Vaikus

Оглавление

Endo Shusaku. Vaikus

Martin Scorsese eessõna 2007. aasta inglisekeelsele väljandele

Eellugu

ISebastião Rodriguese kiri

IISebastião Rodriguese kiri

IIISebastião Rodriguese kiri

IVSebastião Rodriguese kiri

V

VI

VII

VIII

IX

Väljavõte Nagasakis, Dejima saarel asuva Hollandi firma esindaja Jonasseni päevikust

Kristlase residentsis oleva ametniku päevik

Enpō esimene aasta

Enpō teine aasta

Enpō neljas aasta

Enpō üheksas aasta

Saatesõna

Отрывок из книги

Kuidas jutustada lugu kristlikust usust? Uskumise raskustest ja kriisist? Kuidas kirjeldada usuvõitlust? See teema on köitnud paljusid suuri kahekümnenda sajandi kirjanikke – Graham Greene’i, Francois Mauriaci, Georges Bernanosi ja, väga erilisest vaatepunktist, Endōt Shūsakut. Kasutades sõna “eriline” ei pea ma silmas seda, et Endō oli jaapanlane. Tegelikult näib, et tema suurim romaan “Vaikus”, mis on mulle aastate möödudes muutunud üha olulisemaks, räägibki erilisest ja üldisest. Ning lõpuks sellest, kuidas esimene allutab teise.

Endō ise nägi suurt vaeva, et sobitada oma katoliku usku Jaapani kultuuriga. Mitte ajalooline huvi, vaid tema isiklik kogemus juhtis ta seitsmeteistkümnenda sajandi usust taganenud Portugali misjonäride lugude juurde. Ta mõistis oma kogemusest nende konflikti: vajadust uskuda ja võitlust, mis sellega kaasneb. Sel kogemusel on hääl, mis alati soovitab usklikel – kahtlevatel usklikel – kohandada oma tõekspidamised maailmaga, kus nad elavad ja oma kultuuriga. Kristlus põhineb usul, ent ajalugu näitab, et kristlus pidi end ikka ja jälle suurte raskustega kohandama maailmaga, et usk võiks edeneda. See on paradoks, mille kogemine võib olla väga valulik. Esmapilgul näivad uskumine ja kahtlemine vastandlikena, kuid ma arvan, et nad käivad siiski käsikäes. Üks toidab teist. Kahtlemine võib põhjustada suurt üksindust, ent kui see on koos tõelise ja püsiva usuga võib see viia väga rõõmutoova osaduseni. Seda piinarikast ja paradoksaalset suundumist – veendumusest kahtluseni, üksinduseni, osaduseni – mõistab Endō hästi ning kirjeldab seda “Vaikuses” väga arusaadavalt, tähelepanelikult ja kaunilt.

.....

Neljanda kuu teisel päeval jõudsid nad Porto Santo saarele, sealt edasi mõne aja pärast Madeirale. Kui laev kuuendal Kanaari saartele saabus, hakkas ohtralt vihma kallama, samas tuult ei olnud. Hoovus kandis laevastiku 3°~5° põhjalaiusele, Guinea lahele.

Tuuletutel hetkedel oli palavus väljakannatamatu. Kõigele lisaks pääses kogu laevastikus valla haigusepuhang, seda ka „Santa Isabella“ pardal. Tekil või naridel lebavate haigete arv hakkas sajakonnale lähenema. Rodrigues ja ta kaaslased jooksid koos meeskonnaga haigete vahet ning aitasid neil aadrit lasta.

.....