Kümme aastat tagasi ronis newyorklanna Elizabeth Bard Pariisi südalinnas võluva prantslase kannul keerdtrepist üles ja leidis eest pesakese, kuhu pidama jääda. Kui noorpaarile on sündimas nende esimene laps, pole Elizabethil mõtteski oma elus veel kord midagi muuta. Ent elul on teised plaanid.
Viimase romantilise lõbusõidu ajal enne lapse sündi suundub noorpaar Provence’i, kus juhuslik kohtumine viib nad kuulsa luuletaja sõjaaegsesse kodumajja. Maja välimuse ja unikaalse mineviku lummuses otsustavad nad linnast maale kolida. Neid võluvad Provence’i sinine taevalaotus, lavendliväljad ja päikesemaitselised virsikud.
Raamatus leidub mitmeid ahvatlevaid retsepte, nagu täidetud rullkõrvitsaõied, viigimarjatort ja tüümianimaitseline lavendlimeejäätis. Elutarkuse, huumori ja kulbitäie maasikasorbeti abil tuletab Bard meile meelde, et elu – nii köögis kui ka köögist väljaspool – on kohtumine ootamatustega.
Ameerika ajakirjanik Elizabeth Bard elab Prantsusmaal. Bardi esikraamat „Lõunasöök Pariisis. Hõrgutav armastuslugu retseptidega”, mis ilmus kirjastuses Varrak 2012. aastal, sai kiiresti rahvusvaheliseks bestelleriks.
Оглавление
Elizabeth Bard. Piknik Provence’is
AUTORI MÄRKUS
: 1 : PEATÜKK. PIKNIK PROVENCE’IS
: 2 : PEATÜKK. VIIMANE ESIMENE KOHTAMINE
: 3 : PEATÜKK. TUNNELI LÕPUS PAISTAB SUŠI
: 4 : PEATÜKK. OHVRITALL
: 5 : PEATÜKK. PAS MAL
: 6 : PEATÜKK. ÜLEJÄÄGID
: 7 : PEATÜKK. SUUR TARDUMINE
: 8 : PEATÜKK. JUURED
: 9 : PEATÜKK. KIRSS TORDIL
: 10 : PEATÜKK. TOMATIPARADIIS
: 11 : PEATÜKK. VAIKNE DIEET
: 12 : PEATÜKK. KULDNE LANGEVARI
: 13 : PEATÜKK. KODU
: 14 : PEATÜKK. JÄÄTISEKEISER
: 15 : PEATÜKK. RÄNK TEE ÜLESMÄGE
: 16 : PEATÜKK. ROHELISTE AEDUBADE TUNNIKE
: 17 : PEATÜKK. VANILLIPÄEVIKUD
: 18 : PEATÜKK. LA RENTRÉE
: 19 : PEATÜKK. JUBE HEA JÄÄTIS
: 20 : PEATÜKK. JÕULUKINGITUS
: 21 : PEATÜKK. OPERATSIOON SCARAMOUCHE
: 22 : PEATÜKK. TUHAT JA ÜKS ÖÖD
JÄRELSÕNA. TÄNUPÜHA
TÄNUSÕNAD
Отрывок из книги
Üldiselt ma end lehmadele ei tutvusta. Need aga olid tähtsad lehmad, elutähtsad. Ilma nendeta oleks me unistus Provence’is jäätist müüa juba enne sündi hingusele läinud.
„Tere, tüdrukud,” ütlesin kelmikalt ja vaatasin nende püstisi puusanukke. Ameeriklase pilgule paistsid nad hea lavendlijäätise jaoks nagu pisut liiga saledad ja elegantsed. Aga see on ju Prantsusmaa, nii et mis seal imestada, kui veisedki on seda nägu, nagu oleksid dieedil. Lehmad vaatasid täieliku ükskõiksusega, kuidas mu kontsad varakevadisse porri vajuvad. Viimaks tõstis üks lehm pilgu ja pööras mulle täies mahus tähelepanu. Mõtlikult mälus ta heinasuutäit, suured niisked silmad kaunilt mustaga ääristatud nagu Elizabeth Tayloril filmis „Kleopatra”. Ühtäkki vajus ta pea mu saabaste poole, ja uuesti üles vaadates oleks loom nagu öelnud: „Excusez-moi, madame, aga teil on nii puhtad jalanõud, kohe näha, et olete meie kandis uus. Uhiuus. Ja neile, kes on sündinud Manhattanil, me üldjuhul piima ei anna.” Kui mulle oleks pulmapäeval öeldud, et kunagi kümne aasta pärast seisan Provence’is karjamaal ja üritan lahjade lehmadega tühjast-tähjast lobiseda, oleksin viisakalt noogutanud, suuruse järgi ritta lükitud pärleid näppinud ning vastanud, et küllap ajate mind kellegagi segamini.
.....
Gwendal vaatas alla. Vaat see on mees, keda ma armastan, mõtlesin mina. Mees, keda silmanähtavalt liigutab auk mullas.
„Tol ajal peitsime siin sealiha,” rääkis Mireille edasi, võttes äkki üles praktilisema teema. „Tollal sõime mida tahes. Kallasime lihatükkidele rasva peale, siis liha seisis, ja vajadusel kaevasime välja.” Minema hakates trampis ta kõval muldpõrandal korraks jalgu. „Minu onu – ta oli sõja ajal Chari autojuht – rääkis enne surma, et relvad on ehk senini siin mulla all peidus. Ei tea, pole vaadanud.”
