Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last. Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde. Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.
Оглавление
Ede Schank Tamkivi. Minu California. Mull mullis
SISSEJUHATUS
HEA UUS ILM
SISSE- JA VÄLJAELAMINE
MINA, ROBOT
ELUST PEIDETUD KÜLAS
ASKEES AMEERIKA MOODI
MAAILM PEOPESAS
AUTOSÕIT ON AJAVÕIT
UUED ALGUSED… GARAAžIST
VORMIS TÜKIKE
KRIMIUUDISEID (EI OLE?)
KUI MAA KAOB JALGE ALT
PÕHJAMAALASE ÜMBERSÜND
NÕUDLUS JA PAKKUMINE
KAKS MUSTA ROMBI
TERVISEKS!
KOMM VÕI POMM?!
PEETRUSE VÄRAVAS
SPORT, SPORT, SPORT!
VÄÄRTUSLIKUD VANAD OSKUSED
KOOPASEINALT TELEFONIEKRAANILE
TAGASI AMEERIKAS
STANFORDI MULLIST VÄLJA
KULTUURIDE KOKKUPÕRGE
PÕLLULT PÕSKE!
ÖÖSEL ON KÕIK KALKUNID MUSTAD
TIGER MOM VERSUS SOCCER MOM
PÄEV ILMA MEHHIKLASTETA?
FELIZ NAVIDAD!
TÄIELIK IKALDUS
DISNEYLAND TÄISKASVANUTELE
NOORTE TEADLASTE ÕHTU
ÕHINAPÕHISE SUVEREPORTERI SUUREKS SAAMINE
EESTI BY THE BAY
AUTORI SOOVITUSI EDASISEKS LUGEMISEKS
PILDIALBUM
Отрывок из книги
Pühendusega Romile, kes on aastaid utsitanud mind kirjutama raamatut.
Tänuga Stenile, Gustavile ja Ettale, kes aitavad iga päev minu maailma avaramaks muuta.
.....
Proua saatis mind järgmise kolleegini, kes küsis omakorda tülpinult, kus ülikoolis ma seda magistrikraadi siis omandan. „Ja kus see veel asub?” krimpsutas ta nina, mingit kahtlast Türgi urgast meenutavat Tallinna ülikooli nime kuuldes. Jõudsime jutuga sinna, et vabakuulajaid põhimõtteliselt loengutesse ei lubata, isegi täisõppemaksu eest mitte, aga lõpuks ta siiski leebus ja soovitas mul uksi kulutada, et „äkki mõnel kolleegil hakkab teist kahju ja soovib teid endale poole kohaga, tasustamata assistendiks võtta”.
Istusin pärast seda kohtumist tükk aega aprillikuu paitava päikese all purskkaevu serval ja neelasin alla kurgus kraapivat klompi. Jah, ma sain aru, et paljud inimesed kogevad selliseid äraütlemisi iga päev ega lase end sellest sugugi heidutada, hoopis vastupidi – see sunnib neid edasi tegutsema ja rohkem pingutama. Miks ma üldse arvasin, et mingi suvaline tibi võib ühe maailma mainekaima ülikooli antropoloogiaosakonna uksest sisse tuhisedes oodata avasüli vastuvõttu „just sind me siin ootasimegi!”-juubelduste saatel?
