Отрывок из книги
Kümme aastat on möödunud inimesi laiali pillutanud Teise maailmasõja lõpust, kuikahekümne ühe aastane Eerik pärast tüütut kümnetunnist elektrirongil loksumist koos temast märksa vanema Suloga pärale jõuab. Lootusetus on ta üle võimust võtnud, kuigi erakordselt kuum suvepäike paistab ja pakub sooja troosti. Ta peab Põhja-Rootsis Sollefteås kroonus kohal olema kolmapäeval, kolmekümne esimesel mail tuhat üheksasada viiskümmend viis täpselt kell kolmteist kolmkümmend. Hiljaks jääjaid karistab võim kasarmukartseriga. Ta on ajutiselt selleks suveks kaitseväe ametliku kirjaga ootamatult siia saadetud, kuigi sõjaväkke võtmise otsus üheksateistkümnendal jaanuaril tuhat üheksasada viiskümmend viis on ta määranud aega teenima Kuninglikku Svea Lahingvoorirügementi Linköpingis, aga seal ei jätku tänavu tema jaoks vabu väljaõppekohti. Järgmisel suvel saab, kui esimese aastakäigu poistest need, kes pole gümnaasiumi viletsamate lõpuhinnete tõttu arstiteaduskonda sisse saanud, peavad tavalisse ühejuti-ajateenistusse üle kolima. Linköping on korralik linn lõunas ja ülikoolilinnale ligemal kui pisike üheksa tuhande viiekümne kuue elanikuga Sollefteå, millest ta varem pole midagi kuulnud. Koht tundub vaguniaknast vaadates esimesel silmapilgul kui pärapõrgu mahajäetud tolmune tagahoov.
Eerik oleks pidanud oma esimese kroonusuve juba kolm aastat tagasi ära teenima, aga siis polnud ta eeldusena vajalikku Rootsi kodakondsust kätte saanud, ja selleta kuningriik relva tema kätte ei usalda. Üksteist aastat varem oli ta elanud Eestis keset sõjamöllu ja pommitamisi. Pärast tuhande üheksasaja viiekümne kolmandal aastal Rootsi meditsiiniameti eriloaga arstiteaduskonda vastuvõtmist on ta aasta hiljem õnnistatud seal edasiõppimiseks hädavajaliku uue kodakondsusega, mis on viibimata käivitanud rahuriigi okasroosiunest ärganud sõjaväeaparaadi. Eesti kodakondsust tal keegi ära ei oska võtta, sest Rootsi on tunnustanud Stalini okupatsioonivõimu Hitleriga käsikäes alates saatuseaastast tuhat üheksasada nelikümmend ja Eesti vabariigi täielikult ära unustanud. Oma nahk on kallim. Eerik täidab sõnakuulelikult ja analüüsimata kõik kuningriigi pliiatseid närivate ametnike bürokraatlikud automaatkäsud.
.....
Rauast vedruvoodi pole hotelliluksus, vaid vastupidi! Põhukott on poolümmargune vorst, mida kuidagi ei saa pressida horisontaalselt ühtlaselt lamedalt sirgeks, nii et magades veereb keha alati ühele servale, vastu seina või maha. Padjaks on väike õlekott, mis magama ei meelita, kui pole nii väsinud, et uinuks ükskõik kus. Hommikul peab hoolikalt kõik koos unenägudega peitma diagonaalsete sini-valgete ruutudega voodikatte alla. Igal asemel isiklik numbrisilt ja kahekordsete naride ülemistel otstel kuus spartalikku konksu igapäevakasutuses pudrukuubede, väli- ja linnaloamundrite korrapäraseks üles riputamiseks. Voodid neljakaupa, kaks üksteise peal; kaugete käskluste koheseks kuulmiseks ning õhuliikumiseks jaotatud ülevalt ja alt avatud puust ning vineerist vaheseintega boksideks. Salajutuks siin kohta pole, aga omavahel sosistada pole keelatud. Latrite ees on barakk avatud nagu pikaks koridoriks rühma ülesrivistamise ja terava pilguga ülevaatamise tarvis. Ülaosas lühikeste, samasuguste sini-valgete diagonaalruutudega voodikatteriidest kardinatega kaetud pisiakende all jahedad radiaatorid, mida enam ei köeta, kuigi öösiti valitsevad väljas veel külmakraadid. Ajateenijaid tuleb karastada. Selles puhtaks pühitud puupõranda ja vineeriga kaetud alasti laudseintega barakis on igal poisil isiklik kapp ja koridoris lauad ning toolid vaba aja surnuks istumiseks. Võib-olla kaarte mängides või ajalehte lugedes, kui targemat välja mõtelda ei oska. Eerik paneb vaheseinale oma alumise voodi number kakskümmend viis kõrvale knopkadega üles mõned „pin-up“-pildid, et jätta muljet, nagu oleks ta kange mees nagu sõjafilmides. Tegelikult on ta alati olnud tagasihoidlik ja ettevaatlik. Noh, et kroonuvaimu ülendada selles martsiaalses meeste keskkonnas, kus naised kui bioloogilised olevused peaksid olema enam-vähem unustatud, peale kasarmuhaigla ja söögisaali personali. Kulunud kasarmunaised ei võlu kedagi keset seda sõjaväe tramburaid. Eerik üritab kambas kangemana välja paista, kui ta on.
Igal pool kujunevad varem või hiljem oma armsad kohad. Võib-olla isegi selles pärapõrgus, kuigi võtab aega, enne kui need avastada, ja juhused määravad, millal ning kus. Rügement nõuab nädalapikkust käitumise sisseharjutamist, enne kui usaldab esimese aastakäigu poisse vabal ajal vormiriietusega linna peale ennast rahvale näitama. Peavad kindlasti oskama mundriülemusi korrektselt tervitada. Nagu poleks nad kunagi varem kedagi üldse teretanud! Nad on nagu noored vasikad kevadel esimese hooga valmis rohetavale karjamaale välja tormama. Lapsik kambavaim nakatab iseenesest kõiki, ka tagasihoidlikumaid. Eeriku rühmakaaslased on üldiselt üheksateistaastased, kaks aastat temast nooremad. Tema on enda arust tunduvalt vanem ja küpsem. Ta kursusekaaslased ülikoolist on juba kolmanda aastakäigu rühmaalamkapralid ja asuvad teises barakis. Ta ise on valmis niipea, kui pääseb linnaloaga kasarmuväravast kontrollivate silmade alt välja, ruttama kinno, sest siin pole ju midagi muud mõistlikku teha. Igat mundris ohvitseri ja allohvitseri peab ta tee peal kulpi lüües tervitama, kuigi kohtab vaid kolme, aga vähemalt pooleteiseks tunniks pääseb unustama, kus ta viibib ja mida teeb. Tõsi, algusest peale on seespool rügemendi traataeda tolmu sees lubatud vaba aega veeta isegi käitumisreeglite vastu eksides. Ta istub teisel juunil kuidagi nukralt mahajäetuna, muid ajateenijaid ligemalt tundmata rügemendi kasarmukinos Biografen T3, ahmides nagu vabaduse esimest muinasjuttu tundes seitsmekümne viie öörise kaitseväepiletiga endasse Ameerika filmi „Veneetsia lind“, peaosades sõjamehelikult kindla näoga Richard Todd ja vallatult naiselik ungarlanna Eva Bartok. Nagu kartes, et rohkem sel pikal suvel ei saagi. Etendusel pole viga, hinne kaks omaloodud punkti ja jalutab kergendatult punasesse barakki tagasi. Ronib magama voodi pragisevale põhukotile, kuigi väljas sirab suvepäike, mis siin põhjas millegipärast ei tahagi looja minna. Rühmas kolmkümmend kuus poissi, kes tahavad õppida arstiks või hambaarstiks ja kes kõik magavad samas barakis, mis õieti on mõeldud kahekümnele mehele, nii et õhk hommiku poole ööd on päris paks, kuna aknaid ei saa öösel tuulutamiseks lahti hoida, sest siis võtab kargelt külmaks ka teki sees.
.....
