Отрывок из книги
Olin South Shieldsi latiinoklubi laval, kui mõistsin, et ei kannata seda enam välja. See oli üks sääraseid õhtusöögiklubisid, mida oli kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel üle kogu Suurbritannia, kõik äravahetamiseni sarnased: ülikondades inimesed istusid laudade taga, sõid korvist kana ja jõid korvpudelitest veini; satsilised lambikuplid ja mustrilised tapeedid, kabaree ja kikilipsuga konferansjee. See tundus nagu hüpe tagasi teise ajastusse. Väljas oli 1967. aasta talv, rokkmuusika arenes ja muutus nii kiiresti, et ainuüksi sellele mõtlemine pani pea ringi käima: biitlite „Magical Mystery Tour“ ja The Mothers of Invention, „The Who Sell Out“ ja „Axis: Bold as Love“, Dr John ja „John Wesley Harding“. Ainus, mis reetis, et käimas olid svingivad kuuekümnendad, oli minu kaftan ja kellukestega kett mu kaelas. Need ei sobinud mulle eriti. Nägin välja nagu Briti kõige ebaveenvama lillelapse konkursi finalist.
Kaftan ja kellukesed olid Long John Baldry idee. Mina olin tema taustabändi Bluesology orelimängija. John oli pannud tähele, et kõik teised r’n’b-bändid muutusid psühhedeelseks: ühel nädalal nägid Zoot Money’s Big Roll Bandi mängimas James Browni laule, järgmisel nädalal kutsusid nad end Dantalian’s Chariotiks, kandsid laval valgeid rüüsid ja laulsid sellest, kuidas kolmas maailmasõda tapab kõik lilled. Ta otsustas, et peame järgima eeskuju, vähemalt riietuse osas. Nii saime kõik kaftanid. Taustamuusikutele odavamad, Johni omad valmistati aga spetsiaalselt Carnaby Streetil Take Sixis. Ta vähemalt arvas, et need olid spetsiaalselt valmistatud, kuni esinesime kusagil ja ta märkas, et publiku seas kandis keegi täpselt samasugust kaftanit. Ta katkestas laulu ja hakkas mehe peale vihaselt röökima: „Kust sa selle särgi said? See on minu särk!“ Mulle tundus, et see läks vastuollu rahu ja armastuse ja üleilmse vendlusega, mida kaftan sümboliseeris.
.....
Rock’n’roll oli nagu pomm, mille plahvatamine ei lõppenud – rida plahvatusi, mis olid nii kiired ja ägedad, et oli raske aru saada, mis toimub. Äkki näis üks uskumatu plaat ilmuvat teise järel: „Hound Dog“, „Blue Suede Shoes“, „Whole Lotta Shakin’ Goin’ On“, „Long Tall Sally“, „That’ll Be the Day“, „Roll Over Beethoven“, „Reet Petite“. Pidin hankima laupäevase töökoha, et sammu pidada. Õnneks otsis härra Megson Victoria Wine’is kedagi kaupluse tagaruumi appi laduma tühje õllepudeleid kastidesse ja neid seejärel virna. Usun, et ähmane mõte oli pisut raha säästa, kuid oleksin pidanud mõistma, et see plaan oli algusest peale määratud läbikukkumisele. Victoria Wine’i kõrval asus Siever’si plaadipood. Härra Megson võinuks panna kümme šillingit, mis ta mulle maksis, niisama hästi otse nende kassasse ja jätta vaheosa kõrvale. See oli näide eluaegseks kujunenud suhtumisest ostlemisse: ma ei ole kuigi osav raha taskus hoidma, kui on midagi, mida osta tahan.
Kuuekümne aasta tagant on raske selgitada, kui revolutsiooniline ja šokeeriv rock’n’roll tundus. Ja mitte ainult muusika, vaid kogu kultuur, mida see esindas, riided, filmid ja hoiakud. See oli nagu esimene asi, mis tõeliselt teismelistele kuulus, mis oli suunatud üksnes meile, mis pani meid tundma end vanematest teistsugusena, tundma, et me võime midagi saavutada. Raske on ka seletada, millisel määral vanem põlvkond seda põlgas. Võtke mis tahes näide moraalsest paanikast, mida popmuusika on pärast seda põhjustanud: punk, gangsta-räpp, mod’id, rokkarid ja heavy metal. Liitke need kõik kokku ja korrutage kahega – niisugust pahameelt põhjustas rock’n’roll. Inimesed suisa vihkasid seda. Ja keegi ei vihanud seda rohkem kui minu isa. Ilmselgelt ei meeldinud talle see muusika – talle meeldis Frank Sinatra –, kuid see oli midagi enamat, ta vihkas selle sotsiaalset mõju, arvas, et kogu see värk on moraalselt vale: „Vaata, kuidas nad riietuvad, kuidas nad käituvad, õõtsutavad puusi, näitavad oma riista. Sa ei tohi end sellesse segada.“ Kui ma seda teen, pidin sattuma nii-öelda laiale teele. Lai tee, kui te ei peaks teadma, on vana Briti väljend pisipäti kohta – petis, inimene, kes pisut sahkerdab või vahel teisi alt tõmbab. Eeldades ilmselt juba, et võin rajalt maha joosta oma võimetuse tõttu õigesti sellerit süüa, oli isa veendunud, et rock’n’roll viib mind täieliku allakäiguni. Ainüksi Elvise või Little Richardi mainimine vallandas vihase epistli, milles oli peakohal minu vältimatu laiale teele sattumine: ühel hetkel kuulas ta rõõmsalt „Good Golly Miss Mollyt“ ja järgmisel hetkel oli selge, et mind ootab ees varastatud sukkpükstega sahkerdamine või Pinneri kehvadel tänavatel inimeste meelitamine sõrmkübaramängu mängima.
.....
