Tulnuk

Оглавление

Enn Vetemaa. Tulnuk

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Отрывок из книги

Arvatavasti oleks see mõni vana teisejärguline muuseum kusagil linnaservas, mida ta reeglipäraselt külastaks — kindlal nädalapäeval ja kindlal kellaajalgi —, vaesevõitu loodusloo­muuseum pulstunud karutopisega, mille pruunide klaassilmade tehtud kelmikus oleks nukras vastuolus tema tokerdanud, naftaliinist lõhnava rinnaesise ja kinaver­punaseks värvitud suukoopaga; see salakavalate teras­klambritega lahti kistud ja plastmass­hammastega varustatud suu peaks vaatajale jätma ootusvõimaluse, et nüüd kohe kuuleme rõõmumöiratust leitud mesipuu üle: taru ju olekski karu jalge ette seatud, paar surnud mesilindu lennulaual. Küllap satuksime muuseumis veel ka hundile, kes on parajasti lamba murdmisega ametis; lahja hall hunt. Ühel pakasehommikul leiti ta hangeharjalt. Hambad irevil, lebas ta seal, täitsa omadega läbi, kuid osava meistri käe all sai Canis lupus pikapeale endise au ja hiilguse tagasi ning, näe, nüüd on ta koguni lamba maha rabanud.

Jah, arvatavasti valiks meie kangelane just sellise vaikse muuseumi, et hämara laevalguse all (see langeks ruumi läbi piimja klaasi) mõtiskleda omi mõtteid, mille kohta me ainult oletusi võime püstitada. Oletusi? Mingeid ehk siiski, sest aeg-ajalt teeks nooruk märkmeid väikesesse kladesse, mille kaanelt — ehkki seda kiivalt varjatakse — õnnestuks ühel muuseumi­valvuril kord siiski lugeda kalli­graafiliselt maalitud pealkirja: „Mõtteid maailma harmooniast ja selle tagamisest”. Too sõnade­kombinatsioon võiks panna heasüdamliku tädikese nõutult pead vangutama, ent tema lugupidamine kummalise külalise suhtes peaks arvatavasti veelgi tõusma.

.....

Noormehe kodu, tema toad nende paksude eesriiete taga… Kui juba niikaugele on mindud, tuleks neid ikkagi ka kirjeldada. Mööbel, pildid seintel ja muu selline peaksid meile midagi rääkima noormehest endast. Seda muidugi ainult juhul, kui viimasel küllalt jõukust oleks, et kõik siin oma maitse järgi sisse seada, millist oletust meid aga jälle miski ei sega tegemast.

Kõigepealt tapeedid: need on küllaltki olulised, sest eks nendega lõika ju inimene endale meie üldisest suurest oikumeenilisest ühisruumist osakese, kus ta elada kavatseb. Tapeedid oleksid heledad, rõõmsatoonilised — selliste tapeetide vahel peaks ka elu hele ja rõõmus olema. Võib-olla ehk pisut verevaene, veidi liialt steriilne, kuid kindlasti täidaks nende rahulik-hele värvigamma vaatleja südame rahu ja kindlusetundega, mõistliku rõõmuga korrast, mis aga ju on iga vabaduse eeltingimus. Ainult magamistoa tapeet erineks teistest oma suurema intiimsuse ja idüllilisusega; võib-olla kutsuks selle roosakaspunane (siiski ka mitte päriselt titeroosa) toon skeptilisema vaatleja suule iroonilise muige — vahest ka mitte just päris iroonilise, võib-olla oleks seda muiet õigem nimetada nõutusemuigeks, piinlikkuse­naeratuseks; noh, midagi umbes sellist võiks elu karmusega kokku puutunud mehe suule tuua ka näiteks pilguheitmine mõnda möödunud sajandi aadlineidude pansioni. Seda tunnet süvendaks tõenäoliselt ka veel lähem tutvumine tapeedimustriga — palli mängivate karudega oleks siin nimelt tegu —, kuid ikkagi: tuleb tõele au anda ja tunnistada, et kena on see tapeet küll.

.....