Читать книгу Emil ja detektiivid - Erich Kärstner - Страница 1

Teile võin ju seda rahulikult öelda: Emili lugu tuli mulle endalegi ootamatult. Tegelikult tahtsin ma hoopis teist raamatut kirjutada. Raamatut, milles pidid tiigrid suurest hirmust hambaid ja datlipalmid kookospähkleid lõgistama. Ja väike mustavalgeruuduline kannibalitüdruk, kes ujus risti üle Vaikse ookeani, et tuua endale Friscost, Drinkwater & Co-st hambahari, pidi saama nimeks Petersell. Mõistagi ainult eesnimeks.

Mul oli kavas päris tõeline Lõunamere-romaan. Kuna kord rääkis mulle üks suure valehabemega härra, et midagi sellist loeksite teie kõige meelsamini.

Ja isegi esimesed kolm peatükki olid juba kenasti valmis. Pealik Saadananägu, keda hüüti ka Kiireks Postiks, vabastas just kuumade ahjuõunte alt oma taskunoa, sihtis külmavereliselt ja luges nii kiiresti, kui suutis, kolmesaja üheksakümne seitsmeni …

Äkitselt ei teadnud ma enam, kui palju jalgu on valaskalal! Ma heitsin täies pikkuses põrandale pikali, kuna seal suudan kõige paremini järele mõelda, ja mõtlesin järele. Aga sedapuhku ei olnud sellest abi. Ma lehitsesin leksikoni. Kõigepealt V-tähe köidet ja siis igaks juhuks ka veel K-tähe köidet, kuskil polnud sellest sõnagi. Ja selleks, et edasi kirjutada, pidin ma ometigi täpselt teadma. Ma pidin seda isegi täiesti täpselt teadma!

Sest kui sel silmapilgul oleks valaskala vale jalaga džunglist välja astunud, poleks pealik Saadananägu, keda hüüti ka Kiireks Postiks, kuidagi teda tabada saanud.

Ja kui ta poleks valaskala ahjuõuntega tabanud, siis poleks väike mustavalgeruuduline kannibalitüdruk, kelle nimi oli Petersell, iial saanud kokku teemantide pesija, proua Lehmanniga.

Ja kui Petersell poleks saanud kokku proua Lehmanniga, siis ei oleks ta iial saanud väärtuslikku kupongi, mille pidi San Franciscos Drinkwater & Co-s ette näitama, kui taheti saada tasuta uhiuut hambaharja. Jah, ja siis …

Niisiis minu Lõunamere-romaan – ma olin juba selle üle nii rõõmustanud! – nurjus nõnda-ütelda valaskala jalgade pärast. Ma loodan, et te mõistate seda. Mul oli küll kohutavalt kahju. Ja preili Viiulipoogen oleks peaaegu nutma hakanud, kui ma talle sellest rääkisin. Tal polnud aga parasjagu aega, kuna ta pidi õhtueineks lauda katma, nii et ta lükkas nutmise hilisemaks. Ja siis ta unustas selle. Niisugused need naised on.

Tahtsin panna raamatu pealkirjaks „Petersell džunglis“. Uhke pealkiri, eks ju? Ja nüüd lebavad need esimesed kolm peatükki mul kodus laua all, et see ei kõiguks. Aga on’s see õige koht romaanile, mille tegevus toimub Lõunamere kandis?

Ülemkelner Nietenführ, kellega ma vahetevahel oma tööst räägin, küsis mult paar päeva hiljem, kas ma olen üldse kunagi seal all käinud.

„Kus all?“ küsisin ma vastu.

„Noh, Lõunamerel ja Austraalias ja Sumatral ja Borneol ja seal.“

„Ei,“ ütlesin mina, „milleks seda?“

„Kirjutada saab ju üksnes sellistest asjadest, mis on tuttavad ja oma silmaga nähtud,“ kostab tema vastuseks.

„Aga lubage ometi, kulla härra Nietenführ!“

„See on ju selge nagu seebivesi,“ ütleb tema. „Neugebaueritel, kes siin meie lokaalis käivad, oli kord teenijatüdruk, kes polnud kunagi näinud, kuidas tehakse linnupraadi. Ja eelmiste jõulude ajal pidi ta hane praadima, ning proua Neugebauer minema vahepeal sisseoste tegema, ja kui ta siis tagasi tuli, no oli see vast kena kupatus! Tüdruk oli pannud hane nii, nagu see turult ostetud sai, lihtsalt pannile. Ei kõrvetanud sulerootsusid, ei lõiganud lahti ega rookinud sisikonda välja. Võin teile omavahel öelda, et see haises tapvalt.“

„Ja siis?“ vastasin ma. „Te ei väida ometigi, nagu oleks raamatu kirjutamine sama, mis hane praadimine? Palun, ärge pange mulle väga pahaks, kulla Nietenführ, aga nüüd pean ma küll naerma.“

Ta ootab, kuni ma olen naermisega lõpetanud. Ega see ju väga kaua kestagi. Ja siis ütleb ta: „Teie Lõunameri ja inimsööjad ja korallrahud ja kogu see lummus – see on teie hani. Ja romaan – see on teie pann, millel tahate Vaikset ookeani ja Peterselli ja tiigreid praadida. Ja kui te veel ei tea, kuidas säärane elukas küpseb, siis võib see hullusti haisema minna. Just nagu Neugebauerite teenijatüdrukul.“

„Aga enamik kirjanikest teeb ju niimoodi!“ hüüatan ma.

„Head isu!“ See on kõik, mida ta vastab.

Ma murran viivukese pead. Siis võtan vestluse uuesti üles: „Härra Nietenführ, kas te Schillerit tunnete?“

„Schillerit? Kas te mõtlete seda Schillerit, kes on metsalossi pruulikoja laohoidja?“

„Ei, mitte seda!“ ütlen ma. „Vaid poeeti, Friedrich von Schillerit, kes rohkem kui sada aastat tagasi kirjutas hulga näidendeid.“

„Ah soo! Seda Schillerit! Kellel on palju ausambaid!“

„Just. Ta kirjutas ühe näidendi, mille tegevus toimub Šveitsis ja pealkiri on „Wilhelm Tell“. Varem pidid koolilapsed alati sellest kirjandeid kirjutama.“

„Meie kah,“ ütleb Nietenführ, „Telli ma tean. Suurepärane draama, tõsijutt. Seda tuleb Schilleri puhul tunnustada. Kõike, mis on vastuvõetav. Ainult et kirjandid olid midagi kohutavat. Ühte mäletan ma veel senini. Teemaks oli: „Miks Tell ei värisenud, kui sihtis õuna?“. Ma sain selle eest „mitterahuldava“. Üldse, kirjandid polnud mul kunagi …“

„Olgu, laske nüüd mind tagasi kõnepulti,“ ütlen ma, „ja vaadake, olgugi et Schiller polnud elu sees Šveitsis käinud, klapib tema näidend täpipealt tegelikkusega.“

„Küllap ta luges enne kokaraamatuid,“ arvab Nietenführ.

„Kokaraamatuid?“

„Igatahes! Kus oli kõik kirjas. Kui kõrged on Šveitsi mäed. Ja millal lumi ära sulab. Ja mismoodi näeb välja see, kui Vierwaldstätteri järve peal on äike. Ja mismoodi oli see, kui talumehed kuberner Geßleri vastu revolutsiooni algatasid.“

„Teil on ilmselt õigus,“ vastan ma, „Schiller on tõesti nii teinud.“

„Näete siis!“ kuulutab Nietenführ ja äigab salvrätikuga ühe kärbse poole. „Vaadake, kui teiegi just nõndaviisi teete ja enne raamatuid loete, siis võite ka loomulikult kirjutada oma kängurujutu Austraaliast.“

„Selleks pole mul aga mingit tahtmist. Kui mul oleks raha, siis sõidaksin meeleldi ise sinna ja vaataksin kõike oma silmaga. Kohapeal! Aga raamatuid lugeda, oh …“

„Siis annan ma teile priimat nõu,“ ütleb ta, „kõige parem, kui te kirjutate asjadest, mida tunnete. Niisiis allmaaraudteest ja hotellidest ja säärasest kraamist. Ja lastest, millised teil iga päev nina eest mööda jooksevad ja millised me ise kunagi olime.“

„Aga see mees, kes kandis pikka valehabet ja tundis lapsi nagu oma vestitaskut, seletas mulle pikalt-laialt, et see neile ei meeldi!“

„Jama!“ toriseb härra Nietenführ. „Uskuge seda, mida ma teile räägin. Lõppude lõpuks on mul ju ka lapsed. Kaks poissi ja üks tüdruk. Ja kui ma oma vabal päeval nädalas neile jutustan, mida kõike siin lokaalis sünnib. Kuidas mõni laseb arvet maksmata jalga, või siis kuidas üks svipsis külastaja tahtis sigaretipoisile kõrvakiilu anda, aga tabas selle asemel peent daami, kes juhuslikult mööda läks – siis kuulavad mu lapsed nii, nagu keldris müristaks, seda võin teile omavahel öelda.“

„Ah et arvate nõnda, härra Nietenführ,“ ütlen ma kõhklemisi.

„Muidugist! Selle peale võite mürki võtta, härra Kästner,“ hüüab tema ja kaob, sest üks külastaja kolksib noaga vastu klaasi ja tahab arvet maksta.

Ja nõnda kirjutasin ma – õigupoolest ainult sellepärast, et ülemkelner Nietenführ seda tahtis – loo asjadest, mida meie, teie ja mina, ammugi tunneme.

Läksin nüüd kõigepealt koju, kõhutasin veidike aknalaual, vaatasin alla Praha tänavale ja mõtlesin, ehk satub parajasti mööduma mõni lugu, mida ma otsin. Siis oleksin ma talle nimelt lehvitanud ja öelnud: „Oh palun, tulge ometi korraks üles! Ma heameelega kirjutaksin teid.“

Kuid lugu ei tulnud ega tulnud. Ja mul hakkas juba külm. Panin siis ärritunult akna uuesti kinni ja jooksin viiskümmend kolm ringi ümber laua. Ka sellest polnud mingit abi. Ja nõnda heitsin ma lõpuks – just nagu ennegi – täies pikkuses põrandale pikali ja veetsin aega sügava järelemõtlemisega.

Kui niimoodi põrandal pikutada, saab maailm hoopis teise näo. Silma jäävad toolijalad, toatuhvlid, vaiba lilled, sigaretituhk, tolmurullid, lauajalad, ja diivani alt võib leida isegi vasaku kinda, mida sai kolme päeva eest kapist otsitud. Niisiis lamasin ma uudishimulikult toas, silmitsesin ümbrust vahelduse mõttes mitte ülalt, vaid altpoolt, ja märkasin oma suureks imestuseks, et toolijalgadel olid sääremarjad. Tõeliselt pringid ja tumedat värvi sääremarjad, otsekui kuuluksid need mingile neegrisuguharule või pruunides sukkades koolilastele.

Ja kui ma siis tegelesin veel toolijalgade ja lauajalgade kokku lugemisega, et saada teada, kui mitu neegrit või koolilast õigupoolest mu vaiba peal seisab, meenus mulle Emili lugu! Võib-olla seetõttu, et ma mõtlesin parajasti pruunide sukkadega koolilaste peale? Või ehk seetõttu, et tema perekonnanimi oli Tischbein1?

Igatahes tuli mulle sel silmapilgul temaga juhtunud lugu meelde. Ma jäin õige vaikselt lamama. Sest mõtete ja mälestustega, mis meile lähenevad, on samuti nagu peksa saanud koertega. Kui liiga äkitselt liigutada või neile midagi öelda, või kui tahta neid silitada, on nad vupsti läinud! Ja siis võid küll rooste minna, enne kui nad söandavad uuesti lähemale tulla.

Niisiis ma lamasin, ilma et oleksin end liigutanud, ja naeratasin ootamatule mõttele sõbralikult vastu. Ma tahtsin teda julgustada. Ta rahuneski, muutus peaaegu usaldavaks, astus sammu lähemale ja veel ühe … Siis krahmasin tal turjast kinni. Ja sain kätte.

Nimelt turja. Ja see oli esialgu kõik. Sest on suur vahe, kas saad nattipidi kätte koera ja hoiad teda kinni, või ainult ühe loo, mis meenub. Kui koeral natist kinni saad, siis on sul tahes-tahtmata kogu sõbrake käes: käpad, koon, sabajupp ja kõik ülejäänu, mis moodustab eluskaalu.

Mälestusi püütakse teisiti. Mälestusi püütakse osakaupa. Esiteks saad neil võib-olla juuksetutist kinni. Siis lendab lisaks vasak esijalg, siis parem, seejärel tagumik, siis üks tagakoib, tükk tüki haaval. Ja kui juba usud, et nüüd on lugu koos, longib veel – hoplaa! – üks kõrvalest vastu. Ja kui veab, siis tead lõpuks kõike.

Kinolinal nägin ma ükskord midagi, mis meenutab mulle elavalt seda, mida ma praegu kirjeldasin. Seisis seal üks mees keset tuba ja seljas polnud tal muud kui särk. Äkitselt avanes uks ja püksid lendasid sisse. Ta tõmbas need jalga. Siis tuhises tuppa vasak saabas. Siis jalutuskepp. Siis lips. Siis krae. Seejärel vest, üks sokk, teine saabas, kaabu, pintsak, teine sokk, prillid. See oli meeletu. Aga lõpuks oli mees korralikult riides. Ja kõik klappis.

Justament nõnda juhtus ka minu looga, kui ma lamasin toas ja loendasin lauajalgu ja mõtlesin seejuures Emili peale. Ja küllap on teiegagi vahel midagi sarnast juhtunud. Ma lamasin seal ja püüdsin kinni mälestused, mis mulle igalt poolt pähe lendasid, nii nagu mõttevälgatused peavadki tegema.

Lõpuks oli mul kõik kenasti koos ja lugu sai valmis! Nüüd polnud vaja teha muud, kui istuda laua taha ja see rida-realt kirja panna.

Seda ma loomulikult ka tegin. Sest kui ma poleks seda teinud, ei hoiaks te ju nüüd käes valmis raamatut Emilist. Enne seda aga tegin ma veel õige kähku midagi muud. Ma kirjutasin üles osad, sellises järjekorras, nagu need olid ukse vahelt minu juurde tormanud, kuni kõik oli koos: vasak saabas, krae, jalutuskepp, lips, parem sokk jne.

Jutustus, romaan, muinasjutt  – need sarnanevad elusolenditega ja võib-olla mõni neist ongi elusolend. Neil on pea, jalad, vereringe ja ülikond – nii nagu päris inimestel. Ja kui neil näos puudub nina või jalas on eri paarist kingad, siis hakkab see täpsemal vaatlemisel silma.

Enne kui looga pihta hakkan, tahan ma teile nüüd demonstreerida väikest pommirahet, mis heitis mu ette terviku üksikud liikmed, mõttevälgatused ja koostisosad.

Võib-olla olete teie piisavalt osavad ja suudate nendest eri elementidest loo kokku panna, enne kui ma seda jutustan? See on selline töö, nagu peaksite klotsidest, mis teile kätte antakse, ehitama valmis vaksalihoone või kiriku, kuid ehitusplaani teil pole ja ükski klotsike ei tohi üle jääda!

See on peaaegu nagu eksam.

Brrr!

Aga hindeid ei panda.

Jumal tänatud!

ESITEKS: Emil isiklikult

Siin on, esiteks kõigepealt, Emil ise. Oma tumesinises pühapäevaülikonnas. Heameelega ta seda selga ei pane, vaid ainult siis, kui peab. Sinistele ülikondadele tekivad nii kohutavalt kergesti plekid. Ja siis teeb Emili ema riideharja märjaks, surub poisi oma põlvede vahele, puhastab ja harjab ja ütleb muudkui: „Poiss, poiss! Sa tead ometi, et ma ei saa sulle teist ülikonda osta.“ Ja ikka alati siis, kui on juba hilja, mõtleb Emil sellele, kuidas ema kogu päeva töötab, et neil oleks toit laual ja et tema saaks reaalkoolis käia.

TEISEKS: proua juuksur Tischbein, Emili ema

Kui Emil oli viieaastane, suri tema isa, härra plekkseppmeister Tischbein. Ja sestpeale Emili ema friseerib. Ja onduleerib. Ja peseb naabruskonna poepreilidel ja mamslitel pead. Lisaks sellele tuleb tal veel süüa keeta, korterit korras hoida ja päris üksi ka pesupesemise eest hoolt kanda. Emil on talle väga armas ja ta rõõmustab, et saab töötada ja raha teenida. Mõnikord laulab ta lustakaid laule. Mõnikord on ta haige ning Emil praeb talle ja endale härjasilmi. Seda Emil nimelt oskab. Kotlette teha oskab ta ka. Pehmeks leotatud saiaga ja sibulaga.

KOLMANDAKS: üks õige oluline kupee

Rong, mille külge see kupee kuulub, sõidab Berliini. Ja eeldatavasti toimub selles juba järgmistes peatükkides tähelepanuväärseid asju. Säärane vaguni osa on ju ometigi veider paik. Võhivõõrad inimesed istuvad siin kuhjas koos ja saavad paari tunni jooksul nii lähedaseks, nagu oleksid nad juba aastaid tuttavad. Mõnikord on see ju päris kena ja sobiv. Aga mõnikord ka mitte. Sest kes teab, mis inimesed need on?

NELJANDAKS: kõvakübaraga härra

Keegi ei tunne teda. Öeldakse ju küll, et igast inimesest peaks eeldama kõige paremat, enne kui ta pole tõestanud vastupidist. Aga lubage mul teid siiski südamest paluda, et selles suhtes võiks pisut ettevaatlik olla. Sest ettevaatus on – nagu nii kenasti öeldakse – tarkuse ema. On ka öeldud: inimene on hea. Noh, võib-olla peab see paika. Kuid seda ei tohi talle liiga lihtsaks teha, sellele heale inimesele. Muidu võib äkitselt juhtuda, et ta muutub halvaks.

VIIENDAKS: Pony Mütsike, Emili täditütar

See väike laps väikesel jalgrattal on Emili täditütar Berliinist. Mõni inimene väidab, et tuleb öelda mitte täditütar, vaid sõtsetütar. Ma ei tea, kuidas teil kodus kombeks, kuid mina nimetan oma täditütreid mitte sõtsetütardeks, vaid täditütardeks. Ja Tischbeinide juures tehakse samamoodi. Aga muidugi, kui see pole vastuvõetav, siis võite sõna „täditütar“ maha tõmmata ja kirjutada selle peale või alla „sõtsetütar“. Sellepärast ei hakka me ometi tülitsema. Muidu on Pony Mütsike võluv tütarlaps ja tal on tegelikult hoopis teine nimi. Tema ema ja proua Tischbein on õed. Ja Pony Mütsike on lihtsalt hüüdnimi.

KUUENDAKS: hotell Nollendorfi platsil

Nollendorfi plats asub Berliinis. Ja Nollendorfi platsil – kui ma juhtumisi ei eksi – asub hotell, milles kohtuvad selle loo mitmed tegelased, ilma et üksteisele kätt annaksid. Hotell võib aga seista ka Wittenbergi platsil. Võib-olla isegi Fehrbellini platsil. See tähendab: ma tean täpselt, kus see seisab! Kuid peremees tuli minu juurde, kui oli kuulnud, et ma kirjutan sellest loost raamatut, ja ütles, et ma kohta siiski ei nimetaks. Sest arusaadaval kombel, ütles ta, pole see tema hotellile hea reklaam, kui saadakse teada, et seal ööbivad „säärased“ inimesed. Ma mõistsin seda. Ja siis läks ta jälle ära.