Отрывок из книги
Kui sina oled selle ära unustanud, auväärt härra, siis las ma tuletan sulle seda ise meelde: ma olen sinu naine. Tean, et kunagi see meeldis sulle, kuid nüüd on äkitselt vastukarva. Tean, et teeskled, nagu poleks mind olemas ja pole kunagi olnudki, sest ei taha jätta halba muljet kõrgelt haritud seltskonnale, kellega läbi käid. Tean, et meie harilik elu, kohustus õhtusöögiks koju naasta ja magada minuga ja mitte kellega sa iganes soovid, paneb sind ennast tohmanina tundma. Tean, et sul on häbi öelda: jah, ma abiellusin 11. oktoobril 1962, kahekümne kahe aastasena, jah, ma andsin oma vande preestri ees, Napoli Stella-nimelise piirkonna kirikus, ja ma tegin seda ainult armastuse pärast, miski ei sundinud mind tagant, jah, mul on kohustusi, ja kui te ei mõista, mida tähendab, kui sul on kohustused, siis olete haletsusväärsed inimesed. Tean küll, ma tean seda imehästi. Aga hoolimata sellest, kas sa seda soovid või ei, jääb tõsiasjaks see, et mina olen sinu naine ja sina oled minu mees, oleme olnud abielus kaksteist aastat – oktoobris saab kaksteist – ja meil on kaks last: Sandro, kes sündis 1965. aastal, ja Anna, kes sündis 1969. aastal. Kas pean dokumente näitama, et sulle aru pähe panna?
Aitab, vabanda, läksin liiale. Ma ju tunnen sind, tean, et oled head inimene. Aga palun tule koju niipea, kui seda kirja loed. Või kui sul pole veel tahtmist, siis kirjuta mulle ja selgita, mis sinuga toimub. Püüan sind mõista, ma luban. Mulle on juba selgeks saanud, et vajad rohkem vabadust, ja see on ka õige – mina ja sinu lapsed püüame sulle teha nii vähe tüli kui võimalik. Kuid sa pead mulle üksipulgi ära seletama, mis toimub sinu ja selle neiu vahel. On möödunud kuus päeva – sa ei helista, ei kirjuta ega anna ennast näole. Sandro küsib sinu järele, Anna ei taha pesta juukseid, sest ütleb, et ainult sina oskad neid korralikult kuivatada. Ei piisa, kui mulle vannud, et see naine või neiu sind ei huvita, et sa ei kohtu enam temaga, et ta ei tähenda sulle midagi, et see oli vaid vahejuhtum, milleni viis kriis, mis juba tükk aega sinus pakitsenud oli. Ütle mulle, kui vana ta on, mis on tema nimi, kas ta õpib või töötab või ei teegi midagi. Vean kihla, et esimest korda suudles just tema sind. Sina pole võimeline haarama initsiatiivi, ma tean küll, sind kas tõmmatakse sündmuste keerisesse või sa ei liigutagi ennast. Ja nüüd oled hämmeldunud – ma nägin küll su pilku –, kui ütlesid: olin teise naisega. Tahad teada, mida ma mõtlen? Mõtlen, et sa pole veel aru saanud, mida sa mulle tegid. Kas sa ikka mõistad, et sa oleksid mul nagu käe kõrist alla surunud ja rebinud, rebinud, rebinud, kuni mult südame rinnust kiskusid?
.....
Nüüd on mulle kõik selge. Sa oled otsustanud lõplikult minema minna, meid saatuse hooleks jätta. Sa soovid teistsugust elu, meile pole selles ruumi. Tahad minna, kuhu heaks arvad, kohtuda, kellega heaks arvad, teostada end nii, nagu heaks arvad. Tahad jätta selja taha meie väikese maailma ja siseneda koos oma uue naisega suurde maailma. Sinu silmis oleme elav tõestus selle kohta, kuidas sa oma nooruse ära raiskasid. Sa pead meid haiguseks, mis pole lasknud sul kasvada, ja sa loodad ilma meieta kaotatu tasa teha.
Kui ma sain õigesti aru, siis sa paned mulle pahaks, et ütlen niivõrd sageli meie. Aga nii see on: mina ja lapsed oleme meie, sina oled nüüdseks juba sina. Ära minnes hävitasid meie ühise elu koos sinuga. Hävitasid selle, kuidas me sind nägime, kelleks me sind pidasime. Sa tegid seda teadlikult, sa olid seda planeerinud, sa sundisid meid tunnistama, et olid vaid meie kujutlusvõime vili. Nõnda vaevleme nüüd mina, Sandro ja Anna, viletsuse, turvatunde täieliku puuduse ja meeleheite küüsis, samal ajal kui sina oma armukese seltsis kurat teab kus elu naudid. Tagajärjeks on see, et minu lapsed on nüüd ainult minu omad, nad ei kuulu sulle. Oled teinud nii, et nende isa on muutunud minu ja nende meelepetteks.
.....
