Imeflööt

Оглавление

Emil Kolozsvári Grandpierre. Imeflööt

KUNINGAPOEG MIRKÓ

HABEMENUGADEL TANTSIV KUNINGATÜTAR

ÜTLE SIIS, ET HEIN!

UBA-JANKÓ

TAEVANE ÕHTUSÖÖK

PÕRSAKE JA HUNT

PANCIMANCI

LAISK-MISKA

HUNDI MAJA

KUNINGAPOEG, KES IHKAS SAADA SUREMATUKS

KOLM RUMALAT LIHUNIKKU JA VAENE MEES

REBANE JA SIIL

RÄTSEP JA KAKS HIIGLAST

RONGA, KARU JA HAUGI NÄÄL

ISA RISTSED

TARK NEIU

LIHUNIK GYURKA

HARAKATE VARANDUS

ÜKS OLI LAISK, TEINE VIRK

KELLEST SAID OMA RAHVA SUURED POJAD?

KOHTLANE MEES

NÕIUTUD PAADIMEES

SEAKARJUS JA EMIS

KUNINGA DERZSA

KAKS KELMI MUNKA

KIVIKS MUUDETUD MEES

VEIDER MUINASJUTT

KRAHV, KELM SEAKARJUS JA HARAKAS

TARK KUNINGANNA

KUNINGAS MÁTYÁS JA KINGSEPP

NEITSIPÕSKNE BÁLINT JA PÄRLIPÕSKNE ILONA

MÖLDRI HOBUNE

TILINKÓ

KOLM TARKA NÕUANNET

LONKUR MUKI

VÄIKE JÄNES

HALDJATEST HOBUSEVARGAD

IMEFLÖÖT

VÄIKE RÄTIK

GREIFIKUNINGA KINGITUS

TUJUKAS KUNINGATÜTAR

VÄIKE VIGURIJUTT

TÕDE JA VALE

VEE-SÁNDOR

PASTLAPAEL

SEANOORMEES

VADER ARUKAS JA VADER VILGAS

KOIT, HÄMARIK JA SÜDAÖÖ

VÄIKESE VÖÖDILISE MÄRA VARSS

KULDLUKUKE

Отрывок из книги

Elas kord kuningas. Sel kuningal üks silm kogu aeg nuttis, teine naeris. See oli kuningas Valge.

Kuningal oli kolm poega. Need ei suutnud mõista, miks küll nende kuninglikul isal üks silm nutab, teine aga naerab. Nad mõtlesid ning juurdlesid, kuid ei osanud ära arvata. Lõpuks otsustasid, et küsivad ta enda käest.

.....

Hiiglane sai haisu ninna, et võõras on julgenud lossi tungida. Ta astus koridori. Nägi, et ühtki sõdurit pole enam jalul ja et vanaeit ei koo, sest ta pole enam elus. Valjusti möirgas ta oma vihas, nii et kogu loss kajas:

„Kes oli see kelm? Kes julges seda teha?”

.....