Отрывок из книги
Vanake kuulas vaikides: ta võrdles oma elu teenijanna omaga.
Preili de Varandeuil oli sündinud 1782. aastal. Ta nägi ilmavalgust ühes Royali tänava villas ning tema ristiemadeks olid puhastverd printsessid. Preili isa kuulus krahv d’Artois’ kaaskonda ning sai osa tolle soosingust. Krahvi lähikondlasena võttis ta sageli osa jahiretkedest ning tal oli juhust kuulda, kuidas see, kellest hiljem sai Charles X, enne jahti peetud missa ajal vaimulikku sosinal tagant kiirustas: „No kuule, küree, tee juba kiiremini!” Härra de Varandeuil oli sõlminud tollal üpris tavapärase abielu: ta oli nainud teatritähest lauljanna, kes erilist annet omamata oli siiski edu saavutanud, esinedes vaimuliku muusika kontsertidel kõrvuti prouade Todi ja Ponteuil’ ning preili Saint-Hubertiga. Sellest abielust 1782. aastal sündinud tütar oli nõrga tervisega ning inetu: keset rusikasuurust nägu laiutas naeruväärselt tohutu suur nina, mis oli isalt päritud. Tema välimuses polnud märkigi sellest, mis oleks vastanud vanemate edevuspüüetele. Viieaastasena, pärast täielikku läbikukkumist ema korraldatud salongiõhtul, kus ta pidi klaverimänguga üles astuma, pagendati ta teenijarahva sekka. Edaspidi kohtus ema tütrega ainult hommikuti, ja sedagi minutiks, lubades lapsel end üksnes lõua alla suudelda, et mitte rikkuda näomaalingut. Revolutsiooni puhkedes sai härra de Varandeuil’st tänu krahv d’Artois’ eestkostele rendimaksuametnik. Proua de Varandeuil tõi ettekäändeks vajaduse tervist parandada, ning jätnud tütre ja päris väikese poja abikaasa hoole alla, rändas ringi mööda Itaaliat. Karmi ajajärgu mured ning jõukaid inimesi ja rahaga opereerivaid perekondi – härra de Varandeuil’ vend oli riigirentnik – aina reaalsemalt ähvardav oht ei jätnud sellele äärmiselt egoistlikule ja tundetule isale oma laste jaoks kübetki südamesoojust. Kõigele lisaks hakkas temagi katuse alla hiilima puudus. Royali tänavast kolis ta ümber oma tollal veel elus olnud emale kuulunud Petit-Charolais’ häärberisse ja seadis end seal sisse. Sündmused kulgesid oma rada, juba hakkas tööle giljotiin ning ühel õhtul, kui härra de Varandeuil läks mööda Saint-Antoine’i tänavat, sattus tema teele ajalehemüüja, kes pakkus hõikudes ajalehte „Aux voleurs!”. Nii nagu tollal kombeks, karjus mees valjul häälel viimaseid uudiseid ning härra de Varandeuil kuulis oma nime koos kõige jämedamate epiteetidega. Ta ostis ajalehe ja leidis revolutsioonilisest kohtuotsusest oma nime.
.....
Vahepeal olid Itaalias võidu saavutanud Prantsuse väed asunud seda maad röövima. Pariisi voolas kokku kunstiaardeid Roomast, Firenzest ja Veneetsiast. Moodi tõusis Itaalia kunst. Kollektsionäärid huvitusid ainult Itaalia meistrite teostest. Härra de Varandeuil nägi sellises maitse-eelistuses teed rikastumiseks. Temaski tärkas revolutsioonieelsele kõrgklassile nii loomuomane peen kunstihuvi. Ta oli liikunud kunstnike ja harulduste kogujate ringkondades, ta armastas maalikunsti. Talle tuli mõte koostada kollektsioon Itaalia meistrite töödest ja see siis maha müüa. Pariisis toimus hulgaliselt terrori ajal laiali paisatud kunstiesemete müüke. Sel ajal läksid hästi kaubaks suured lõuendid, härra de Varandeuil asus neid mööda linna jahtima ning iga päev leidis ja ostis ta midagi. Õige pea oli väike korter maalidest niivõrd tuubil, et mööblile ei jätkunud ruumi: enamik rasketes raamides vanu tumenenud maale olid nii suured, et ei mahtunud seinale ära. Kõike neid arvas ta kuuluvat Raffaelile, Leonardo da Vincile või Andrea del Sartole – puha meistriteosed, mille ees tütar pidi tundide viisi seisma; isa sundis talle peale oma maitset ja väsitas teda oma vaimustuseõhinaga. Üks epiteet järgnes teisele, ta oli joovastuses, rääkis totrusi, ning viimaks hakkas kauplema kujuteldava ostjaga, ajas meistriteose hinda üles ja karjus: „Minu Rosso maksab sada tuhat liivrit! Jah, härra, sada tuhat!” Täis õudu, et majapidamises tarvilik raha läheb nende koletislike mõõtmetega piltide ostmiseks, millel on kujutatud tohutu suuri ja inetuid täiesti alasti mehi, püüdis tütar isa mõistusele tuua ja laostumist vältida. Härra de Varandeuil läks marru ja esitas meest, kes tunneb häbi lihase tütre täieliku maitsepuuduse pärast, ning ütles, et pildid on nende varanduseallikas ja küll tütar hiljem näeb, kas isa ikka on loll. Lõpuks keelitas tütar teda maale müüma. Müük toimuski: see oli täielik läbikukkumine, üks suuremaid illusioonide purunemisi, mida Bullioni villa seinad ja klaaslagi kunagi olid näinud. Sügavalt masendatud ja vihane krahhi pärast, mis hävitas rohkem kui tagasihoidliku varanduse ega löönud valusalt ainult rahakoti pihta, vaid andis tõsise hoobi ka tema asjatundjamainele, vaistule ja niinimetatud Raffaelidele, teatas härra de Varandeuil tütrele, et nüüdsest on nad liiga vaesed, et Pariisi jääda, ning seepärast tuleb elama asuda provintsi. Kasvanud üles aja vaimus, mis mitte kuidagi ei ergutanud naistes armastust maaelu vastu, üritas preili de Varandeuil asjatult isa otsusele vastu vaielda, ent tal tuli isale järgneda, lahkuda Pariisist ja jääda ilma kahe noore naissugulase seltsist ja sõprusest, kellele ta nende harvadel kohtumistel oli end veidikene avanud ja kelle süda tema tundmuse kohaselt oli teda vanema õena vastu võtnud.
Härra de Varandeuil üüris väikese maja Isle-Adamis. Seal, paarikolme lossi läheduses, kuhu juba hakkasid naasma tema ammustest tuttavatest omanikud, tunnetas ta olnut teravamalt, hingas taas krahv d’Artois’ õukonnas möödasaadetud aegade õhku. Lisaks oli sinna Conti suguvõsa pärusmaadele pärast revolutsiooni elama asunud suurkodanlasi ja rikastunud ärimehi. Härra de Varandeuil nimi sisendas neisse austust. Talle kummardati sügavalt, üksteise võidu jagati küllakutseid, ning aupaklikult, koguni harda aukartusega kuulati tema jutustusi endistest aegadest. Kunagise Versailles’ jäänukina üle külvatud meelituste, tähelepanuavalduste ja austusega, oli ta selle seltskonna valitseja ja ehe. Kui ta lõunastas endise leivamüüja, nüüdse neljakümne liivri suuruse rendise omaniku proua Muteli juures, tõusis siidkleidis majaperenaine lauast, et talle ise köögis mustjuurt praadida, kuna härra de Varandeuil’le meeldis see ainult tema valmistatult. Ent otsustavaks põhjuseks, miks härra de Varandeuil oli otsustanud Pariisist ära kolida, polnud mitte meeldiv ajaviitmine maal, vaid tema peas tärganud plaan. Ta vajas jõudeaega, et seda teostada. Seda, mida tal polnud õnnestunud Itaalia kunsti auks ja kuulsuseks täide viia oma kunstikoguga, oli ta otsustanud saavutada ajaloo kaasabil. Oma naiselt oli ta õppinud natuke itaalia keelt ning nüüd oli ta pähe võtnud tuua Prantsuse rahva lugemislauale Vasari „Maalikunstnike elu”, tõlkida raamatu tütre abiga, kes juba väiksena oli kuulnud ema toatüdrukuga itaalia keelt rääkivat ning mõned sõnad meelde jätnud. Ta sundis tütart süvenema Vasari raamatusse, täitis kogu tema aja ja mõtted grammatika, sõnaraamatute, kommentaaride ja Itaalia kunstile pühendatud uurimistöödega, pani ta pikkadeks päevadeks küürutama tänamatu töö kohale, igavlema ja piinlema arusaamatute sõnade tõlkimisega. Kogu töö lasus tütre õlul. Ülesande kätte andnud, jättis ta tütre üksipäini valgesse vasikanahka köidetud raamatute juurde ning läks ise jalutama, tegi visiite naabritele, mängis lossiomanikega kaarte või lõunatas mõne tuttava kodanlase pool, kellele kurtis pateetiliselt, milliseid jõupingutusi ja vaeva nõuab temalt ettevõetud tõlketöö. Koju jõudnud, kuulas ta tõlgitud lõiku, tegi märkusi, kritiseeris, muutis mõne lause tähenduse sootuks vastupidiseks, mille tütar pärast tema lahkumist kohe õigeks parandas, ning seejärel siirdus ta jälle jalutuskäigule või külaskäigule nagu mees, kes on pärast päevatööd puhkuse ära teeninud. Kaabu näpus, patseeris ta uhkelt oma elegantsetes kingades, imetledes iseennast ning kiites taeva, puude ja taimede ning kogu looduse jumalikku päritolu kuulutanud Jean-Jacques Rousseaud. Aeg-ajalt haarasid teda lastele ja vanuritele iseloomulikud kärsitusehood: ta tahtis, et järgmiseks päevaks oleks tõlgitud teatud arv lehekülgi, ning sundis tütart öötundidelgi tõlkimistöö taga istuma.
.....
