Отрывок из книги
Minu kaks sõpra, Hugh Grainger ja tema abikaasa, olid üürinud ühekuuliseks jõulupuhkuseks maja, kus meil oli määratud näha väga kummalist ilmutust. Kui ma sain neilt kutse veeta kaks nädalat seal, olin otsekohe ja meelsasti nõus. Juba varem oli see kanarbikuline maakoht mulle hästi tuttav ja eriti lähedane tutvus oli mul selle paiga erakordselt armsa ja põneva golfiväljakuga. Mulle anti mõista, et golf võtab minu ja Hugh´ päevast valdava osa, nii et Margaret ei tunneks kohustust kätte võtta vahendeid, millega seda talle nii südamest vastumeelset mängu mängiti...
Ma jõudsin kohale ajal, mil päike oli veel kõrgel, ja kuna mu võõrustajad olid väljas, tegin väikese ringkäigu. Maja ja aed asusid lõuna poole avaneval platool. Selle all oli paar aakrit karjamaad, mis laskus väikese jõeni, mille jalakäijate sillakese juures seisis juurviljaaiaga ümbritsetud väike õlgkatusega majake. Mu sõprade maja aiavärava juurest kulges rada selle majakese lähedalt üle karjamaa ja sealt edasi üle väikese silla ning minu mälus säilinud geograafiline taju ütles mulle, et sealt viib otsetee golfiväljakule, mis asus vähem kui poole miili kaugusel. Väiksem majake ise asus ilmselgelt sama maavalduse territooriumil ja ma arvasin otsekohe, et see peab olema aedniku maja. Selle lihtsa ja endastmõistetava teooria vastu rääkis aga asjaolu, et see näis olevat elaniketa. Ehkki õhtu oli jahedapoolne, ei kerkinud korstnatest õrnematki suitsuvinet, ja lähemale astudes tundus mulle, et selle ümber hõljub «ootuse» atmosfäär, mida me nii sageli tühjade hoonete puhul ette kujutame. Seal see seisis, ainsagi elumärgita, ehkki valmis, nagu selles tehtud ilmselt väga korraliku remondi järgi arvata võis, vastu võtma uusi asukaid, kes talle eluhinguse taas sisse puhuksid. Ka selle väike aiake, ehkki aialipid olid korralikud ja värskelt värvitud, rääkis sama lugu: peenrad olid hooldamata ja umbrohtu kasvanud ning esiukse kõrval kasvav krüsanteemirida oli närtsinud. Aga see kõik oli vaid hetkemulje ja ma ei jäänud majakesest möödudes seisma, vaid kõndisin üle purde ning hakkasin mööda kanarbikuga kaetud kergelt tõusvat nõlva edasi astuma. Mu maastikutaju ei vedanud mind alt, sest õige pea nägin enda ees golfiklubi hoonet. Olin kindel, et Hugh on kohe-kohe pärastlõunaselt mänguringilt naasmas ja me jalutame üheskoos tagasi. Golfimaja juures rääkis aga uksehoidja mulle, et vaevalt viis minutit varem oli proua Grainger autoga abikaasale järele tulnud, ja seetõttu kõmpisin mööda tuldud teed üksinda tagasi. Aga ma tegin väikese ringi, nagu golfimängijatel kombeks, et tuletada lihtsalt lusti pärast meelde raja seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda augu vahelist osa, ning ma jäin lugupidavalt silmitsema haigutavat liivaauku, mis nii kindlalt kaitseb kaheksateistkümnendat griini, mõeldes, millistel asjaoludel ma seda järgmisel korral külastan – kas rahulolu- ja üleolekutundega, teadmises, et mu pall on jõudnud kindlalt selle taga olevale griinile, või rõhutult ja raskelt nagu mees, kes teab, et ees seisab vaevaline liiva kaevumine.
.....
Kui mingisugune kehaline valu kaob, on hiljem raske ehedalt meenutada, milline see valu oli, nii et järgmisel hommikul, kui ma riidesse panin, leidsin end püüdmas asjatult tabada seda õudustunnet, mis oli öiste seikluste saatjaks olnud. Ma mäletasin, et kui ma olin vaadanud eelmisel ööl kiiktooli liikumist ja kuulnud kivisillutusel samme, oli miski minu sisemuses tundnud tülgastust, ja et selle enda keha vastas tajutud nähtamatu surve järgi olin ma aru saanud, et keegi oli majja sisse läinud. Aga nüüd, vaiksel ja raugel hommikul ning terve pilvitu talvepäeva jooksul ei suutnud ma aru saada, mis see oli olnud. Vaimolevus, et temast aru saada, pidi nagu kehaline valugi olema kohal, ja terve selle päeva jooksul teda ei olnud. Hugh tajus seda samamoodi, ta viskas sel teemal isegi natuke nalja.
«Nojah, ta otsis põhjalikult,» ütles ta, «kes ta ka ei oleks ja keda iganes ta otsis. Muuseas, mitte sõnagi Margaretile, palun. Ta ei kuulnud absoluutselt seda öist saalimist ega selle… mis iganes see oli… majja sissetulekut. Aednik see kindlasti ei olnud – kas keegi on kuulnud aednikust, kes viidab aega maja ümber konnates? Kui sammud oleksid kostnud kartulipeenra juurest, siis oleksin võib-olla sinuga ühel meelel.»
.....
