Читать книгу Fenella esimene kooliaasta - Dorothea Moore - Страница 1

Tsirkuse eeskava hiilgav lõpunumber algas. Orkester mürtsutas „Rule Britannia”, ja Fenella, sale ning poisikeselik oma kitsas tumerohelises kuues ja põlvpükstes, seisis avara puuri keskel, tõstes ning lehvitades paremas käes riigilippu. Tuttava signaali puhul tõusid kaks suurt lõvi, Nimrod ja Aleksander, teine teisel pool tütarlapse kõrval, tagajalgadele istuma; Roy aga, vana ning poolpime, kuid siiski veel majesteetlik — tõeline loomariigi kuningas, tuli ja heitis tema jalgade ette ja kõigi nende võimsate metsaliste keskel — Fenella, vaevalt neljateistkümne­aastane, kuid välimuse järgi veelgi noorem, oma riigilipuga!

„Rule Britannia” kostus ainult katkendiliselt, sest kõrvulukustavad kiiduavaldused tervitasid mürisevalt „Maailmakuulsa laps-lõvitaltsutaja ning tema lemmikute” viimast esinemist. Lõpuks ometi tõmmati eesriided puuri ette ja erutatud publik hakkas vastumeelselt lahkuma.

Nüüd lõtvus Fenella sõdurlik seisang ja ta ulatas oma lipu puuri varbade vahelt ühele ärevalt tähelepanelikule valvurile. Siis pani ta käsivarred Nimrodi ja Aleksandri tugevate kaelte ümber — isegi kartmatu Fenella teadis, et on mõistlikum mitte puudutada Roy’d.

„Noh, mu vanad lemmikud, iga kord esinete ikka paremini!” ütles ta leebelt, kallistades kordamööda kumbagi suurt lõvi. Aga ettevaatlikult hoidus ta pööramast neile selga.

„Fen, sa väike kelm, tule otsekohe välja!” hüüdis käskiv mehehääl, ja puuri uks paremal pool avanes natuke. Seal seisis pikk mees kummaliste rohekaspruunide silmade ja tihedate juustega, mis korra olid olnud mustad, kuid nüüd meelekohtadel juba halliks muutunud. Vasak kuuekäis oli tal kinnitatud rinnale hõlma külge. Ta kandis treeneri ülikonda ja hoidis käes pikka piitsa; aga Andrew Ferne, Fenella isa polnud täna õhtul käinud lõvipuuris. Selline publiku lemmik kui „Laps-lõvitaltsutaja” praegu, polnud tema kunagi olnud, ja Fen oli nii täiesti kartmatu, et ei vajanud kunagi kaitset isalt.

Aga sellest hoolimata viibis Andrew Ferne alati puuriavause juures, valmis sööstma otsekohe appi, kui mõni lõvidest peaks muutuma tigedaks, olgugi et seni polnud juhtunud seda õnnetust Fenella esinemistel. Viimane ei mõistnud, miks isa alati nõnda kiirustab teda viibimata puurist lahkuma niipea kui „number” on lõpetatud. Muidugi teadis tütarlaps, et Roy polnud just usaldatav, eriti kui oli külmetunud või kannatas hambavalu; aga Nimrodi ning Aleksandriga võis ta teha mistahes ja armastas neid kõigest südamest.

Puuri minnes oli Fenellal alati kaasas kaks juhtmõtet: lõvitaltsutaja ei tohi kunagi karta ega tohi kunagi pöörata kiskjaile selga. Need kaks asja oli isa talle õpetanud; kõik muu tuli iseenesest, sest tütarlaps armastas neid suuri loomi, kellega ühes pidi esinema. Päris vastu tahtmist taandus Fen sel õhtul puuri avause poole, kus seisis ta isa.

„Tulen, taadike; aga Nimrod ja Aleks olid täna täiesti tipp-topp; nad pälvivad natuke hellitust. Kas sul on õhtusöögiga nii hirmus kiire?”

Andrew Ferne tõmbas lapse läbi kitsa avause, lükkas varvad kohale tagasi ja lukustas hoolikalt. Siis vastas ta naeratades:

„Ei; ma ei taha veel süüa, Fen; kuid kiire on siiski. Mine ja vaheta rõivad, aga tee kähku, tütreke!”

Punase näoga ja läikivate juustega tsirkuse peremees silmatorkavalt korralikus õhtuülikonnas patsutas väikest lõvitaltsutajat heakskiitvalt õlale. „Tubli, miss Fenella, väga tubli! Täna esinesite suurepäraselt. Pean hakkama mõtlema teie palga kõrgendamisest.”

Tütarlaps punastus rõõmust. „Oh, mr. Nevill, kui lahke teie poolt! Kas mõtlete seda tõesti? Taadil on jälle hirmus köha, ja ta peaks võtma seda kallist rohtu, mis doktor soovitas talle mineval aastal. Kui ma olen tõesti tõmbenumber, siis palun, kõrgendage mu palka nüüd kohe, enne kui isa köha läheb halvemaks!”

Andrew Ferne aga ei andnud peremehele mahti vastata, vaid ütles teravalt: „Rumalus, Fen; sa ei tea sellest midagi. Pole sulle vaja mingit palgakõrgendust. Mine kähku ja vaheta oma rõivad!”

Isa kõneles ärritatult ja Fen’i kulmud tõmbusid kokku; aga sõnakuulelikult tõttas ta hõljuvate presentseintega käigu kaudu väikese rõivastumistoa poole, mida jagas Zulettaga ja mademoiselle Mignoniga. Zuletta kandis ette oivalisi ratsutamistrikke oma araabia mära seljas, ja mademoiselle Mignon, kõige väiksem naine kogu maailmas, sõitis areenil ringi nukuvankri ette rakendatud nelja halli pärsia kassiga. Tema esinemist saatsid alati tormilised kiiduavaldused, eriti publiku hulgas leiduvate laste poolt, kes harilikult pidasidki teda mingil salapärasel viisil ellu ärganud nukuks. Seda muljet suurendas kahtlemata ka mademoiselle Mignoni rõivastus — ta kandis sinise lindiga valget kleiti; tema heledad juuksed olid keeratud pikkadeks lokkideks ja väike näoke värvitud nukutaoliseit õrnroosaks.

Kui Fen sisse astus, seisis mademoiselle Mignon laual, kus ta teenija teda rõivastas. Lähedalt vaadatuna ei sarnanenud ta sugugi nukuga ega isegi tütarlapsega, vaid oli väike, väsinud naine, mitte enam väga noor, kes vajas sooje rõivaid ja õhtusööki.

Zuletta, eraelus miss Daisy Jones, kandis alles oma sädelevat rüüd ja oli liiga ametis näo puhastamisega mingist, et panna tähele last, keda pidas ainult tulitavaks; aga kääbus pöördus ja teretas Fen’i lahke naeratusega.

„Noh, mu kallis, kuidas läks täna õhtul? Kuulsin kiiduavaldusi, aga olin liiga väsinud ja külmunud, et oodata seal. See musliinkleit on hirmus õhuke.”

Vaese väikese naise tillukesed käsivarred olid külmast päris sinised. Fen vaatles teda kaastundlikult. „Kõnelge õige peremehega, kui ta juhtub olema heas tujus, ja paluge, et ta lubaks kanda teid midagi soojemat!” soovitas ta. „Näiteks mõnd kootud kleidikest — beebi oma oleks teile vist päris paras. Ja selle saaks osta valmistehtult. Areenil tõmbab koledasti, nagu tean omast käest; neil külmadel õhtutel puuris tunnen seda teravamini kui keegi teine.”

„Kardan, et peremees ei taha sellest kuuldagi,” vastas kääbus lõdisedes. „Ta mõtleb, et see rõivastus meeldib publikule, ja sa tead isegi, kuidas on lugu, kui ta võtab endale midagi pähe. Muud ei tohi siis mainidagi.”

„Noh, katsuge ometi õnne! Täna õhtul on ta väga heas tujus,” ütles Fen lootusrikkalt, hakates avama oma kuuenööpe. „Mõelge ometi, ta ise pakkus päris mulle palgakõrgendust. Muidugi, siin on läinud meil väga hästi; tsirkus on olnud igal õhtul täis, nagu mu taat ütleb, sellepärast pole ime, et koridorist kostus rõivastumistuppa raevukalt märatsev hääl. Vaevalt oleks Fen võinud pidada seda samaks, mis oli alles äsja kõnelnud temaga nii lahkesti, poleks ta oma lühikese eluea jooksul enam kui korra tutvunud mr. Nevilli äkkvihaga, nagu kogu tsirkuse personaal. Sõnu valimata süüdistas peremees kedagi; ta raev näis isegi üha ägenevat.

„Ülemuse hea meeleolu pole nähtavasti kestnud kuigi kaua,” tähendas mademoiselle Mignon kuivalt. „Arvan, et täna ei maksagi esitada palvet soojema kleidi suhtes, mu kallis.”

Isa käsku täites vahetas Fen kiiresti oma treeneri ülikonna lühikese pruuni seeliku ja kollase, kootud džemperi vastu, kuulatades ise äreval ilmel. Ta ei kartnud küll mr. Nevillʼi, aga mõistis, et see peab olema isa, keda oli „tabanud pikne”, nagu öeldi tsirkuses omavahel. Ja isa oli olnud ennegi väsinud ning vaevatud küllalt; isegi liiga väsinud, et rõõmustuda pakutud palga­kõrgendusest. Fen kuulatas — mida olid sunnitud tegema teisedki rõivastumistoas viibijad, sest niikuinii kareda häälega peremees karjus nüüd kõigest kõrist.

„Ärge kujutelge, et võite istuda siin soojal kohal, kui saadate lapse ära! Paari nädala jooksul saaksin tosina palju osavamaid mehi ilma tolle neetud köhata poole vähema palga eest kui maksan teile. Kui jätate mu nüüd parimal hooajal nõnda hätta, siis ärge lootke, et päästan teid vaestemajast, kui tulete kord hiljemini seda nuruma. Teie — teie —”

„Nüüd jätkub. Asi on otsustatud. Fenella lahkub siit,” kostus isa hääl vaikselt, kuid kindlasti. „Kas oled valmis, Fen?”

Tütarlaps haaras oma vihmamantli ning jooksis välja isa juurde, ilma et oleks mallanud jätta jumalaga mademoiselle Mignoni või sädelevat Zulettat. Hääle järgi otsustades näis taadikesel olevat kange rutt, ja oma tsirkuse­kaaslastega arvas Fen saavat jälle kokku järgmisel hommikul. Ta mõtles, et isa on väga väsinud nagu peaaegu alati sest saadik kui sai eelviimasel sõja-aastal gaasimürgistuse ja tuli rikutud tervise ning närvidega tagasi oma endisele tööalale, sest ta ei tundnud ühtegi teist. Muidugi tahtis ta jõuda ruttu väikesse pansioni, kuhu oli võtnud toad endale ja Fenile selleks nädalaks, kui tsirkus viibib Rothburys. Võib-olla lootis isa, et neid ootab soe õhtusöök, sest nad olid kinkinud pääsmed tänaseks etenduseks mrs. Rentonile, oma perenaisele, kes nüüd kindlasti on heas tujus.

„Olengi valmis, taat; kas ma ei teinud ruttu?” hüüdis Fenella lõbusasti, lootes hajutada tormi.

Mr. Nevill, kelle nägu oli palju punasem kui harilikult, pöördus tema poole ning pahvatas: „jah, oled valmis, aga mispärast arvad seda tola nõnda meeletult kiirustavat? Noh, ta tahab saata sind tsirkusest igaveseks ära — nagu võiks raputada puu otsast sellist palka, mida teenid siin. Saata sind ära! Ta on läinud hulluks!”

„Mul pole aimugi, millest kõnelete; aga kui taadike on minu kohta midagi otsustanud, siis on see kindlasti õige,” vastas Fenella ägedasti. Aga nüüd alles mõistis ta peremehe sõnade mõtet ja käsis: „Sa ometi ei taha ära saata mind Nimrodi ning Aleksandri juurest, taadike?”

Andrew Ferne’i nägu oli väga kahvatu ja silmad kurvad. „Jah, Fen, tahan teha seda tõepoolest.”

„Oh, taadike, mispärast ometi?” Vaene tütarlaps ei suutnud öelda midagi rohkem.

Isa vastas väga rahulikult, ilma et oleks pööranud mingit tähelepanu Nevilli ägedale vahelesegamisele. „Sellepärast — sellepärast, et pean täitma oma tõotust, tütreke. Ära küsi praegu midagi enam, vaid tule minuga ühes. Sind oodatakse seal — teispool ust.”

Presentkäigu teisest otsast viis uks tänavale, nagu Fenella teadis. Isa võttis tema käest kinni ja viis teda selle poole — tütarlaps oli nii hämmastunud, et ei suutnud kõneldagi.

Oli laupäeva õhtu, ja tsirkus hakkas kolima. Leegitsevate gaasitulede valgusel lammutasid mehed suurt ehitist, et pakkida teda vankreile ning vedada järgmisele peatuskohale. Aga see koridor oli seni puudutamata, nii et Fenella viibis veel tsirkuse seinte vahel.

Isa ja tütar sammusid koos käigu lõpuni; seal pani Andrew Ferne hetkeks oma käsivarre Feni ümber ning süleles teda; siis avas ta viletsa ukse, lükkas oma lapse hellasti selle taha ja sulges ta uuesti.

Isa jäi sisse — Fenella oli väljas.