”

Ta kummardus, et mind põsele suudelda, ja sosistas mulle kõrva: „Tallis, siis kui päike on lõunas.”

Leochi lossi tall oli parem kui nii mõnigi koos Dougaliga reisides nähtud elumaja. Kiviseinte ja kivipõrandatega hoone ainsateks avausteks olid kitsad aknad ühes otsas, uks teises otsas ja ahtad pilud paksu õlgkatuse serva all, mille mõte oli võimaldada sissepääsu öökullidele, kes kärpisid heinas pesitsevate hiirte arvukust. Kuid piludest pääses sisse ka küllaldaselt õhku ja ühtlasi valgust, nii et tallis ei olnud mitte süngelt pime, vaid meeldivalt hämar.

Lakapealsel, otse katuse all, oli veelgi heledam; valgus vedas heinakuhilatele kollaseid triipe ja pani keerlevad tolmukübemed kullavihmana särama. Soojade pahvakutena voogas läbi pragude sisse värske õhk, kandes aedadest meieni levkoide, habenelgi ja küüslaugu hõngu, mis segunes altpoolt kerkiva mõnusa hobuselõhnaga.

Jamie liigutas ennast mu kaisus ja ajas end istuli, millega ta pea varjust eredasse päikeselaiku sattus ning küünlana loitma lõi.

„Mis on?” küsisin ma ja pöörasin oma unise näo sinnapoole, kuhu ta vaatas.

„Väike Hamish,” ütles ta vaikselt üle lakapealse serva alla talli piiludes. „Küllap ta tahab oma poni.”

Veeretasin ennast kohmakalt tema kõrvale kõhuli ja tirisin oma ülesveetud alussärgi kombekuse huvides alla, mis oli üksjagu tobe, sest alt ei paistnud rohkem kui mu peanupp.

Mööda vahekäiku kõndis aeglaselt Columi poeg Hamish. Ta paistis mõne latri juures kõhklevat, kuid ignoreeris raudjat ja kõrbi, kes olid oma pead uudishimulikult välja pistnud ja teda uurisid. Oli selge, et poiss otsib kindlat hobust, kusjuures mitte oma pontsakat pruuni poni, kes talliukse juures latris rahulikult õlgi nosis.

„Jumal küll, ta läheb Donase juurde!”

Jamie haaras kildi, keeras kiiruga keha ümber ja vibutas ennast üle lakapealse serva. Ta ei hakanud redeliga vaeva nägema, vaid lasi ennast rippu ja kukutas siis alla, maandudes pehmelt heinasele kivipõrandale, kuid kukkumise mütsatus oli siiski nii vali, et Hamish ehmunult õhku ahmides ringi pööras.

Väike tedretähniline nägu rahunes tunduvalt, kui poiss nägi, kellega on tegu, kuid siniste silmade pilk jäi valvsaks.

„On abi vaja, vennas?” küsis Jamie sõbralikult. Ta sammus latrite juurde ja toetas ennast ühe tugiposti vastu, jäädes Hamishi ja tema oletatava eesmärgi vahele.

Hamish oli hetke kahevahel, kuid ajas ennast siis sirgu ja lõua ette.

„Ma lähen Donasega sõitma,” teatas ta toonil, mis tahtis olla otsustav, kuid päriselt ei olnud.

Donas – kelle nimi tähendas deemonit, ja see polnud kindlasti meelitusena mõeldud – asus omaette latris talli tagumises otsas, olles lähimast naabrist ohutuse huvides tühja latriga eraldatud. Tegemist oli hiiglasliku ja kurja kõrvi tõutäkuga, kes endale kedagi selga ei lasknud ja kellele ainult vana Alec ning Jamie julgesid lähedale minna. Täku latrist kostis närvilist ininat ja korraga torgati välja võimas ruuge pea pikkade kollaste hammastega, mis kõlavalt plaksudes üritasid hammustada ahvatlevalt lähedal välkuvat paljast õlga.

Jamie ei liigutanud ennast, teades, et täkk ei ulatu temani. Hamish kargas karjatades tagasi, olles selle kohutava läikiva pea – kõige oma punnis ja verd täis valgunud silmade ning puhisevate ninasõõrmetega – ootamatust ilmumisest surmani ehmunud.

„Mina seda küll ei usu,” märkis Jamie rahulikult. Ta sirutas käe, võttis oma väikesel onupojal õlast ja juhatas ta täku juurest eemale, jättes viimase kapjadega nördinult latrit kolkima. Hamish võpatas iga tapva obaduse peale, mis vastu latrilaudu langes.

Jamie keeras poisi näoga enda poole ja jäi teda käed puusas vaatama.

„Ja nüüd räägi,” ütles ta kindlalt, „mis lahti on. Miks sa tahtsid Donase juurde minna?”

Hamishi lõug oli jonnakalt püsti, kuid Jamie toon oli ühtaegu sõbralik ja resoluutne. Jamie toksas poissi kergelt õlale ja sai vastuseks kerge muige.

„Kuule nüüd, duine,” ütles Jamie vaikselt, „sa ju tead, et ma ei räägi kellelegi. Kas sa oled mingi rumalusega hakkama saanud?”

Poisi heledad palged tõmbusid kergelt roosaks.

„Ei. Vähemalt… Ei. No võib-olla väiksega.”

Pärast veel mõningast julgustamist koorus tõde välja, alguses vastumeelselt ja seejärel juba nagu paisu tagant.

Eelmisel päeval oli ta koos teiste poistega oma ponil ratsutamas käinud. Vanemad poisid hakkasid võistlema, kes suudab oma ratsul kõrgemast takistusest üle hüpata. Hamish vaatas neid kadeda imetlusega ja lõpuks sai uljus arunatukesest võitu, nii et ta üritas oma paksu poni sundida üle kiviaia hüppama. Kuna ponil puudusid selleks nii võimed kui huvi, jäi ta kiviaia ees järsult seisma ja viskas Hamishi üle pea ning üle aia, nii et poiss aia taga häbistatult nõgesepuhmasse maandus. Ihu tulitamas nõgestest ja hing sõprade huilgamisest, otsustas Hamish järgmisel päeval lagedale ilmuda „korralikul hobusel”, nagu ta ise ütles.

„Kui ma oleks Donase seljas tulnud, siis nad poleks naernud,” ütles ta, stseeni mõru naudinguga ette kujutades.

„Ega ei oleks küll,” kiitis Jamie takka, „nad oleks usinalt su tükke kokku korjanud.”

Ta silmitses vennapoega ja vangutas pead. „Kuula nüüd, poja. Et saada heaks ratsanikuks, on vaja julgust ja taipamist. Julgust sul on, aga taipamist veel sugu vähevõitu.” Ta võttis lohutavalt Hamishi õlgade ümbert kinni ja hakkas temaga talli otsa poole minema.

„Tule siiapoole, vennas. Aita mul heina hanguda ja ma tutvustan sulle Cobhari. Sul on õigus, kui aeg käes, peab sul ka korralik hobune olema, aga selle tõestamiseks ei ole tarvis ennast ära tappa.”

Möödudes üles lakapealsele vaadates kergitas ta kulme ja kehitas abitult õlgu. Naeratasin ja lehvitasin talle, öeldes sellega, et mingu aga edasi, kõik on õige. Jälgisin, kuidas Jamie võttis ukse juurest mahakukkunud õunte korvist ubina, tõi nurgast hangu ja juhatas Hamishi ühe talli keskel asuva latri juurde.

„See siin, vennas,” ütles ta ja vaikis. Siis vilistas ta vaikselt läbi hammaste ja latrist pistis ninasõõrmete puhisedes pea välja laialaubaline kõrb. Tema tumedad silmad olid suured ja soojad ning kõrvad kergelt ettepoole kikkis, mis andis talle mingisuguse sõbralikult erksa ilme.

„Noh, Cobhar, ciamar a tha thu?” küsis Jamie tema siledat kaela patsutades ja kikkis kõrvu sügades.

„Tule siia,” ütles ta ja viipas väikesele vennapojale. „See tähendab minu kõrvale. Nii lähedale, et ta sind nuusutada saaks. Hobustele meeldib nuusutada.”

„Ma tean,” vastas Hamish kõrgel häälel üleolevalt. Ta ulatus hobusele vaevalt ninani, kuid sirutas end ülespoole ja patsutas teda. Ning püsis seejärel vapralt paigal, kui suur pea alla laskus, suure huviga tema kõrvade ümber nuuskis ja juuksed lendlema pani.

„Anna mulle üks õun,” ütles ta Jamiele, kes tegi, nagu tahetud. Sametpehmed huuled võtsid puuvilja õrnalt Hamishi peopesalt ja lükkasid suurte purihammaste vahele, kus see mahlase krõmpsuga puruks litsuti. Jamie jälgis poisi tegevust heakskiitvalt.

„Jajaa. Sa saad hakkama küll. Lase käia, sõbrusta edasi, kuni ma teistele heina ette annan, ja siis võid temaga ratsutama minna.”

„Üksinda?” küsis Hamish õhinal. Cobhar, kelle nimi tähendas vahtu, oli rahuliku loomuga, kuid ikkagi täiesti terve ja ergas, ligi viie jala kõrgune ruun, kes erines pruunist ponist nagu öö päevast.

„Kaks ringi ümber kopli ja mina vaatan pealt, ja kui sa ei kuku ega tal suud ei rebi, siis võid ise võtta. Aga enne ei hüppa, kui ma luban.” Tema pikk selg kummardus tallihämaruses helendades alla – Jamie tõstis nurgas kõrguvast kuhjast hangutäie heina ja viis selle ühte latrisse.

Siis ajas ta end sirgu ja naeratas onupojale. „Kuule, anna mulle ka üks.” Ta pani hangu latri najale ja lõi hambad pakutud õuna sisse. Nii nad nõjatusid kahekesi kõrvuti vastu latriseina ja järasid õuna. Kui õun söödud sai, andis Jamie õunasüdame nuhutavale kõrvile ja võttis hangu. Hamish järgnes talle tasapisi ubinat mäludes mööda vahekäiku.

„Räägitakse, et mu isa oli hea ratsanik,” alustas Hamish lühikese vaikuse järel ebakindlalt. „Enne… enne kui ta enam ei saanud.”

Jamie heitis onupojale kiire pilgu, kuid enne kui vastas, lõpetas kõrvile heina etteandmise ära. Ja siis vastas ta pigem mõttele kui sõnadele.

„Mina ei näinud, kuidas ta ratsutas, aga seda ma sulle ütlen, poiss, et ta on maailma kõige julgem mees.”

Nägin, kuidas poisi silmavaade peatus uudishimulikult Jamie armilisel seljal, kuid ta ei küsinud midagi. Pärast teist ubinat näisid ta mõtted olevat juba mujal.

„Rupert rääkis, et sa pidid naise võtma,” märkis ta õuna täis suuga.

„Ma tahtsin naist võtta,” ütles Jamie kindlalt ja pani hangu uuesti seina najale.

„Aa. Nojah… siis,” ütles Hamish ebakindlalt, nagu oleks see uudis ta segadusse ajanud. „Ma tahtsin ainult teada… et kas see on nõme.”

„Mis asi?”

Nähes, et jutt võib pikemaks venida, istus Jamie heinakubule. Hamishi jalad ei ulatunud päriselt maha, kui ta neid just meelega sirutanud poleks. Selle asemel kooditas ta kandadega kergelt vastu kõvasti kinni tõmmatud heina.

„Noh, abielus olla,” ütles ta oma tädipojale otsa vaadates. „Igal õhtul mingi naise kõrvale voodisse minna.”

„Ei,” vastas Jamie, „tegelikult on see väga mõnus.”

Hamish näis kahtlevat.

„Mulle see vist küll eriti ei meeldiks. Kõik tüdrukud, keda ma tunnen, on kõhnad nagu toikad ja haisevad õlle järele. Leedi Claire – ühesõnaga, sinu proua,” lisas ta kiirelt, nagu võimalikku vääritimõistmist vältides, „– tema, noh, tema paistab küll selline, et tema kõrval võiks nagu olla. Pehme, ma mõtlen.”

„Nojaa, see on tõsi küll,” noogutas Jamie. „Ja lõhnab ka täitsa hästi,” lisas ta. Isegi selles poolpimeduses võisin ma näha tema suunurka tukslemas ja teadsin, et ta ei julge üles lakapealse poole vaadata.

Tükk aega valitses vaikus.

„Kuidas sa teadsid?” küsis Hamish lõpuks.

„Mida?”

„No seda, milline on see õige,” selgitas poiss kärsitult.

„Aa.”

Jamie vajus tahapoole ja toetas selja vastu kiviseina, käed kuklal.

„Ma küsisin oma taadi käest ükskord sedasama,” vastas ta. „Taat ütles, et seda lihtsalt tuntakse. Ja kui ei tunne, siis pole õige.”

„Mmm-hmh.” Väikese tedretähnilise näo ilme ütles, et seletus on pehmelt öeldes kasin. Ka Hamish lasi end teadlikult Jamie asendit ahvides tahapoole. Tema põlvikutes sääred jäid üle heinakubu serva sirgu. Poiss oli veel väike, kuid tema turd kehaehitus lubas loota, et siit tuleb kunagi midagi nõoga võrdväärset. Tema ristõlad ja sujuv koljujoon vastasid peaaegu üksüheselt Jamie omadele.

„Nii, ja kus su kingad on?” küsis Jamie noomivalt. „Ega sa neid jälle karjamaale ei jätnud? Ema teeb sul kõrvad tuliseks, kui sa nad jälle ära oled kaotanud.”

Hamish kehitas õlgu, nagu poleks selline variant üldse kõneväärt. Oli selge, et tal mõlgub meeles midagi hoopis tähtsamat.

„John…” alustas ta, kibrutades mõtlikult oma liivakarva kulme, „John ütleb…”

„Kas Talli-John, Koka-John või Cameroni John?” päris Jamie.

„Talli-John,” ütles Hamish segamise peale tõrjuvalt viibates. „Tema ütles, ee, abiellumise kohta…”

„Mm-mh?” tegi Jamie julgustavat häält, nägu taktitundeliselt ära pööratud. Silmi üles tõstes ristus ta pilk minu omaga, kes ma üle serva alla vahtisin. Mu nägu läks naerule ja Jamie oli sunnitud huulde hammustama, et mitte samaga vastata.

Hamish võttis ennast kokku ja vastas kiirelt nagu kuuliprits: „Taütles-et-sa-pead-temaga-tegema-nagu-täkk-teeb-märaga-mina-eiuskund-seda-aga-kas-see-on-tõsi?”

Hammustasin näppu, et mitte valjusti naerma pahvatada. Jamie asukoht oli kehvem, ta surus sõrmed reielihasesse ja läks näost sama punaseks kui Hamish.

„Ee, nojaa… noh, teatud mõttes…” puterdas ta lämbuval häälel, kuid sai siis enesevalitsuse tagasi.

„Jah,” kostis ta selgelt, „jah, nii see käib.”

Hamish heitis hirmunud pilgu lähima latri poole, kus puhkas kõrb täkk, soojätkamisvarustus vähemalt jalapikkuselt pesapaigast välja turritamas. Siis heitis ta kahtleva pilgu oma rüppe ja ma surusin peotäie riiet nii sügavale suhu, kui mahtus.

„Aga tead, siin on mõned erinevused,” jätkas Jamie. Puna hakkas ta palgeilt taanduma, ehkki suunurkades võis veel märgata kahtlast võbinat. „Esiteks käib see… õrnemalt.”

„Nii et te ei hammusta neid kaelast?” küsis Hamish väga tähelepaneliku inimese tõsisel ja keskendunud ilmel. „Et nad vagusi püsiks?”

„Ee… ei. Vähemalt mitte tavaliselt.”

Võttes kokku oma üldsegi mitte vähese tahtejõu, pistis Jamie mehiselt rinda noore inimese harimise raske ülesandega.

„Ja teine erinevus on veel,” ütles ta minu eest hoolega pilku peites. „Seda võib teha ka näod vastamisi, mitte ainult tagantpoolt. Nii nagu prouale meeldib.”

„Prouale?” kordas Hamish kõhklevalt. „Ma mõtlen, et ma ise tahaks seda tagantpoolt teha. Mulle vist ei meeldiks, kui keegi pealt vaatab, kui ma midagi sellist teen. Kuule,” uuris ta, „aga kas naeru tagasi hoida on raske?”

Kui õhtul voodisse jõudsin, mõtlesin ikka veel Jamie ja Hamishi peale. Pöörasin paksud tekid vaikselt muiates otsast tagasi. Aknast puhus jahedat õhku ja ma igatsesin nende alla pugeda ning ennast Jamie soojuses kerra tõmmata. Jamie oli külmakindel, talle olnuks nagu väike ahi sisse monteeritud ja tema nahk oli alati soe; mõnikord peaaegu kuum, nagu oleks ta küdenud seda palavamalt, mida külmem oli minu puudutus.

Olin endiselt võõras ja välismaalane, aga lossis mitte enam külaline. Kui abielunaised näisid senisest veidi sõbralikumad, kuna kuulusin nüüd nende hulka, siis vallalised piigad panid mulle tõsiselt pahaks, et olin ringlusest maha võtnud nii väärt meesolendi. Külmade pilkude ja seljataga tehtud märkuste suur hulk tekitas lausa küsimuse, kui palju neid õieti on, kes Jamie MacTavishi lühikese siinviibimise ajal olid leidnud tee tema varjulisse alkoovi.

Jah, muidugi mitte enam Jamie MacTavish. Enamik lossirahvast oli alati teadnud, kes ta on, ja mina teadsin nüüd nagunii ka, olin ma siis Inglise salakuulaja või mitte. Nii sai temast avalikult Fraser ning minust samuti. See oli juba emand Fraser, kes astus köökide kohal asuvasse tuppa, kus mehenaised üheskoos õmblesid ja lapsi hällitasid ning mammatarkusi vahetasid, silmitsedes varjamatu huviga ka minu pihaümbermõõtu.

Oma seniste viljastumisraskuste tõttu ei olnud ma Jamiega abielludes rasestumise võimalusele mõelnud ja ootasin nüüd mõningase rahutusega esimese kuupuhastuse algust. Kui see saabus, tundsin vaid kergendust ja mitte teragi sellest kahetsusest, mis mu päevi tavaliselt saatis. Mu elu oli ka ilma lapseta juba enam kui keeruline. Arvasin, et Jamie võis väikest pettumust tunda, ehkki ka tema väitis, et tunneb vaid kergendust. Isadus oli lõbu, mida tema olukorras mees endale hästi lubada ei saanud.

Uks avanes ja ta astus linase käterätiga pead hõõrudes sisse, märgadelt juustelt langevad veepiisad särgile tumedaid laike tippimas.

„Kust sina siis tuled?” küsisin imestunult. Külamajade ja üksiktalude kõrval võis lossielu küll luksuslikuks pidada, kuid mis puutub kümblemisvõimalustesse, siis sai Leochi kants hoobelda vaid ühe vaskvanniga, mida Colum kasutas oma valutavate jalgade tarvis, ja teise, pisut suuremaga, mida kasutasid prouad, kelle jaoks privaatsus oli vanni täitmise vaeva väärt. Kogu muu pesemine toimetati toanurgas kausi ja kannu abil või väljas – kas järves või siis ühes väikeses kivipõrandaga hoones aias, kus nooremad naised tavatsesid alasti olles lasta sõpradel endale pangega vett pähe valada.

„Järvest,” vastas ta, sättides niiske rätiku korralikult aknalauale. „Keegi,” lisas ta süngelt, „oli jätnud latriukse lahti ja talliukse samuti, nii et Cobhar tegi ehavalges väikese supluse.”

„Aa, sellepärast sind õhtusöögil ei olnudki. Aga hobustele ju ei meeldi ujuda, või kuidas?” pärisin ma.

Ta raputas pead, siblides sõrmedega juustes, et neid kuivatada.

„Ei, ei meeldi. Aga tead, nad on nagu inimesed, igaüks isemoodi. Ja Cobharile meeldivad vesikasvud. Ta nosis neid veepiiril seistes, kui külast tormas kohale koerakari ja ta vette ehmatas. Pidin koerad minema ajama ja siis talle järele minema. Oota, oota, väike Hamish,” sõnas ta pahaendeliselt, „ma veel õpetan sulle, kuidas väravaid lahti jätta.”

„Kas sa Columile ka räägid?” küsisin ma süüdlasele kaasa tundes.

Jamie raputas pead ja sobras rüpepaunas. Ta tõmbas sealt välja saiakaku ja juustukamaka, mille ta oli tulles nähtavasti köögist kaasa haaranud.

„Ei,” kinnitas ta. „Colum on poisiga päris karm. Kui ta kuuleb, et Hamish on nii hooletu olnud, keelab ta poisil ratsutamise kuuks ajaks – ehkki too pärast seda keretäit, mis talle antakse, nagunii ei saaks. Oh, ma olen nälga suremas.” Ta lõi hambad isukalt kaku sisse, nii et puru lendas.

„Ära sa sellega voodisse tule,” ütlesin ennast tekkide alla libistades. „Aga mida sa siis Hamishiga teha kavatsed?”

Jamie neelas viimase saiatüki alla ja naeratas mulle. „Ära muretse. Ma viin ta homme natuke enne õhtusööki paadiga järvele ja viskan sisse. Selle aja peale, kui ta kaldale jõuab ja ennast kuivaks saab, on õhtusöök läbi.” Ta lõpetas kolme ampsuga oma juustutüki ja lakkus sõrmed häbenemata puhtaks. „Las läheb ise märjalt ja näljaselt magama, siis saab teada, kui mõnus see on,” lõpetas ta tumedalt.

Ta heitis lootusrikka pilgu lauasahtlisse, kus mul vahel oli mõni õun või muu toidupala. Täna õhtul oli sahtel paraku tühi ja ta sulges selle ohates.

„Usun, et elan hommikusöögini ära,” ütles ta filosoofiliselt. Siis ajas ta riided kiiresti seljast ja ronis võdisedes mu kõrvale. Ehkki ta jäsemed olid jäisest järveveest veel külmad, oli ta keha endiselt jumalikult soe.

„Mmm, sinu kaisus on nii mõnus kerra tõmmata,” mõmises ta ilmselt siis kerratõmbamisega tegeldes. „Sa lõhnad teistmoodi, kas oled taimi korjanud?”

„Ei,” kostsin imestunult. „Ma mõtlesin, et hoopis sina – see tähendab, et sina lõhnad.” Kuskilt tuli teravat taimelõhna, mis ei olnud just ebameeldiv, kuid harjumatu.

„Mina haisen kala järele,” tähendas Jamie käeselga nuusutades. „Ja märja hobuse järele. Ei,” ütles ta mulle lähemale tulles ja ninaga õhku vedades, „see ei tule sinust ka. Aga kuskilt lähedalt.”

Ta tõusis voodist üles ja pööras tekid pahupidi. Otsitava leidsime lõpuks minu padja alt.

„Mida paganat…?” küsisin ma, võtsin kätte ja lasin samas kukkuda. „Ai! Sellel on okkad!”

Tegemist oli väikese kimbuga, mis koosnes juurtega üles kistud ja musta lõngaga kokku seotud taimedest. Need olid juba pooleldi kuivanud, kuid närbunud lehtedest tõusis endiselt vänget haisu. Buketis oli ka üks lill, puruks muljutud priimula, mille okas oli mulle pöidlasse torganud.

Pistsin haiget saanud näpu suhu ja pöörasin kimbu teise käega ettevaatlikult ringi. Jamie seisis vaikselt ja põrnitses buketti. Siis haaras ta selle kiirelt kätte, sammus akna juurde ja viskas ööpimedusse. Voodi juurde tagasi tulnud, pühkis ta taimejuurte küljest pudenenud mullapuru energiliste liigutustega pihku ja viskas taimedele järele. Siis tõmbas ta aknaluugi mürtsuga kinni ning tuli käsi puhtaks kloppides tagasi.

„Nüüd on see läinud,” teatas ta tarbetult ja ronis voodisse. „Tule sängi, inglismann.”

„Mis see oli?” uurisin ta kõrvale pugedes.

„Minu arust nali,” ütles Jamie. „Küllalt pahatahtlik, aga nali.” Ta toetas ennast küünarnukile ja puhus tule ära. „Tule seie, mo duinne,” ütles ta. „Mul on külm.”

*

Rahutukstegevast nõiakimbust hoolimata magasin ma Jamie embavate käsivarte ja riivistatud ukse ühise kaitse all hästi. Hommikupoole ööd nägin unes haljaid aasu, mis kubisesid liblikaist. Kollased, pruunid, valged ja oranžid – kõik nad keerlesid mu ümber nagu sügisesed lehed, maandusid mulle pähe ja õlgadele ning libisesid sealt mööda mu keha alla nagu vihm, tillukesed jalad kõdistasid mu nahka ja nende sametiste tiibade löögid olid nagu mu enda südamelöökide õrn vastukaja.

Tõusin aegamisi tegelikkuse veepinnale ja avastasin, et liblikajalad mu kõhu vastas on Jamie ergavpunased pehmed juuksed ja mu reite vahele maandunud liblikas on tema keel.

„Mmm…” ütlesin natukese aja pärast, „mul on küll väga hea, aga kuidas sinuga on?”

„Umbes kolmveerand minuti pärast, kui sa sama moodi jätkad,” vastas ta laialt naeratades ja mu kätt kõrvale lükates. „Aga ma tegeleks sellega veidi pikemalt – sest vaata, ma olen loomult selline aeglane ja elutark inimene. Võib-olla emand on nii lahke ja pakub mulle seltskonda näiteks täna õhtul?”

„Võib-olla ongi,” kostsin ma. Panin käed kuklale ja heitsin talle poolsuletud laugude vahelt väljakutsuva pilgu. „Kui sa tahad öelda, et oled omadega nii otsas, et ei suuda enam rohkem kui üks kord päevas.”

Ta vaatas mind oma voodiotsalt ja pilutas silmi. Siis nägin vaid valget sähvatust, kui ta mu peale sööstis, ja korraga olin ma sügavale sulemadratsisse surutud.

„No hea küll,” pomises ta mu juuksekuhilasse, „aga ära siis ütle, et ma ei hoiatanud.”

Kahe ja poole minuti pärast Jamie ägises ja avas silmad. Ta hõõrus kahe käega energiliselt nägu ja pead, nii et lühemad juuksed nagu suled turri tõusid. Siis ronis ta summutatud šoti vandesõnade saatel linade vahelt välja ja hakkas hommikujaheduses lõdisedes riietuma.

„Ega seda vist ei ole,” küsisin lootusrikkalt, „et sa ütled Alecile, et oled haige, ja tuled sängi tagasi?”

Ta naeris, kummardus alla, suudles mind ja asus siis voodi alt põlvikuid otsima. „Oh oleks see vaid võimalik, inglismannike. Paraku kahtlen, kas mind vabandaks miski, mis pole just rõuged, katk või ränk kehavigastus. Kui ma just verd ei jookse, siis on vana Alec nagu kõpsti siin ja tirib mu kasvõi surivoodilt üles, et ma aitaks tal hobustel kõhu-usse välja ajada.”

Silmitsesin ta pikki kauneid sääri, kui ta põlviku hoolikalt jalga tõmbas ja ülemise serva kahekorra keeras. „Ah või ränk kehavigastus? Ma saaksin millegi sellisega ehk hakkama,” mõmisesin.

Jamie mühatas ja võttis maast teise põlviku. „Inglismann, vaata ikka ka, kuhu sa oma võlunooli lennutad.” Ta üritas liiderlikult silma pilgutada, kuid välja kukkus kõõrdpilk. „Kui sihid liiga kõrgele, pole must sulle endale ka enam kuigi palju kasu.”

Kergitasin kulmu ja ukerdasin tekkide alla tagasi. „Ära muretse. Põlvest kõrgemale ei lase, ausõna.”

Jamie patsutas mu tuharat ja hakkas talli poole minema, lauldes üsna kõvasti juppi laulust „Kanarbikus juhtus see”:

Tal on õigus, mõtlesin ma; ta ei ole suurem asi laulumees.

Vajusin veel veidikeseks rahuldatud uniellu, kuid tõusin peagi ja läksin hommikust sööma. Enamik lossiasukaist oli juba söönud ja päevaste toimetuste kallale asunud; kes veel saalis olid, tervitasid mind päris lahkelt. Ma ei märganud vargseid pilke ega varjatud vaenulikkust, nagu võinuks oodata inimeselt, kes tahab teada, kuidas tema väike õelus mõjus. Kuid silmitsesin nägusid siiski tähelepanelikult.

Veetsin hommiku üksinda aias ja niidul, kaasas korv ning kaevekepp. Mul hakkasid mõned kõige nõutavamad taimed otsa saama.

Külarahvas käis tavaliselt Geillis Duncani juures abi otsimas, aga viimasel ajal olid külast paljud minu kabinetti jõudnud ja ravimtaimi kulus jõudsalt. Võib-olla ei jätnud abikaasa haigus tal oma püsikundede eest hoolitsemiseks mahti.

Pärastlõuna lõpetasin oma töötoas. Paar patsienti tuli läbi vaadata; oli üks püsiv ekseem, nihestatud pöial, ja kokapoiss, kes oli endale potitäie kuuma suppi jala peale kallanud. Olles stillingia- ja iirisesalvi peale pannud ning pöidla paika tõmmanud ja kinni sidunud, asusin ma kadunud Beatoni väiksemat sorti uhmris väga asjakohase nimega kivijuuri purustama.

See oli üksluine töö, kuid sellise unise pärastlõuna jaoks sobiv. Ilm oli ilus ja kui ma õue vaatamiseks lauale ronisin, siis võisin näha, kuidas jalakate sinakad varjud ida suunas venivad.

Sees särasid korralikes ridades klaaspudelid ja nende kõrvale kappidesse olid virna laotud sidemed ning kompressid. Apteegituba oli põhjalikult koristatud ja desinfitseeritud ning nüüd asusid siin kuivatatud lehtede, juurte ja seente varud, kõik kenasti marliriidest kottides. Tõmbasin kopsud oma pelgupaiga teravaid, vürtsikaid lõhnu täis ja lasin nad rahuloleva ohkega jälle välja.

Katkestasin uhmerdamise ja panin nuia kõrvale. Ja ma olengi rahul, mõtlesin rabatult. Hoolimata tervest müriaadist tundmata suurustest, mis siinse eluga kaasas käisid, hoolimata kellegi ebameeldivast pahatahtlikkusest, hoolimata vaiksest, kuid püsivast igatsusvalust Franki järele ei olnud ma tegelikult õnnetu. Otse vastupidi.

Otsekohe tundsin oma truudusetuse pärast häbi. Kuidas ma küll võin olla õnnelik, kui Frank on murest hullumas? Eeldades, et aeg kulgeb ilma minuta edasi – ja ma ei näinud põhjust, miks poleks pidanud –, pidin ma olema kadunud juba üle nelja kuu. Kujutasin ette, kuidas ta mind mägedest ja metsadest taga otsis, politsei appi kutsus ning minult mingit märki või sõnumit ootas. Nüüdseks peaks ta olema lootuse kaotanud ja ootab selle asemel juba teadet, et on leitud minu surnukeha.

Panin ka uhmri käest ja hakkasin mööda oma kitsast tuba edasitagasi kõndima, hõõrudes käsi äkilises kahetsus- ja kurvastushoos põlle sisse. Oleksin pidanud juba ammu minema pääsema. Oleksin pidanud rohkem üritama. Aga üritasin ju, meenutasin ma endale. Koguni mitu korda. Ja näe, mis välja tuli.

Jah, näe. Olin abielus Šoti lindpriiga, meid mõlemat ajas taga sadistlik Inglise tragunikapten, elasin barbarite keskel, kes tapaksid Jamie silmapilk, kui viimasest aimuks ohtu nende kalli klanni päriluskorrale. Ja kõige hullem selle juures oli, et ma olin õnnelik.

Istusin maha ja vahtisin abitult kõiki neid purke ja pudeleid. Leochi naasmisest saadik olin elanud päevhaaval ja surunud teadlikult alla mälestusi eelmisest elust. Südamepõhjas ma teadsin, et pean varsti mingi otsuse langetama, kuid lükkasin seda päevast päeva ja tunnist tundi edasi, kattes tegemata otsused kinni rõõmuga Jamie seltskonnast – ja tema embustest.

Koridorist kostis äkki trampimist ja vandumist, tõusin kiirelt ja läksin uksele – parasjagu õigeks ajaks, et võtta vastu sisse taaruv Jamie, keda ühe kaenla alt toetas küüruvajunult vana Alec MacMahon, teise kaenla all ponnistas aga üks õbluke tallipoiss. Jamie vajus mu taburetile, vasak jalg välja sirutatud, ja tegi pöia suunas kõvera grimassi. See väljendas pigem tüdimust kui valu, mistõttu kummardusin haavatud ihuliikme kohale suhteliselt muretult.

„Kerge nikastus,” teatasin lühikese läbivaatuse järel. „Mida sa tegid?”

„Kukkusin,” kostis ta lakooniliselt.

„Aia otsast?” õrritasin ma. Jamie põrnitses mind tusaselt.

„Ei. Donase seljast.”

„Sa ronisid tema selga?” küsisin uskmatult. „Siis on sul vedanud, kui nikastatud pahkluuga pääsesid.” Võtsin jupi sidet ja hakkasin pöida kinni tõmbama.

„Nuujah, tegelikult põlnd see asi ühti nii hull,” sõnas vana Alec kaalutlevalt. „Sa said jupp aega täitsa hästi hakkama.”

„Ma tean,” poetas Jamie hambaid irevile ajades, kui ma sideme kõvasti kinni tõmbasin. „Aga mesilane nõelas teda.”

Vanamehe puhmaskulmud kerkisid. „Ah selles oli asi? Loom tegi nõnna, nagu oleks ta haldjanoolega pihta saand,” seletas ta mulle.

„Kargas akatuseks kõige nelja jalaga õhku, sadas alla tagasi ja siis läks peast puhta segi – kihutas tarandikus muudkui ringi nagu purki pistetud kimalane. Sinu poisirakats püsis muudkui seljas,” jätkas ta Jamie poole noogutades, mille peale too uutmoodi kõvera grimassi leiutas, „kuni too kollane põrguline üle aia põrutas.”

„Üle aia? Ja kus ta nüüd on?” küsisin tõustes ja käsi pühkides.

„Tagasiteel põrgusse, loodan ma,” ütles Jamie jalga maha pannes ja kergelt peale astudes. „Ja sinna ta võib ka jääda,” lisas ta ja võttis nägu krimpsutades uuesti istet.

„Ma kahtlen, kas vanakurjal üht poolkatkist täkku vaja ongi,” arvas Alec. „Kui ta ise võib end hobuseks moondada.”

„Aga võib-olla Donas ongi vanakuri ise,” pakkusin ma. See vestlus tegi mulle nalja.

„Ma ei kahtleks selles,” ütles Jamie ikka veel tõredalt, kuid nähtavasti hakkas ta oma tavalist head tuju tagasi saama. „Aga vanakuri on vist ikka must täkk, eks?”

„Nujaa, sedan’d küll,” kostis Alec. „Suur must täkk, kes kihutab nii kiiresti nagu mõte poisi ja tüdruku vahel.”

Ta irvitas sõbralikult Jamiele ja tõusis, et minema hakata.

„Kui jutt juba selle peale läks,” ütles ta mulle silma pilgutades, „siis sul pole homme vaja talli tulla. Jää sängi, poja, ja, ee… puhka.”

„Huvitav,” küsisin ma kuivetunud tallimehele järele vaadates, „miks kõik paistavad arvavat, et me üldse muust ei mõtlegi, kui et kuidas teineteisega jälle voodisse saada?”

Jamie katsus kapile toetudes uuesti jala peale astuda.

„Esiteks oleme vähem kui kuu aega abielus olnud,” tähendas ta. Teiseks…” – ta tõstis naeruirvel näo näo ja raputas pead – „…ma ju ütlesin sulle, inglismann. Kõik sinu mõtted on su näost näha.”

„Oh sa kurat,” oskasin vaid öelda.

Kui kõrvale jätta kiire käik rohulattu kellelegi esmaabi andma, möödus järgmine hommik minu üksikpatsiendi küllaltki mitmekesiste nõudmiste rahuldamise tähe all.

„Sa pead puhkama,” meenutasin ma lõpuks noomivalt.

„Ma puhkangi. See tähendab, vähemalt mu pahkluu puhkab. Näed?”

Voodist kerkis üles pikk paljas säär ning luine ja sihvakas pöid hakkas edasi-tagasi vehkima. Kuid poole vehkimise pealt pomises selle omanik summutatult „ai!” ja jalg jäi seisma. Ta lasi jala alla ja masseeris õrnalt ikka veel paistes pahkluud.

„See olgu sulle õpetuseks,” ütlesin ma omaenda jalgu linade vahelt välja ajades. „Tule nüüd. Oled juba küllalt voodis kopitanud. Sa pead värsket õhku hingama.”

Ta tõusis istuli, juuksed näole langemas.

„Mulle tundus, et sa käskisid mul puhata.”

„Küll sa värskes õhus puhkad. Tõuse üles. Ma teen voodi ära.”

Pärast ohtraid kaebusi minu üleüldise tundetuse ja hoolimatuse üle raskelt haavatud inimese suhtes sai ta lõpuks riidesse ning suutis nii kaua istuda, et jõudsin haige pöia uuesti kinni siduda, kuni lõpuks tema loomulik rõõmsameelsus ennast ilmutama hakkas.

„Väljas na vesine,” ütles ta aknast välja vaadates, kus õrn tibutamine oli otsustanud muutuda täiemõõduliseks vihmavalinguks. „Lähme üles katusele.”

„Katusele? No muidugi katusele. Ma ei suuda isegi ette kujutada, mis võiks ühele nikastatud pahkluule veel parem olla, kui kuuest trepijärgust üles ronimine.”

„Viiest. Pealegi on mul kepp.” Ja ta tõi võidukalt särades ukse tagant välja päevinäinud viirpuuroika.

„Kustkohast sa selle said?” usutlesin roigast uurides. Lähedalt vaadates oli veelgi paremini näha, kui täksitud ja kramme täis see kolme jala pikkune, ajaga kivikõvaks kuivanud kepp õieti on.

„Alec laenas. Ta kasutab seda muulade õpetamiseks; kui ikka silme vahele äigad, siis muutub muul tähelepanelikuks.”

„Tundub tõhus riist olevat,” vastasin kulunud puud vaadates. „Peaks seda vahel proovima. Sinu peal.”

Kokkuvõttes jõudsime lõpuks väikesesse varjualusesse otse lossi kivikatuse räästa all. Seda piiras välisküljelt madal müüritis.

„Oi, kui ilus!”

Õhus voogavaist vihmakardinaist hoolimata oli katuselt avanev vaade suurepärane; meie ees sirutus järve lai hõbedane lint ja selle taga kõrgusid kaljurüngad tinahalli taeva poole nagu mustad sakilise servaga rusikad.

Jamie toetus müüritisele, et vabastada haige jalg oma keharaskusest.

„Jaa, on tõesti. Kui ennemalt lossis elasin, käisin vahel siin.”

Ta osutas vihmasajus virvendava järve suunas.

„Kas sa näed seda vahekohta seal, kahe craig’i vahel?”

„Mägedes? Jaa, näen.”

„Sealt läheb tee Lallybrochi. Kui mõnikord koduigatsus peale tuli, siis ronisin siia üles ja vaatasin sinnapoole. Kujutlesin, et olen kaaren ja lendan mäekurust läbi, kujutlesin teisel pool mägesid asuvaid künkaid ja põlde ning oma häärberit oru tagumises otsas.”

Puudutasin kergelt ta käsivart.

„Tahad sa sinna tagasi minna, Jamie?”

Ta pööras pead ja naeratas mulle.

„Eks ma olen selle peale mõelnud. Ma ei oska päriselt öelda, kas ma tahan, aga mulle tundub, et me peame. Ehkki ma ei tea, mis meid seal ees ootab, inglismann. Aga… nojaa. Ma olen nüüd abielus. Sina oled leedi Broch Tuarach. Lindprii või mitte, aga ma pean sinna minema kasvõi ainult niikauaks, et asjad paika panna.”

Mõte jätta seljataha nii Leoch kui siinsed intriigid tekitas minus kergendustunde- ja hirmuseguse erutuse.

„Kunas me läheme?”

Ta kortsutas sõrmedega vastu müüritist trummeldades kulmu.

„Ma arvan, et me peame hertsogi saabumise ära ootama. On võimalik, et ta soostub minu kohtuasja ülesvõtmisega Columile teenet osutama. Kui ta ei saa mind süüdistustest vabastada, siis võib-olla õnnestub tal vähemalt korraldada armuandmine. No ja sel juhul oleks Lallybrochi tagasi minek muidugi tunduvalt vähem ohtlik.”

„Jah, aga…”

Jäin kõhklema ja Jamie heitis mulle tähelepaneliku pilgu.

„Mis on, inglismann?”

Võtsin julguse kokku. „Jamie… kui ma sulle praegu midagi ütlen, kas sa siis lubad, et ei küsi, kust ma seda tean?”

Jamie võttis mu mõlemad peod ja vaatas mulle otsa. Vihm udutas ta juukseid ja pani palgeilt väikseid veetilku alla nirisema. Ta naeratas.

„Ma lubasin, et ei hakka sult välja pressima midagi, mida sa rääkida ei taha. Jah, luban.”

„Istume. Sa ei tohiks selle jalaga kaua seista.”

Läksime seina äärde, kus katuseräästa all oli lapike vihmavarju, ja sättisime ennast mõnusasti, selg vastu seina, sinna istuma.

„Nii, inglismann. Mis asi see on?” küsis Jamie.

„Sandringhami hertsog,” ütlesin ma ja hammustasin huulde. „Jamie, ära usalda teda. Ma ei tea ise ka päris kõike, aga niipalju ma tean, et temaga on midagi. Midagi valesti.”

„Sa tead seda?” küsis Jamie üllatunult.

Nüüd oli minu kord silmad pärani ajada.

„Kas sa tahad öelda, et sa juba tead tema kohta? Kas sa oled teda näinud?”

Tundsin kergendust. Võib-olla olid Sandringhami ja jakobiitide salapärased sidemed paremini teada kui Frank ja vikaar arvata oskasid.

„Jajaa. Ta käis siin külas, kui ma kuueteistkümnene olin. Siis kui ma… lahkusin.”

„Miks sa lahkusid?” tundsin huvi, sest äkki meenus mulle Geillis Duncani jutt meie esimesel kohtumisel metsas. Too veider kuuldus, et Columi poja Hamishi isa on tegelikult Jamie. Ma teadsin omast käest, et ei olnud ega saanudki olla – aga ma olin üpris tõenäoliselt ainus isik lossis, kes tõesti teadis seda. Mingi sellesuunaline kahtlus võis kergelt viia Duncani katseni Jamielt elu võtta – juhul, kui see oligi see, mis Carryarickis toimus.

„See ei olnud siis… emand Letitia pärast?” küsisin kergelt kõheldes.

„Letitia?”

Jamie jahmatus oli nii ilmne, et miski minus, mis mu enda teadmata oli pingul olnud, korrapealt lõdvestus. Ma ei olnud ju tegelikult uskunud, et Geillise väite taga midagi on, aga…

„Mis pagana pärast Letitia siia peaks puutuma?” päris Jamie uudishimulikult. „Ma elasin lossis terve aasta ja ma kõnelesin temaga vist ainult ühe korra, siis kui ta mind oma tuppa kutsus ja mulle oma okkalisemat poolt näitas, tõreldes minuga selle eest, et olin shinty’t mängides läbi tema roosiaia trampinud.”

Jutustasin talle, mida Geilie oli rääkinud, ja ta naeris, nii et kopsud külmas, vihmases õhus lirtsusid.

„Jumal küll,” ütles ta, „justkui ma oleks söandanud!”

„Sa siis ei arva, et Colum võinuks midagi sellist kahtlustada?”

Ta raputas veendunult pead.

„Ei, ei arva, inglismann. Kui tal oleks olnud õrnemgi seesugune kahtlus, ei oleks ma isegi seitsmeteistkümneseks saanud, rääkimata siis nii küpsest vanusest nagu kakskümmend pluss kolm.”

See klappis enam-vähem mu enda arusaamisega Columist, kuid tundsin sellegipoolest kergendust. Jamie näoilme muutus aga mõtlikuks ja ta pilk uitas kaugustes.

„Aga kui ma selle üle mõtlema hakkan, siis ma tegelikult ei oskagi öelda, kas Colum üldse teab, miks ma tookord nii äkki lossist lahkusin. Ja kui Geillis Duncan siin ringi traavib ja oma kuulujuttu levitab – usu mind, inglismann, sellest naisest tõuseb ainult pahandust; üks klatš ja nääklus, isegi kui ta just nõid ei ole, nagu rahvas arvab – nojah, siis oleks parem küll, kui ta õige põhjuse teada saaks.”

Ta tõstis pilgu ja silmitses räästalt alla langevat veekangast.

„Inglismannike, võib-olla läheksime nüüd alla. Siin kisub kangesti niiskeks.”

Läksime tagasi teist teed, katuse alt läbi ja siis mööda lahtist välistreppi alla juurviljaaeda, sest ma tahtsin sealt kimbu kurgirohtu võtta, kui vihm lubab. Jäime seisma lossimüüri äärde, ühe eenduva akna varju.

„Mis sa selle kurgirohuga teed?” tundis Jamie huvi, silmitsedes sassis viinapuuvääte ja muid taimi, mille vihm oli vastu maad surunud.

„Kuni ta on roheline, ei tee ma temaga midagi. Enne tuleb kuivatada ja siis…”

Mu jutu katkestas aiamüüri tagant kostev hirmus haukumine ja röökimine. Sööstsin läbi vihmavalingute müüri poole, lonkav Jamie aeglasemalt järel.

Mööda teerada tormas külapreester isa Bain, nii et vesi lompidest üle pea pritsis, klähviv koerakari kannul. Preestrit segas tema lohmakas sutaan, ta komistas selle otsa ja kukkus vett ning pori laiali paisates näoli maha. Hetkega olid lõrisevad ja purevad koerad kohal.

Lehviv pleed lendas mu kõrvalt üle aiamüüri ja juba oli Jamie nende keskel, vehkis kepiga ja karjus gaeli keeles, lisades oma hääle üldisse kisakoori. Karjumisel ja vannetel suurt mõju ei olnud, küll aga kepil. See maandus ikka ja jälle mõnel karvasel kehal, kostsid valjud kiunatused ning koerakari hakkas taganema, kuni ringi pööras ja küla poole tagasi silkas.

Jamie pühkis hingeldades juuksed silmilt.

„Sama hullud kui hundid,” ütles ta. „Olen sellest karjast Columile juba rääkinud; needsamad, kes Cobhari üleeile järve ajasid. Colum peaks käskima nad maha lasta, enne kui nad kellegi maha murravad.” Ta vaatas minu poole. Olin preestri kõrvale kükitanud, et teda läbi vaadata. Vihm tilkus mu juukseotstest ja ma tundsin, kuidas õlarätt läbi vettib.

„Esialgu pole nad seda veel teinud,” teatasin ma. „Kui mõned hambajäljed kõrvale jätta, siis on ta enam-vähem terve.”

Isa Baini preestrirüü oli ühelt poolt lõhki kistud, lastes paista karvutul valgel reiel, kus haigutas inetu lõikehaav, millele lisandusid mõned verd immitsema hakkavad torkehaavad. Ehmatusest lubivalge näoga preester ajas ennast jalule – oli ilmne, et ta vigastused ei olnud väga tõsised.

„Kui te tuleksite koos minuga arstituppa, isa, siis ma puhastaksin teie haavad ära,” pakkusin ma, surudes alla muige, mille põhjuseks oli väike paks preester oma laperdava sutaani ja tikitud sokkidega.

Parematel hetkedel meenutas isa Baini nägu rusikasse surutud kätt. Nüüd süvendasid seda muljet veelgi tema lõualuud kaunistavad punased laigud, mis tõid rõhutatult esile põskede ja suu vahele jäävad sügavad kurrud. Ta jõllitas mind sellisel ilmel, nagu oleksin ma teinud ettepaneku sooritada mõni avalik häbitegu.

Nähtavasti siis olingi, sest tema järgnevad sõnad kõlasid nii: „Misasja, kas üks jumalasulane peaks oma isiklisi kehaosasid ühele naisterahvale näppida andma? Nonoh, ma ütlen teile, prouva, mul pole aimugi, misukeste kõlvatustega tegeldakse selles rahvakihis, kus teie olete liikuma harjund, aga ma pean teile rõhutama, et seesinast asja ei sallita siin mitte – vähemalt senikaua, kuni mina selle koguduse lambukesi karjatan!” Selle avalduse järel pööras ta ringi ja sumpas päris kõvasti longates minema, püüdes asjatult üleval hoida oma sutaani lõhkikistud külge.

„Otsustage ise,” hüüdsin talle järele. „Kui te mul seda puhastada ei luba, siis läheb haav mädanema!”

Preester ei kostnud musta ega valget, tõmbas vaid oma ümarad õlad kühmu ja hakkas välistreppi mööda üles ronima – üks samm korraga, nagu jääpangale hüppav pingviin.

„See mees naistest vist eriti ei hooli,” tähendasin ma Jamiele.

„Tema ameti peale mõeldes kaldun arvama, et see on isegi hea,” vastas Jamie. „Lähme sööma.”

Pärast lõunasööki saatsin oma patsiendi tagasi voodisse – hoolimata tema protestidest seekord üksinda – ja läksin alla arstituppa. Kõva vihm oli mu töösse vaheaja tekitanud; inimesed püsisid toas, kus oli ohutum, ega tegelenud adrateradega jalgadesse sõitmise ega katuselt allakukkumisega.

Veetsin aega päris meeldivalt, tehes Davie Beatoni päevaraamatusse värskeid sissekandeid. Kuid just siis, kui lõpetasin, ilmus uksele üks külastaja.

Õigupoolest sai kogu ukseava teda täis, varjates valguse. Kissitasin maad võtnud poolhämaruses silmi, kuni tundsin ära ebatavaliseks kuubede, rättide ja hobusetekiräbalate puntraks kujundatud Alec MacMahoni.

Ta lähenes aeglaselt, meenutades mulle Columi esimest käiku arstituppa koos minuga, ja see andis mulle ka vihje, mis Alecil viga.

„Reumatismus, eks ole?” küsisin kaastundlikult, kui vanamees summutatud oige saatel jäigalt mu ainsale toolile vajus.

„Oh-jah. Niiskus ronib kontidesse,” ütles ta. „Mis küll teha selle vastu?”

Ta pani oma suured pahklikud käelabad lauale ja lasi sõrmed lõdvaks. Käed avanesid aegamisi nagu öökuninganna õis, tuues nähtavale rakkus peod. Võtsin ühe mõhnalise käelaba kätte, liigutasin seda kergelt edasi-tagasi, lükkasin sõrmed sirgeks ja masseerisin sarvestunud peopesa. Vanamehe armiline nägu tõmbus selle peale pingule, kuid lõtvus taas, niipea kui esimene valukibedus üle läks.

„Nagu puust,” ütlesin ma. „Kõige parem, mis mina soovitada oskan, on korralik klõmakas viskit ja põhjalik massaaž. Soolikarohutee aitab ainult teatud piirini.”

Ta naeris, nii et rätid õlalt maha libisesid.

„Viskit, jah? Ma natuke kahtlesin sinus, aga nüüd ma näen, tütreke, et sa oled üks priima tohter.”

Võtsin selja tagant arstikapist ilma sildita pruuni pudeli, milles ma hoidsin Leochi puskaritöökoja toodangut. Lajatasin selle koos sarvtopsiga meie vahele lauale.

„Joo ära,” teatasin ma, „siis võta ennast nii paljaks, kui su sündsustunne lubab ja heida siia laua peale. Ma teen tule üles, tuba läheb soojaks.”

Sinine silm takseeris pudelit heakskiitvalt ja könksus sõrmedega käsi sirutus aeglaselt pudelikaelast kinni võtma.

„Peaksid ise väikse lonksu võtma,” soovitas Alec. „See on suur töö.”

Ta oigas pooleldi valust ja pooleldi mõnust, kui jõuliselt ta vasaku õla kallale asusin, et lihaspinged välja saada, ja seejärel kogu kehaveerandiku alt üles läbi käisin.

„Naine ikka triikis mu selga vahel,” tähendas ta, „radikuliidi pärast. Aga see on veel paremgi. Sul on head tugevad käed, tütreke. Sinust saaks tubli tallipoiss.”

„Ma oletan, et see oli kompliment,” sõnasin kuivalt, valades pihku järjekordse sortsu kuumutatud õlivõiet ja määrides seda tema kahvatule seljale laiali. Õlavarrel jagas üleskeeratud särgikäiste joon naha kaheks: käsivartel päikesest ja tuulest pargitud, tähniline ning pruun, seljal ja õlgadel aga piimvalge.

„Jaa, sa olid kunagi kena noormees,” märkisin ma. „Su seljanahk on sama valge kui minu oma.”

Lihased mu sõrmede all tõmblesid naeruturtsatuse käes.

„Sa poleks osand arvata, eks ole? Jajah, ükskord Ellen MacKenzie nägi mind ilma särgita – üks varss sündis parajasti – ja ütles, et kõigeväeline issand on mu kehale vale pea otsa pannud – et mul peaks kotitäis piimapudingit õlgadel olema ja mitte nagu altarilt maha astunud lõust.”

Taipasin, et ta mõtles kabeli koorivõret, millel oli kujutatud mitu õige eemaletõukava välimusega deemonit, kes põrgus patuseid praevad.

„Tundub, et Ellen MacKenzie ütles ja arvas, mis tahtis,” tähendasin. Jamie ema huvitas mind. Aeg-ajalt Jamie suust pudenenud üksikasjade kaudu olin saanud mingi pildi tema isast Brianist, kuid ta ei olnud kunagi rääkinud oma emast, kellest ma ei teadnudki midagi peale selle, et ta oli surnud noorena sünnitusel.

„Ojaa, tal oli painduv keeleke, sellel Ellenil, ja parasjagu nutti ka, et seda kasutada.” Päästsin Aleci kintspükste paelad alt lahti, tõmbasin püksisääred üles ja asusin tema jämedate säärte kallale. „Kuid temas oli ka armsust, millest ei hoolinud eriti keegi peale tema vendade. Ja ta ei olnud sedasorti, et oleks Columit ning Dougalit väga kuulanud.”

„Mm-hmh. Olen kuulnud jah. Ta põgenes, eks ole?” Vajutasin näpud põlveõndla kõõlustesse ja Aleci suust kostis häälitsus, mida mõne vähem väärika isiku puhul võinuks kiunatuseks nimetada.

„Jaa, seda küll. Ellen oli kuuest MacKenzie õest-vennast vanim – aasta või kaks eespool Columit ja vana Jacob hoidis teda nagu silmatera. Sellepärast ta nii kaua tüdrukupõlve pidaski; John Cameroni või Malcolm Granti või mõnda teist, kellele tal minna oleks kõlvanud, ta ei tahtnud, ja isa ei hakanud teda vägisi sundima ka.”

Siis aga Jacob suri ja Colum oma õe pirtsutamise suhtes nii kannatlik ei olnud. Võideldes meeleheitlikult oma ebakindla võimu tugevdamise nimel klannis, oli Colum otsinud liitu kas Munrodega põhjas või Grantidega lõunas. Mõlemal klannil oli noor klannivanem, kellest oleks hea õemees saanud. Noor, alles viieteistkümne aastane Jocasta kuulas ilusti sõna, võttis vastu John Cameroni kosjad ja läks põhja. Kahekümne kahe aastane Ellen, peaaegu vanatüdruk valmis, oli selles osas tunduvalt jonnakam.

„Kui otsustada Malcolm Granti käitumise järgi nädala või paari eest, siis anti talle vist üsna ühemõtteline hundipass,” märkisin ma.

Vana Alec hakkas naerma; kui sõrmed sügavamale surusin, muutus naer rahulolevaks ägisemiseks.

„Nojah. Ma ei saanudki täpselt teada, mis Ellen talle ütles, aga küllap päris halvasti. See juhtus kärajate ajal, seal nad kohtusid. Läksid õhtul roosiaeda, kõik jäid ootama, et kas jääb nõusse või mitte. Läks juba pimedaks, kõik muudkui ootasid. Siis oli juba kottpime, laternad pandi põlema ja võeti laul üles, aga Ellenist ja Malcolm Grantist ei kippu ega kõppu.”

„Heldeke. Oli see vast pikk jutuajamine.” Valasin uue sortsu sooja võiet ta abaluude vahele ja mees mühatas rahulolevalt.

„Nii me arvasime jah. Aga aeg muudkui läks, nemad tagasi ei tulnud ja Colum hakkas muretsema, et Grant on koos Elleniga põgenenud; see tähendab jõuga ära viinud. Ja kui nad avastasid, et roosiaed on tühi, siis paistis, et nii need asjad just ongi. Ja kui ta inimesed minu juurde talli saatis, siis ma ütlesin, et Granti mehed tulid, võtsid oma hobused ja kogu patsahkam pani ilma jumalaga jätmata minema.”

Kaheksateistaastane vihane Dougal oli joonelt sadulasse hüpanud ja ilma kedagi ootamata või Columiga nõu pidamata Malcolm Grantile järele kapanud.

„Kui Colum kuulis, et Dougal Grantile järele põrutas, saatis ta minu ja veel mõne mehe ülepeakaela talle järele, sest Colum teadis hästi Dougali äkilist iseloomu ega tahtnud, et tema vastne õemees juba enne mahakuulutamist kuskil maanteel maha lüüakse. Sest ta eeldas, et kui Malcolm Grantil ei õnnestunud Ellenile auku pähe rääkida, võttis mees ta vägisi kaasa, et teda sel kombel abielluma sundida.”

Alec pidas mõtliku pausi.

„Dougal muidugi nägi ainult solvangut. Aga Colum… ma ausalt öelda ei arva, et Colum oleks ülearu endast väljas olnud, oli seal siis solvangut või mitte. See oleks ta probleemid lahendanud – kusjuures Grant oleks pidanud Elleni võtma ilmselt ilma kaasavarata ja maksma Columile veel valurahagi.”

Alec norsatas küüniliselt. „Colum pole sedasorti mees, kes võimaluse kasutamata jätaks. Ta on kiire ja halastamatu, see Colum.” Tema ainumas taevasinine silm jäi mulle üle kõverdatud õla otsa vaatama. „Sina, tütreke, pea seda heaga meeles.”

„Pole kavatsustki unustada,” kinnitasin talle mõnevõrra süngelt. Mul oli meeles Jamie jutt sellest, kuidas teda Columi korraldusel karistati, ja küsisin endalt, mis määral see oli kättemaks tema ema mässumeelsuse eest.

Kuid paraku ei tekkinudki Columil võimalust oma õde Grantide lossihärraga naita. Enne koitu oli Dougal leidnud Malcolm Granti oma kaaslastega maantee äärest laagrist, kus ta pleedidesse mässitult astelhernepõõsaste all õiglase und magas.

Ja kui siis Alec oma meestega veidi aja pärast mööda teed kohale plagistas, avanes nende ees vaatepilt: vööni paljad ja võitlusarmidega kaetud Dougal MacKenzie ja Malcolm Grant tammuvad läheneva päikesetõusu kumas edasi-tagasi mööda teed ning vahetavad teineteise löögiulatusse jõudes aina uusi hoope. Granti mehed aga istuvad teeveeres nagu öökullid oksal, pöörates pead vastavalt sellele, kuhu poole võitlus kaldub.

„Mõlemad puhkisid nagu äraaetud hobused ja mõlema ihu auras külma käes. Granti nina oli topeltpaksuks paistetanud ja Dougal nägi vaevalt mõlemast silmast, mõlemal oli rinna peale verd tilkunud ja seal ära kuivanud.”

Columi meeste kohale jõudes olid Granti rentnikud püsti karanud ja mõõgad haaranud ning kogu see asi oleks võinud lõppeda tõsisema verevalamisega, kui keegi teravama pilguga noor MacKenzie poleks täheldanud olulist tõsiasja, nimelt et Grantide laagris polnud jälgegi Ellen MacKenziest.

„Nonii, ja kui nad siis olid Malcolm Grantile vett kaela valanud ja ta jälle mõistusele toonud, suutis mees rääkida kõike seda, mida Dougalil polnud aega kuulata – nimelt et Ellen oli veetnud temaga roosiaias ainult veerand tundi. Ta ei öelnud, mis nende vahel juhtus, aga igatahes oli see talle nii alandav, et ta otsustas otsekohe, ilma saalis nägu näitamata lahkuda. Temast jäi Ellen sinna, rohkem ta teda näinud ei ole ja soovib vaid, et tema juuresolekul Ellen MacKenzie nime enam suhu ei võetaks. Seda öelnud, hüppas ta sadulasse – tõsi, veidi ebakindlalt – ja ratsutas minema. Sestpeale pole temast enam sõpra ühelegi MacKenziele.”

Kuulasin, suu ammuli. „Ja kus Ellen siis oli?”

Vana Alec naeris, nagu oleks talliuks krääksunud.

„Seitsme maa ja mere taga. Aga nad said sellest teada alles tüki aja pärast. Tookord me keerasime ringi ja plagistasime koju tagasi, kus selgus, et Ellen on ikka kadunud ja Colum seisab Angus Mhori najale toetudes õues, ise näost valge.”

Segadust jätkus kauemakski, sest loss oli külalistest tulvil ja seega kõik lakapealsed, kubrikud, köögid ning kambrikesed inimesi täis. Üsna lootusetu oli hakata välja selgitama, kes neist inimestest veel puudu on, aga Colum kutsus sellegipoolest kogu teenijarahva kokku ja käis kutsutute nimekirja jonnakalt läbi, küsides, kus ja kunas kedagi eelmisel õhtul nähti. Ning lõpuks jõuti ühe teenijatüdrukuni, kellele meenus, et oli vahetult enne õhtusööki näinud tagakoridori juures üht meest.

Ta oli teda märganud ainult seetõttu, et mees oli kena; pikk ja tugev, ütles tüdruk, juuksed nagu musta randali karv ja silmad nagu kassil. Tüdruk oli teda imetleva pilguga saatnud ja näinud, kuidas mees välisukse juures kellegagi kohtus – see oli keegi pealaest jalatallani musta kapuutsiga keepi mähkunud naisterahvas.

„Kes see randal on?” pärisin ma.

Alec heitis mulle silmanurki kibrutades kõõrdpilgu.

„Inglased ütlevad hüljes. Nojah, ja veel tükk aega pärast sedagi, kui tõde ükskord ilmsiks tuli, rääkis külarahvas, et Ellen MacKenzie viidi mere äärde ja elab nüüd hüljeste juures. Kas sa tead, et randalid heidavad kaldale tulles naha maha ja on nagu inimesed? Nii et kui sa leiad kuskilt randalinaha ja peidad selle ära, siis ta ei saa enam merre tagasi minna ja peab sinu juurde kuivale maale jääma. Räägitakse, et niiviisi on kaval endale hülgest naine võtta, sest nad oskavad väga hästi süüa teha ja on õige tublid emad.”

„Aga,” jätkas ta mõtlikult, „Colum ei kavatsenudki uskuda, et ta õde on hülgega putket teinud, ja nii ta ka ütles. Niisiis kutsus ta külalised ükshaaval alla ja küsis kõigi käest, ega nad ei tea midagi kirjeldusele vastavast mehest. Pikapeale tuli välja, et mehe nimi oli Brian, aga keegi ei teadnud, mis klannist või mis perekonnanimega; mängudest oli ta küll osa võtnud, aga seal hüüti teda lihtsalt Brian Dhu’ks.”

Selles punktis jäi uurimine mõneks ajaks toppama, sest uurijatel polnud aimugi, kuhupoole oma pilk pöörata. Kuid isegi parimad jahimehed peavad aeg-ajalt mõnda majakesse sisse astuma, et peotäit soola või kruusikest piima küsida. Kuni kuuldus viimaks Leochi jõudis, sest Ellen MacKenzie ei olnud mitte tavalise väljanägemisega naisterahvas.

„Juuksed peas nagu tulekahju,” jätkas Alec unelevalt, nautides sooja õli oma seljal. „Ja silmad nagu Columil – hallid, pikkade mustade ripsmetega – väga ilusad, aga sedasorti, mis sust otsejoones läbi puurivad. Pikk oli ta ka; isegi sinust pikem. Ja nii ilus, et silmamunadel hakkas valus, kui pääle vaatasid.

Pärast ma kuulsin, et kui nad kärajatel esimest korda kohtusid, siis – üksainus pilk ja kogu lugu, otsus püstijala tehtud, justkui poleks kummagi jaoks kedagi teist olemaski. Nad tegid kiirelt plaani ja lasid otse Colum MacKenzie ja kolmesaja külalise nina alt jalga.”

Alec pahvatas neid sündmusi meenutades naerma. „Lõpuks leidis Colum nad üles; elasid popsihütis kuskil Fraserite maade servas. Nad olid otsustanud, et ainus viis sellest supist välja tulla on ennast senikaua varjata, kuni Ellen on titeootel ja kõht on juba nii suur, et pole kahtlust, kes on isa. Et siis peab Colum nende abielule oma õnnistuse andma, tahab või ei taha – kusjuures ei tahtnud.”

Alec irvitas. „Kui te reisil olite, ega sa juhtumisi ei näinud seda armi, mis Dougalil üle rinna jookseb?”

Olin näinud küll. Peen valge joon, mis sirutus õlalt üle südame roieteni.

„Kas see on Briani töö?” küsisin ma.

„Ei, Elleni,” kostis vanamees ja muigas mu näoilme peale. „Et takistada teda Briani kõri läbi lõikamast, nagu tal kavas oli. Sinu asemel ma ei meenutaks seda Dougalile.”

„Pole vist mõtet jah.”

Põgenike plaan õnnestus – kui Dougal nad viimaks kätte sai, oli Ellen juba viiendat kuud sedapsi.

„Kogu selle krempliga oli hiiglama palju jama, Leoch ja Beauly vahel käis kole vihane kirjavahetus, aga lõpuks lepiti kokku ning Ellen ja Brian kolisid nädal enne lapse sündi Lallybrochi häärberisse. Laulatus korraldati eesõuel,” lisas ta nagu lõpetuseks, „et Brian saaks Elleni esimest korda mehenaisena üle läve kanda. Brian ütles pärast, et oleks teda tõstes ennast peaaegu ära rebestanud.”

„Sa räägid nii, nagu oleksid neid päris lähedalt tundnud,” ütlesin ma. Lõpetasin raviprotseduuri ja pühkisin käed rätikuga libedast võidest puhtaks.

„Natuke ikka,” venitas sooja käes uniseks jäänud Alec. Ta silm vajus vidukile ja elatanud nägu, millele pidev ebamugavustunne tavaliselt kurja ilme andis, lõõgastus.

„Ellenit tundsin ma muidugi hästi. Brianit nägin aastate pärast, kui ta poisi siia tõi – me klappisime küll. Oskas hästi ratsutada.” Tema hääl kustus ja silm vajus kinni.

Heitsin lina üle vanamehe rammetu keha ja kõndisin kikivarvul minema, jättes ta kolde ette unelema.

Lahkunud uinunud Aleci juurest, läksin üles magamistuppa, kus ma leidsin eest samas seisukorras Jamie. Pole just palju tegevusi, millega sompus ja vihmasel päeval toas aega veeta, ja kuna ma ei tahtnud Jamiet äratada ega talle unemaile järele minna, siis jäid sõelale lugemine ning näputöö. Paraku olid mu võimed viimase osas alla keskmise ja nii ma otsustasingi Columi biblioteegist mõne raamatu laenata.

Kooskõlas Leochi lossi üldiste arhitektuuriliste põhimõtetega – mis rajanesid eeskätt sügaval põlgusel mistahes sirgjoonte vastu – tegi Columi ruumidesse viiv trepp kaks parempööret, mille mõlemaga kaasnes väike made. Teisel mademel seisis tavaliselt toapoiss, valmis jooksma-tegema-tooma või lossiisandat aitama, aga täna teda ei olnud. Kuulsin ülevalt kõnekõminat; võib-olla oli toapoiss Columi juures. Jäin ukse taga kõhklema, kas neid segada või mitte.

„Ma olen alati teadnud, et sa oled loll, Dougal, aga ma ei uskunud, et sa niisugune idioot oled.” Olles lapsest saadik kasvanud koduõpetajate käe all, eemal seiklustest ja julgustükkidest sõjasulaste ning lihtrahva seltsis, puudus Columi kõnepruugis tavaliselt see lai šoti aktsent, mis iseloomustas Dougali kõnet. Nüüd oli tema kultiveeritud kõnemaneer aga järele andnud ja kaks vihast tiinet häält teineteisest peaaegu eristamatud. „Sellist käitumist oleks võinud oodata, kui sa olid kahekümnene, aga taeva pärast, mees, sa oled nelikümmend viis!”

„Aga see ei ole ometigi see asi, millest sina liiga palju teaks, mis?” vastas Dougal inetult pilkaval toonil.

„Ei,” vastas Colum lõikavalt. „Ja ehkki ma pole just sageli leidnud põhjust issandat kiita, on ta minu vastu ehk heldem olnud, kui siiani arvasin. Olen päris tihti kuulnud öeldavat, et kui mehel riist püsti tõuseb, siis lakkab tema aju töötamast, ja nüüd tundub see mulle täiesti tõepärane olevat.” Kõlas vali kraapiv heli, kui tooli üle kivipõranda tagasi lükati. „Ja kui vendadel MacKenziedel on kahe peale üks aju ja üks riist, siis olen mina oma osaga rahul!”

Otsustasin, et kolmas osapool oleks selle vestluse juures täiesti ülearune ja astusin vaikselt ukse juurest eemale, et trepist alla tagasi minna.

Esimeselt mademelt kostev seelikutekahin sundis mind peatuma. Ma ei tahtnud, et mind leitaks klannivanema ukse tagant nuhkimast, ja pöörasin otsa ringi. Trepimade oli lai ja üht seina kattis peaaegu põrandast laeni drapeering. Mu varbad jäävad näha, aga sinna ei saanud parata.

Nüüd passisin ma seinavaiba taga nagu hiiliv rott ja kuulsin, kuidas alt tulevad sammud uksele lähenesid ja mademe tagaservas peatusid, kui tulija – nii nagu minagi – korraga taipas, et vendade vestlus on väga privaatse iseloomuga.

„Ei,” ütles Colum parajasti juba veidi rahulikumalt. „Loomulikult mitte. See naine on nõid või peaaegu nõid.”

„Nojaa, aga…”

Colum katkestas kärsitult Dougali vastuse.

„Ma ütlesin, et ma tegelen sellega. Ära vaeva oma pead, väikevend; ma jälgin, et temaga käitutaks nagu vaja.” Columi häälde sigines otsekui vastutahtsi soe toon. „Kuula nüüd, mees. Ma kirjutasin hertsogile, et talle on antud luba Erlickist ülalpool jahti pidada – tal on kange himu seal hirvi kõmmutada. Kavatsen Jamie temaga kaasa saata; võib-olla on tal poisi vastu nüüdki veel soojad tunded…”

Nüüd ütles Dougal midagi gaeli keeles vahele, ilmselt midagi roppu, sest Colum naeris ja lausus: „Ei, ma arvan, et Jamie on juba küllalt suur, et enda eest seista. Aga kui hertsogil on mõte poisi eest Tema Kuningliku Majesteedi ees kosta, siis on see Jamie parim võimalus armu saada. Kui tahad, ütlen Tema Heldusele, et tuled kaasa. Võid Jamiet aidata, kuidas soovid, ja oled mul jalust ära, kuni ma siin asju korraldan.”

Mademe tagaservast kostis summutatud mütsatus ja ma riskisin välja piiluda. See oli Laoghaire, näost valge nagu lubjatud sein tema selja taga. Tal oli käes kandik karahviniga; üks tinakruus oli kandikult vaibaga kaetud põrandale kukkunud – selle mütsatust ma kuulsingi.

„Mis seal sünnib?” kõlas kabinetist Columi äkitselt teravaks muutunud hääl. Laoghaire pani kandiku ukse kõrvale maha, karahvini kiirustades peaaegu ümber ajades, pööras ringi ja põgenes linnutiivul.

Kuulsin, kuidas Dougali sammud uksele lähenesid ja teadsin, et ilma tema nägemata ma trepist alla ei pääse. Jõudsin napilt oma peiduurkast välja rabeleda ja kukkunud kruusi üles korjata, kui uks avanes.

„Aa, see oled sina,” ütles Dougal veidi üllatunult. „Kas see ongi see ollus, mille emand Fitz Columile kurguvalu ravimiseks saatis?”

„Jah,” vastasin võltsilt. „Emand loodab, et tal hakkab sellest parem.”

„Kindlasti hakkab,” ütles Dougalist aeglasemalt uksele jõudnud Colum. Ta naeratas mulle. „Täna emand Fitzi minu poolt. Ja mina tänan sind, kullake, toomise eest. Kas istud hetkeks, kuni ma selle ära joon?”

Pealtkuulatud vestlus oli algse tulekupõhjuse mu peast minema pühkinud, kuid nüüd meenus mulle kavatsus laenata mõni raamat. Dougal palus end vabandada ja ma järgnesin Columile tasapisi raamatukogutuppa, kus ta oma riiulid mu käsutusse andis.

Colum õhetas veel nüüdki, tüli vennaga oli ta mälus alles värske, kuid mu küsimustele raamatute kohta vastas ta peaaegu tavalisel toonil. Tema mõtteid reetsid vaid silmade erk sädelus ja teatav pinge kehahoiakus.

Leidsin paar taimeraamatut, mis näisid huvitavad, ma panin need kõrvale ja jäin üht romaani lehitsema.

Colum kõndis linnupuuri juurde – kahtlemata selleks, et külgeharjunud kombel ennast maha rahustada, vaadeldes kuidas need väikesed kaunid endassesulgunud olendid okstel hüplevad, igaüks omaette väike maailm.

Korraga äratasid mu tähelepanu väljast kostvad hüüded. Siit kõrgelt paistsid ära lossitagused põllud, mis laiusid kuni järveni. Järveotsast kappas parasjagu kaarega mööda väike ratsanike salk, kes ladisevast vihmast hoolimata rõõmsalt karjusid.

Kui nad lähemale jõudsid, nägin, et need ei olnudki mehed, vaid poisid, enamasti teismelised, aga sekka ka mõni juntsu, kes oma poni seljas suurematega iga hinna eest sammu püüdis pidada. Mõtlesin, et huvitav, kas Hamish ka nende seltsis on, kui juba märkasingi tema tuttavat heledat pead, mis säras kamba keskel Cobhari seljas nagu latern.

Salk kihutas lossi poole ja võttis suuna ühele lugematutest põllulappe eraldavatest kiviaedadest. Esimene, teine, kolmas, neljas – vanemad poisid lendasid oma ratsudel kogemustest võrsuva hooletu kergusega üle kiviaia.

Kindlasti oli see vaid kujutlusvõime, kui mulle tundus, et kõrb hetkeks pidurdas, sest Cobhar järgnes teisele ilmse innuga. Ta jõudis aiani, tõmbus pingule ja hüppas.

Paistis, et ta teeb kõike täpselt samamoodi kui teised, kuid ometi juhtus midagi. See võis olla ratsaniku kõhklus, liiga kõva tõmme ratsmeist või ebakindel asend sadulas. Igatahes lähenesid esimesed kabjad aiale paar tolli madalalt ja tulemuseks oli, et nii ratsu kui ratsanik tegid üle kiviaia nii kohutava kukerpalli, et ma ei olnud varem midagi sellist näinud.

„Ahh!”

Colum pööras mu hüüatuse peale pilgu aknasse ja jõudis näha, kuidas Cobhar raskelt küljele maandus ja väike Hamish tema alla jäi. Ehkki invaliid, liikus Colum kiirelt. Enne kui ratsu ennast jalgele ajama hakkas, oli ta juba mu kõrval, peadpidi aknast väljas.

Tuul ja vihm peksid sisse, niisutades Columi sametkuube. Piilusin uudishimulikult üle ta õla ja nägin, kuidas poisid tõuklesid ja rüselesid, et pääseda esimesena abi andma. Tundus, et läks päris kaua aega, enne kui poistesumm kõrvale tõmbus ja me nägime väikest visa kuju kätega kõhtu hoides hobuse alt välja ronimas. Ta raputas arvukatele abipakkujatele pead, komberdas kiviaia juurde, kummardus üle selle ja oksendas mehiselt. Siis vajus ta aia otsast alla ja istus märjale rohule, jalad laiali ning nägu vastu vihma pööratud. Kui nägin, kuidas ta keele vihmapiiskade püüdmiseks suust välja ajas, panin käe Columile õlale.

„Temaga on kõik korras,” ütlesin ma. „See lõi tal ainult hinge kinni.”

Colum sulges silmad ja ohkas, tema krampi tõmbunud keha lõtvus. Vaatasin teda kaastundlikult.

„Sa armastad teda, nagu ta oleks su enda oma, eks ole?” ütlesin ma.

Columi hallide silmade pilk tabas mind, nagu oleks tal südame alt külmaks võtnud. Hetkeks kostis vaid riiulis seisva klaasist kella tiksumist. Siis veeres higitilk mööda Columi nina alla ja jäi sinna sätendama. Tahtmatult sirutasin käe ja kuivatasin selle oma taskurätikuga; ta pingul ilme leebus.

„Jah,” vastas Colum lihtsalt.

*

Lõpuks ei rääkinud ma Jamiele rohkem kui ainult Columi plaanist saata ta hertsogiga jahile. Olin nüüdseks veendunud, et Jamie tunded Laoghaire’i vastu ei ulatu kaugemale galantsest sõprusest, kuid ma ei osanud arvata, kuidas ta reageerib uudisele, et tema lihane onu on tüdruku võrgutanud ja talle lapse teinud. Ilmselt ei kavatsenud Dougal selles hädaolukorras kasutada Geilie Duncani teeneid; jäin mõtlema, kas tüdruk pannakse Dougalile mehele või leiab Colum talle mõne teise mehe, enne kui rasedus välja paistma hakkab. Igal juhul kui Jamie ja Dougal nüüd mitmeks päevaks ühte jahiseltskonda pannakse, mõtlesin ma, siis on Laoghaire’i vari nendega seal kaasas.

„Hmm,” ütles Jamie mõtlikult, „võib ju proovida. Niimoodi, päevad läbi koos küttides ja õhtuti lõkke ääres viskit juues, saadakse väga lähedaseks.” Ta lõpetas mu pihikuselja kinnitõmbamise, kummardus ja suudles mind põgusalt õlale.

„Mul on kahju su juurest lahkuda, inglismannike, aga see võib olla parim lahendus.”

„Ära minu pärast muretse,” ütlesin ma. Mulle ei olnud siiani pähe tulnud, et Jamie lahkumisega jään ma lossis paratamatult üksinda, ja see mõte tegi mind päris rahutuks. Kuid otsustasin hakkama saada, kui see teda vähegi aitab.

„Kas oled õhtusöögiks valmis?” küsisin ma. Ta käsi eksles mu pihal ja ma pöörasin näoga tema poole.

„Mmm…” ütles ta hetke pärast. „Ma võiksin selle söögikorra ka vahele jätta.”

„Aga mina mitte,” vastasin ma. „Pead natukene ootama.”

Heitsin pilgu piki söögilauda ja üle kogu saali. Nüüdseks oli enamik nägupidi tuttav, mõned päris lähedalt. Küll on kirev kooslus, mõtlesin omaette. Frank oleks sellest seltskonnast vaimustuses – nii palju erinevaid näotüüpe.

Iga mõte Frankile oli nagu hella hamba puudutamine; olin pikka aega püüdnud seda vältida. Kuid juba lähenes aeg, mil võisin selle edasilükkamise lõpetada; sundisin oma mõtted Franki juurde tagasi ja manasin hoolikalt vaimusilma ette tema pildi, siludes mõttes ta pikki kaardus kulme, nii nagu ma olin seda kunagi teinud sõrmedega. Mis sest, et ühtäkki surises mu näpuotstes ühe metsikuma ja tihedama kulmupaari ning nende taga säravate sügavsiniste silmade mälestus.

Pöörasin pilgu kiirelt lähimale näole, nagu otsides sealt häirivatele mõtetele vastumürki. Nägu juhtus olema Murtaghi oma. Noh, vähemalt tema ei meenutanud kumbagi mu peas kummitavatest meestest.

Murtagh oli lühike, kõhetu ja sooniline nagu gibon ning pikad käed rõhutasid ahvilikkust veelgi, tal oli madal kulmukaar ja kitsas lõualuu, mis tõi mulle miskipärast meelde mingi koopaelanikust ürginimese pildi kuskilt Franki raamatust. Aga siiski mitte neandertallane. Pikt. Just, pikt. Selles väikeses mägilases oli midagi igikestvat ja ta meenutas mulle ajatuultes kulunud, juba praegu ennemuistseid raidkive, mis vankumatult valvasid ristteid ja matmispaiku.

See mõte meeldis mulle ja ma heitsin pilgu õhtustajatele, otsides etnilisi tüüpe. Too mees seal kamina juures, näiteks, John Cameroni nimeline, oli nii normann, kui keegi üldse olla saab – ehkki ma polnud ühtki normanni näinud – kõrged põsesarnad, kitsas laup, pikk ülahuul ja galli tõmmu nahk.

Siin-seal mõned stiilipuhtad saksid… aa, ja Laoghaire, täiuslik eksemplar. Heleda jumega, siniste silmadega ja õige-õige pisut trullakas… Surusin selle kalgi tähelepaneku kiirelt maha. Ta hoidus hoolega mulle või Jamiele silma vaatamast ja lobises ühe kaugema laua taga elavalt oma sõpradega.

Vaatasin vastassuunas asuva laua poole, kus istus Dougal Mac-Kenzie, vahelduseks Columist lahus. Viiking mis viiking. Mees pikk nagu majakas, laiade lamedate põsesarnadega – võisin kerge vaevaga kujutleda ta lohepeaga laeva kapteniks, kelle sügaval asetsevad silmad ahnelt ja himuralt läbi udu mõnd rannakaljudele pillutatud küla piidlevad.

Lai käsi, ranne punaste udemetega kaetud, sirutus mu kõrvalt kandiku poole, et kaerakakku võtta. Veel üks muinasskandinaavlane, Jamie. Ta meenutas mulle proua Bairdi legende Šotimaal kunagi ringi kõndinud hiiglastehõimust, kes oma pikad luud põhjakaarde maamulda jättis.

Saali täitis üldine jutusumin nagu tavaliselt, väiksemad grupid jutlesid suutäite vahelt. Korraga tabasid mu kõrvad naaberlaua äärest tuttava nime. Sandringham. Tundus, et ütleja oli Murtagh, ja ma pöörasin ringi, et järele vaadata. Seal ta istuski Ned Gowani kõrval ja mälus innukalt.

„Sandringham? Aa, see vana persetrukkal William,” kostis Ned mõtlikult.

„Misasja?!” kõõksatas keegi noorem sõjasulane ja tõmbas õlut kurku.

„Meie kõrgeaulisel hertsogil, nagu ma olen aru saanud, käib teinekord isu poiste järele,” selgitas Ned.

„Mm-hmh,” kinnitas Rupert täis suuga. Siis neelas ta suutäie alla ja lisas: „Viimane kord, kui siinkandis käis, piiras noort Jamietki, kui ma õieti mäletan. Kunas see oli, Dougal? Kolmekümne kaheksandal? Kolmekümne üheksandal?”