Оглавление
Einar Laigna. In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna
IAvasõnad
IIElu müsteerium
IIITulemine
IVMaised esivanemad. Emast
Isast
VLapsepõlv
VIAlgkool
VIISuved maal
VIIIÕpiaastad tehnikumis
IXKinotöökoda
XPärast kinotöökoda
XITöö õpetajana
XIIArmeenia
XIIIUsuteaduse Instituut
XIVLuteri kirik
XVVarbla
XVIKaukaasia
XVIILeedu
XVIIIMärjamaa
XIXAmbla
XXKaheksakümnendad
XXISuhted julgeolekuorganitega – KGBga
XXIIHumanitaarinstituut
XXIIITeekond Vatikani
XXIVSaksamaa
XXVPöördelised ajad
XXVIKaitseliidus ja kaitseväes
XXVIIKosovo
XXVIIIPerekonnast
XXIXAastad 2000–2006
XXXAleksander Einseln
XXXIErak-ajaloofilosoof
XXXIIKätel kantud
SEADUSED JA INIMLIKKUS. Einar Laigna kaitseväe peainspektori kreedo
Kriis kaasaja ühiskonnas
Ohvitseri mõistest
KAHETAHTE ÕPETUS Kangelane, võim ja au
Väike rakurss eetikasse
Loomus ja õpitu
Ajateenistus kui initsiatsioon
Seaduslikkus ja inimlikkus
Mõningaid näiteid
KOKKUVÕTTEKS
POLE ENAM ÖÖD
Отрывок из книги
Raamatu loojad Indrek Oper (vasakult), Einar Laigna ja Toomas Abiline Kotkamäel Carl Magnus von der Pahleni ausamba juures kevadel 2017
Inimese elu kulgeb sotsiaalse olendina kindlas kultuuris. Inimese saatuses väljendub ka tema kultuurkonna ajalugu – selle ülimaks väljenduseks meie kultuuris on gooti katedraal, mille looduslikuks vasteks on kuusemets. Selles kultuuris väljendab küpsusesse jõudmist kujundlikult sama pilt – tornitippu jõudnu toetub küll kogu katedraalile ja tema ühtsusele, aga sealt edasi võib hing ainult ära lennata.
.....
Meenuvad peapiiskop Jaan Kiivit seeniori sõnad: „Kui Issanda inglid ei hoiaks lapsi, mis neist siis saaks!“ Ma olin üle 50 aasta vana kui rääkisin emale mõningaid seiklusi ja järgmisel päeval ema ütles, et ta ei ole öö läbi maganud selle pärast. Kui ma praegu mõtlen, siis hakkab mul õudne, kuidas me pimedas ronisime mööda vihmaveetoru üles! Me turnisime katusele ja siis katuseluugist pööningule. Kui ma praegu seda vaatan, siis ma ei usu, et see oli võimalik. Nagamannid ei karda mitte midagi! Nagamannid on imeosavad, neil puudub hirm. Niipalju siis poiste hingeelust ja tarkadest naistest, kes seda mõistavad.
Vahetult peale sõda, 8-aastase jõmpsikana oli minu kasutada kaheraudne jahipüss, mille naabrimees Alfred Petulai mulle lahkelt andis. Muidugi olin ma selle üle väga uhke ja jalutasin püssiga kõikjal vabalt ringi. Tol ajal olid poodides pikad järjekorrad, leivasabad ja mis kõik veel. Ja mina jalutan, suur püss seljas, seal rahva hulgas. Ainult üks kord ütles üks mees: „Püss, kus sa poisi viid?“ Kohalik miilits, kes ka korduvalt mind püssiga nägi, ei öelnud kunagi ühtegi sõna. Jahipüss oli Stalini ajal vaba, selle omamiseks ei olnud luba vaja.
.....
