Отрывок из книги
Sel päeval, kui Valge Nõukogu kohale jõudis, sadas kärnkonni.
Ronisin välja Sinisest Põrnikast, oma päevinäinud Volkswageni sitikast ja kissitasin silmi vastu kesksuvist päikesevalgust. Lake Meadowsi park jääb Chicago Loopist veidi lõuna poole, Michigani järvest paraja sörgi kaugusele. Harilikult oleks park olnud inimestest tulvil isegi sellise palavusega, nagu meil viimasel ajal oli valitsenud. Täna oli see inimtühi, ainult üks pika mantliga vana naine koperdas poekäru lükates mööda parki ringi. Polnud veel keskpäevgi ja minul oli selle ilmaga dressides ja T-särgiski liiga soe.
.....
Ta lükkas lõua ette. „Tore on. Kuidas oleks, kui sa lihtsalt roomaks oma urgu tagasi, kuni sind veel sealt pole välja tõstetud?” Ta laiutas käsi. „Jumal hoidku, mees. Ma ei pea võlur olema, et näha, millal inimesel allamäge läheb. Sa piinled. Sul on abi tarvis.”
Suskasin talle näpuga rindu. „Ei, Billy. Mul ei ole rohkem abi tarvis. Mul ei ole tarvis olla hoidjaks lastekarjale, kes arvavad, et kui nad on ühe triki selgeks saanud, siis võivad kihvade ja sabaga tasujateks hakata. Mul ei ole tarvis seda muret, et vampiirid võtavad sihikule need, kes minuga läbi käivad, kui nad mind kätte ei saa. Mul ei ole tarvis oma otsustes kahelda, mõeldes, kes veel haiget saab sellepärast, et mina hakkama ei saanud.” Kummardusin ja haarasin maast kärnkonna ning end uuesti sirgu ajades rapsasin Billyl riidest koti käest. „Mul ei ole sind vaja.”
.....
