Читать книгу Globaalne majandus - Erik S. Reinert - Страница 1

Ilmselt mäletavad paljud eestlased 2004. aasta 30. aprilli õhtut. Keskööl, 1. mail 2004, said Eestist ja mitmest teisest riigist Euroopa Liidu liikmed. Eestile tähendas see, et nõukogude aeg ja kommunistliku plaanimajanduse utoopia on viimaks tõesti lõppenud. Nimetatud utoopia oli aja jooksul – näiteks isikuvabaduste mõttes – omandanud juba düstoopia aspektid. Eesti ja teiste nüüdseks Lääne ühiskonda jõudnud endiste Nõukogude liiduvabariikide tulevik paistis helge: poliitilised vabadused ja tarbimisühiskond olid käeulatuses, puudus ja toidunormid näisid olevat minevik.

Mina veetsin selle õhtu rahvusooperis Estonia ja hiljem pidulikul vastuvõtul. Kuid just seal turgatas mulle pähe, et lisaks Balti ja teiste riikide Euroopa Liitu astumise tunnistamisele, osalesin ma ilmselt ka niisuguse Lääne-Euroopa heaoluriigi, nagu meie teda tunneme, matustel. Berliini müüri langemisest möödunud viisteist aastat olid toonud majandusliku šokiteraapia ja kiire deindustrialiseerumise kogu endisesse Nõukogude Liitu. 2004. aastal tähistas töölise eurone tunnipalk Eesti kontekstis „edu”, samal ajal kui viis kuni kümme korda suurem palk Frankfurdis märkis Lääne-Euroopa kontekstis „läbikukkumist”. Piiride avamine massilisele tööjõurändele deindustrialiseeritud EL-i perifeeriast, ja sealne reindustrialiseerimise täielik puudumine pidid ilmselgelt hakkama mõjutama ka Lääne palkasid. Paljudel lääneeurooplastel hakkavad palgad ilmselgelt vähenema. Polnud selge, mis juhtub Balti riikide palkadega, kuid eksisteeris võimalus, et uute liikmesriikide palgatõus ei kompenseeri Lääne kaotusi ning et kogu see laienemisoperatsioon võib luua palgatöötajatele olukorra, kus kaotavad kõik.

Üheksa aastat hiljem, nende ridade kirjutamise ajal, on Balti riigid pidanud kogema tõsiseid majandusraskusi. Tänu oma tehnoloogilistele teadmistele ja heale tehnoloogiapoliitikale on Eestil läinud naabritest paremini. Lätis näitavad rahvaloenduse esialgsed tulemused rahvaarvu kahanemist 2,3 miljonilt 1,9 miljonile vaid mõne viimase aasta jooksul. Lätis on üsna üldine veendumus, et riik on astunud ühest ebarealistlikust utoopiast teise, kommunistlikust neoliberalistlikku. Isikuvabaduste mõttes (kodanikuõigused) on neoliberaalne utoopia kohe kindlasti parem, kuid mis puutub vabadust inimeste põhivajadused täitmata jätta, ei ole suhtumine nii selge. Eri määral on kõik Balti riigid kogenud „destruktiivse hävingu” jada, mis iseloomustab perifeersete piirkondade kapitalismi, kui (selle) majandust tabab šokk: algsele deindustrialiseerimisele, mis algas Berliini müüri langemisega, järgnes põllumajanduse lagunemine (põllumajandussektori allakäik) ja viimaks rahvaarvu kahanemine.

Selle raamatu ingliskeelses väljaandes väitsin ma teose lõpus, et „suur majanduskriis on äärmiselt tõenäoline”. Kriis tuligi mõni kuu pärast ingliskeelse tõlke ilmumist. Käesoleva raamatu joonise 2 mõistes on majanduse finantspool kasvanud erakordselt kiiresti ja normaalne sümbiootiline suhe tootmis- ja finantsmajanduse vahel, kus viimane tegutseb omalaadsete tellingute või „sillana ajas”, toetades reaalmajandust, on muutunud parasiitlikuks suhteks, kus finantsmajandus kasvab reaalmajanduse arvelt.

Teatud hetkedel ajaloos on Euroopa kannatanud kriiside käes, mis on tulenenud üksikutele antud majandusvabadustest. 1750. aastatest alates on kauplemisvabadus teinud kasumlikumaks vilja ja jahu Pariisist välja vedada, selle asemel et hinnatõusu oodata ning siis Pariisi elanikele leiba küpsetada. Milleks midagi toota, kui spekuleerimine tõotab palju suuremat tulu? Selle tulemuseks oli leivapuudus, mis sai omakorda Prantsuse revolutsiooni üheks peapõhjuseks.

Tänapäeval naudib finantssektor vabadust luua nii palju virtuaalset raha kui soovib, vabadust laenata seda raha kas riikidele või indiviididele ning vabadust saata arve rahvusriikidele ja nende maksumaksjatele, kui võlgnikud juhtumisi maksma ei soostu. Seoses hiljutise majanduskriisiga Küprosel, näivad finantssektori vabadused olevat veelgi kasvanud. Tavalise pankrotiseaduse järgi kaotab pankroti korral esmalt raha aktsiakapital ja need, kes on pangale laenanud, enne kui hoiustajate arvetel oleva raha kallale minnakse. Et ise mitte millestki ilma jääda, püüdis troika – Euroopa Liit, Euroopa Keskpank (ECB) ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), võtta Küprosel raha inimeste säästuhoiustelt. Püüti loobuda kauaaegsest põhimõttest, et väikehoiustajate vara peab säilima. See on äärmiselt küsitav praktika. „Parim viis panga röövimiseks on olla panga omanik,” nagu ameeriklased ütlevad.

Euroopa Liidu perifeeria praegune ebakindel majanduslik olukord – Küproselt ja Kreekast Lätini – on samasuguste ebarealistlike eufooriliste nägemuste tulemus turumehhanismidest kui „suurest võrdsustajast”, fenomen, mida selles raamatus kritiseeritakse. Euroopa Liidu perifeeriate tootmissektorid pole mitte ainult šokiteraapiat kogenud, vaid on elimineeritud ka kohanemismehhanismid, mis on seni vaesemaid riike kaitsnud: nende rahvuslikud valuutad. Kui Eesti liitus 1. jaanuaril 2011. aastal eurotsooniga, ennustasin, et see jääb ka viimaseks riigiks. Paindliku valuuta kadumine on EL-i perifeeriatele probleeme ainult juurde toonud. Ainuüksi klubiga liitudes rikkaks ei saa: jõukate ameeriklaste eraklubi liikmeks saamine ei tee vaest meest per se rikkamaks. Sama asi kehtib ka riikide kohta.

Edukal Läänel on olnud kaks üsna erinevat majandusmudelit. USA mudel on ühendanud hiigelsuure majandusterritooriumi ühe valuuta, dollari, alla. Kui üks osariik kogeb majanduslangust – kui Michigani majandus langeb Detroiti autotööstuse probleemide tõttu –, ei saa Michigan valuutat devalveerida, et oma konkurentsivõimet tõsta. Selle asemel peab üha suurem hulk kohalikke elanikke, kes ei leia tööd, kolima teistesse osariikidesse, Alabamasse või Texasesse, kus on võimalik ehk kergemini tööd leida. Selle asemel, et kohandada valuutat, kohaneb USA süsteem inimesi ümber paigutades.

Euroopa mudel seevastu on sõltunud valuutade ja valuutakursside kohandamisest majandusprobleemide lahendamiseks, selle asemel, et inimesi üle riigipiiride liigutada. Valitsuste vastutustundetusest või muudest muredest põhjustatud majandusprobleemid on lahendatud vaesemate riikide valuutasid devalveerides, tehes neil nii võimalikuks taas oma tooted rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks muuta. Tavaliselt antakse riigivõlakirju välja kohalikus valuutas ja selle riigi kodanikud ka ostavad neid.

Itaalia on näide riigist, mis on tänu sellele mudelile saavutanud pärast Teist maailmasõda suure majandusedu. Sagedased devalveerimised vähendasid ka riigivõla suurust. Kipume sageli unustama, et Lõuna-Euroopa niinimetatud vastutustundetus oli hädavajaliku poliitilise kompromissi tulemus. 1970. aastatel viisid Itaalia paremekstremism (Bologna raudteejaama õhkulaskmine) ja vasakekstremism (peaministri röövimine ja tapmine) kompromissideni, kus valitsus asus kulutama rohkem raha, kui tal tegelikult oli. Olukord oli väga sarnane niisugustele tolleaegsetele Ladina-Ameerika demokraatiatele nagu Costa Rica ja Tšiili. Selles süsteemis olid perioodilised devalveerimised ohutusventiiliks. Euro kaotas nimetatud ventiili ja see ongi viinud meid praeguse kriisini.

Võttes euro kasutusele väga erineva arengutee ja kasvupotentsiaaliga riikides, mil on ka väga erinev poliitika, on Euroopa poliitikud – ja nende majandusnõustajad – hävitanud Euroopa traditsioonilised majanduslikud kohanemisviisid, milleks olid devalveerimine ja revalveerimine ning puhtsüdamlikult, et mitte öelda alateadlikult, võtnud üle USA majandusmudeli. Kui valuutakursse ei tohi majanduserinevuste tasandamiseks muuta, peavad ühest kohast teise liikuma inimesed. Kuna Kreeka ei tohi valuutat devalveerida, on Kreeka majanduse väga kiire kokkukuivamise ning lootusetu võla tagasi maksmise püüde praktiline tulemus see, et kreeklased peavad töö leidmiseks kolima Saksamaale ja teistesse riikidesse. Pole mingit kahtlust selles, et EL-i poliitikute jaoks oli euro üllas eesmärk. Kahjuks on selle naiivse ja majanduslikult ebapädeva valiku reaalne tulemus suurenevad majandusraskused EL-i perifeerias. Kohanemismehhanismide vaheline valik on selge: kas tuleb lubada kohandada valuutat või toimub kohanemine inimeste rände kaudu.

Fakt, et tänapäeva edukad majandused – Hiina, India ja Brasiilia – on ka väga rahvarohked riigid, kinnitab rahvusriikide „efektiivse miinimumsuuruse” suurenevat tähtsust. Kahe maailmasõja vahel olid Balti riigid suutelised saavutama kõrge elatustaseme tänu rahvuslikele tööstustele, mis olid igas riigis piisavalt väikesed võimaldamaks siseriiklikku konkurentsi, ent samal ajal piisavalt suured, et ka rahvusvahelises konkurentsis valitseva tariifi süsteemis ellu jääda. Tänapäeval on rahvusriikide ja tööturgude efektiivne miinimumsuurus kasvanud, mis teeb Balti riigid Teise maailmasõja eelse mudeli kasutamiseks liiga väikeseks. Suur devalveerimine ja välisvõla vähendamine Argentinas aitas kümme aastat tagasi selles riigis reaalpalkade tohutut langust vältida. Oli piisavalt Argentina tööstust, mida sai uuesti ellu äratada – masinad polnud sõna otseses mõttes veel läbi roostetanud. See olukord oli Balti riikide omast väga erinev: nii turu suuruse, väljarände lihtsuse kui ka eelmiste tööstusharude kadumise mõttes.

Balti riike on tabanud eriti vastik majanduskohanemise viis, „sisemine devalvatsioon”, mis on viinud reaalpalgad ja ostujõu väga kiirelt langusse. Kahanev rahvaarv ja praegune Euroopa kriis on niisuguse majandusteooria läbikukkumise tunnistajaks, millele see raamat alternatiivi pakub. Euroopa Liidu äärealadel on aset leidmas sündmused, mis on tuttavad Lõuna-Mehhikost ja Põhja-Aafrikast: deindustrialiseerimine, põllumajanduse kadumine, rahvaarvu vähenemine.

Kui me küsime endalt, miks Poolal paistab minevat paremini kui paljudel teistel riikidel, turgatavad pähe kolm põhjust: 1) Poola pani vastu põllumajanduse kollektiviseerimisele (1956) ning põllumajandus on alati aidanud majanduskõikumisi tasakaalustada, pakkudes tööjõule vajalikku ventiili: vabastades ülemäärase tööjõu headel aegadel ja võttes selle rasketel tagasi, 2) Poola säilitas oma valuuta ja 3) Poola turg on nii suur, et tegu on iseenesestmõistetava tootmisbaasiga rahvusvahelistele ettevõtetele. Kolmas selgitus on seletatav asjaoludega, kuid esimesed kaks on targa poliitika tulemus.

Kuidas lõpeb praegune majanduskriis kahel pool Atlandi ookeani? Globaalse vabaturumajanduse ja finantssektori mõistlikkus seatakse küsimärgi alla, täpselt nii nagu 1929. aasta kriisi ajal. Nagu ma raamatu ingliskeelse versiooni lõpuosas mainin, „lükkab vabakaubandus maailma majanduskorra keskmes olles suure tõenäosusega edasi lahendust tulevikuprobleemidele täpselt nii, nagu kullastandard lükkas edasi keinsianismi 1930. aastatel”. Tõepoolest on euro loonud taolised kunstlikud majanduskitsendused, nagu seda kunagi tegi kullastandard.

Majandusmõtte ajaloos taasleiutatakse perioodiliselt niisuguseid ideid, mis on varem oma usaldusväärsuse kaotanud ja pildilt kadunud. Piirates finantssektori vabadusi, kerkivad taas esile tööstuspoliitikad ja protektsionism. Mida see üks võimalikest uutest trendidest võib tähendada Euroopa perifeersetele aladele, ei ole selge. Selge on aga see, et maailm on liiga keeruline koht, et lasta lihtsustavatel majandusmõtetel – olgu nad siis poliitilises plaanis vasak- või parempoolsed – majanduspoliitika üle valitseda. Loodan väga, et käesolev raamat annab oma panuse ka Eesti majandusdebatti.

Erik S. Reinert

Hvasser, Norra, märts 2013.