Eve oli alati teadnud, et kunagi elab ta Pariisis. Unistuse täitumine lükkus aga aina kaugemasse tulevikku – kuni noor naine jättis kõik ajutiselt sinnapaika, et veeta 12 kuud Prantsusmaal. Tema kavatsused Pariisi üüritoakeses pesitseda, rahulikult kontoritööl käia ja kohalikku kultuuri nautida asenduvad uutega, kui tal tekib suhe oma ülemuse, laia joonega ärimehe Laurentiga. Koos reisivad nad mööda Euroopat, Aasiat ja Ameerikat ning Eve proovib sisse elada trofeenaise rolli – sest seda temalt ju oodatakse? Peagi leiab ta, et raha ei tee alati elu lihtsamaks, ning sekeldusi tuleb aina juurde (üks neist hea jutu ja ilusate silmadega). Lisaks kõigele rõhub naist saladus, mida varjata on lihtne, aga süütunnet vähendada võimatu.
Оглавление
Eia Uus. Aasta Pariisis
1. Eesti, august 2013
2. Sardiinia, mai 2009
3. Sardiinia, mai 2009
4. Pariis, mai 2009
5. Pariis, mai 2009
6. Pariis, mai 2009
7. Vietnam, mai 2009
8. Sardiinia, juuni 2009
9. Sardiinia, juuni 2009
10. Sardiinia, juuni 2009
11. Sardiinia, juuni 2009
12. Pariis, juuli 2009
13. Pariis, märts 2009
14. Pariis, märts 2009
15. Pariis, juuli 2009
16. Malaisia, juuli 2009
17. Malaisia, juuli 2009
18. Pariis, juuli 2009
19. Pariis, august 2009
20. Pariis, august 2009
K, 31. detsember 2008
N, 1. jaanuar 2009
R, 2. jaanuar 2009
L, 3. jaanuar 2009
21. Pariis, august 2009
22. Sardiinia, august 2009
23. Sardiinia, august 2009
24. Prantsuse Riviera, august 2009
25. Pariis, oktoober 2009
26. Pariis, november 2009
27. Pariis, detsember 2009
28. Pariis, detsember 2009
29. Eesti, juuni 2012
Отрывок из книги
Mida ma Vietnamist mäletan? Võtsin oma reisiraamatukese ja hakkasin mööda vaatamisväärsusi käima. Hanoi oli kole ja must linn, aga mulle meeldis. Mees, kellesse kunagi kiindunud olin, ütles kord, et kui põrgu on maa peal olemas, siis asub see Hanois. Selle luhtunud suhte tuikes kõndisin mööda kuumi tänavaid.
See ei olnud turistilinn – toona, neli aastat tagasi. Keegi ei seganud, olin täitsa üksi. Kõikjal olid suured sildid, sirp ja vasar maalitud punase südame sisse, selle ümber rahutuvid, sekka naervate nägudega lapsed ja sõdurid.
.....
Laurent oli oma kolleegidega hotellist kuhugi konverentsile sõitnud ning nad pidid naasma alles õhtusöögiks. Ootasin neid kokkulepitud ajal hotelli fuajees, kuid tunnid möödusid ja neid ikka polnud. CNN edastas nii palju just tol hetkel maailmas toimuvaid katastroofe, et oma väsimuses olin kindel, et nemadki on sattunud ühte sellisesse. Tundsin vaikset kurnatud paanikat. Jälle üksi kusagil kuradi maailmanurgas, ilma igasuguse rahata, isegi pass seifis luku taga koodiga, mida ma ei teadnud.
Aga tõeliselt kummastas ja õõnestas mind hoopis Birma.
