Отрывок из книги
Aknast paistsid kuuskede ähmased piirjooned, novembripurgaa valge säbru; telefonipostid virvendasid silme ees nagu kaadrist nihkunud võtted mustvalges filmis. Aknast näidati Venemaad, mis oli olnud säärane Solikamskist saadik: kuused, lumi, postid, siis lapike maadligi taredega, siis kahekorruseliste äbarike silikaathoonetega jaamahoone, ja jälle – miljonid kuused tihedalt ja läbipääsmatult rööbastee äärde torgatud – nagu okastraat, ei poe läbi. Aga selle aknataguse Venemaa loodusliku hoonestuse lõputuses ja ühetaolisuses oligi kogu ta vägevus, ülevus ja ilu. Paganama ilus, raisk!
„Ja mida sa tegema hakkad?”
.....
Ja mis siis? Kuidas seletas ema oma kolleegidele tema kinnikukkumist? Kuidas ta ise seda seletas? Ema pidi uskuma jääma: ta ei saanud ju uskuda, et poeg on narkomaan ja äritseb uimastitega. Aga kõik need koolitädid … Nemad ei pidanud temasse uskuma. Silme ees noogutavad, ohivad, aga selja taga? Kas ta häbistas ema kõigi ees? Kas nad oleksid teda teretanud? Aga Ilja neid?
Ta pistis käed taskutesse, ajas end puhevile, kiirustas edasi. Et teda tõesti ei märgataks. Kohtume nende kõigiga hiljem, kui oleme välja mõelnud, mida rääkida ja kuidas serveerida. Kohtume varem või hiljem. Lobnja on väike linn.
.....
