Maailma kauneim sõna

Оглавление

Emmi Pesonen. Maailma kauneim sõna

Отрывок из книги

Minu perele

Kolmapäeval, kaheksandal augustil, minu kahekümne üheksandal sünnipäeval lõpetas metsik äikesetorm kuumalaine ühe raksuga. Kostis paugatus, taevas tõmbus üleni valgeks ja kajas vali kõuekärgatus. Torm sakutas kaski ja mände, papleid ja tammi, see tungis keeristena majakatuste harja alla, kastis tänavaid ja aedu. Inimesed jooksid akende ja varikatuste alla, kõik tahtsid oma silmaga näha seda imelist looduse vaatemängu, mis muutis ühe silmapilguga kogu linna meeleolu. Teel klubisse põrnitsesime meie Essiga takso aknast, kuidas välgud sähvisid, pakkudes samasugust vaatemängu nagu ilutulestikuraketid ja kõik oli korraga eredat valgust täis. Õhus lendles katkisi ajalehti, õllepurke, punane nokkmüts, ja kuskilt sadas auto kapotile kollane kummist vannipart, mis põrkas sellelt tänavale nagu põrkepall.

.....

„Ma ei oska öelda. Olen alati nii teinud. Kord löödi mul isegi ninaluu puruks. Teine kord kukkusin peaga vastu asfalti ja sain tugeva ajupõrutuse. Oksendasin mitu päeva.“

Takso keeras Mäkelänkatult Käpylässe. „Ilmattarentie“ võis lugeda kulunud sildilt maja seinal. Ilmatar – õhuneitsi, ilmatütar, kes istus taevakummil, tüdines üksluisest elust, laskus merele ja laskis tuulel end viljastada. Ilmatar, kelle põlvedelt langevatest vardi munakoortest sündis maailm.

.....