Читать книгу Ühe katuse all - Erik Tohvri - Страница 1

1

Ei ole täpselt teada, kes sellele ilmetule, räpakalt üles laotud seintega kahekorruselisele elumajale niisuguse veidra nime andis – Poolkoera. Küllap oli see mõni neist külajoodikutest, kes paar aastat varem olid sundkorras kolhoosnikeks tituleeritud ja tollest tiitlist veelgi enam oma joomatuuridele õigustust leidnud, sest maaelus tekkinud lootusetus olukorras lagunesid kiiremini nii inimsuhted kui ka hooned. Keegi oskas selle isevärki nime küll ära põhjendada – kolmandaks kolhoosiesimeheks valitud, linnast tulnud endine ajakirjanik Ploompuu oli otsustanud, et kolhoosi eest linna põgenenud külanoorte asemele tuleb külla kõigepealt tuua värsket verd, uusi inimesi, kes maal elu uutel tuuridel käima lükkaksid. Aga et neid oleks võimalik kuskile elama panna, otsustati kõigepealt oma jõududega ehitada silikaatkividest nelja korteriga elumaja. Ehitajateks olid ikka needsamad üleöö kolhoosnikeks saanud maamehed, kes end linna kolimiseks liiga vanaks või saamatuks pidasid; paraku polnud neil ehitustööks ei oskusi ega ammugi mitte kogemusi. Algul laoti omavahel kembeldes ja pudelist saadud suure kuraasiga üles pool maja välisseina, kuni raudteejaamast kohale toodud kivid lõppesid ja ehitus niiviisi, üks ots teisest tunduvalt kõrgem, pikemaks ajaks seisma jäi. Kolhoosi niigi napp rahavaru oli aga otsa saanud ja pooleli jäänud maja oma sakilise välismüüriga meenutas eemalt vaadates tõesti mingit kummalist looma. Et selles just poolikut koera näha, selleks pidi vaatajal küll ilmselt jällegi pudelist manustatud eeldus olema, aga tollal tossas nii mõnegi talumaja tagaaias samagonnikatel, selle käigushoidmiseks toorainet leidus ja kohalik külamiilits oli niisuguses ettevõtmises rohkem osanik kui seadusevalvur. Toodangu tarbijatest igatahes puudust ei tuntud.

Aasta-poolteist hiljem lõpetati maja küll kuidagiviisi ära, aga Poolkoera nimi oli sellele külge jäänud ja jäigi – küllap sellepärast, et kõlas originaalse ja varemkuulmatuna. Kuna maja oli ehitatud künkale, tuli külas käibele ka uus kohanimi Poolkoeramägi, keegi mõtles välja isegi määrsõna koerapoolik, mis pidi tähendama Poolkoera elamus elunevat inimest, aga see laiemalt läbi ei löönud. Algul vahetusid koerapoolikud üsna kiiresti – kaugelt tulnud kolhoositöölisi meelitas kõigepealt korterivõimalus, aga kõik nad veendusid üsna kiiresti, et kolhoos ei suuda neile lubatud, tegelikult üsna hädist palka maksta, ja läksid peagi oma teed. Pealegi ei pakkunud selle maja neli kahetoalist korterit mingeid mugavusi – ainuke neist oli, et vee järele polnud vaja õue kaevule kõndida, roostemaiguline vesi tuli kraanist.

Pärast seda, kui senine väike kolhoos „Punane Partisan“ oli paari omasugusega ühinenud ja ühendkolhoos „Rahva Võim“ jõudu kogunud, ehitati juba õigete kolhoosiehitajate poolt kümmekond kilomeetrit eemale uus kolhoosikeskus. Sinna kerkisid kolmekorruselised elamud, nendes olid kolme-, isegi neljatoalised korterid juba vannitubade ja elektripliitidega, oli ka katlamaja, mis peale kütmise aastaringi ka sooja vett tootis – mida sa hing veel tahad! Poolkoera oma olematute mugavustega ja suurtest teedest eemal asuvana jäi perifeeriaks, muutus nagu selle maanurga Siberiks, kus sai küll kuidagiviisi elada, aga see elamine kellelegi erilist rõõmu ega heamaigulist kuulsust ei toonud. Ometi oli ka Poolkoeral elamisel oma head küljed – ümberringi vaikus, parajalt puhast loodust ja nurkapidi ulatus sinnani kõrge männi- ja kuusemets, kus sügiseti marjadest-seentest puudust ei tuntud. Ning Poolkoera muutuski ajapikku nende elupaigaks, kes elule enam kõrgeid nõudmisi ei esitanud, vaid oma vanaduspäevi tasapisi sinnapoole saatsid, kuhu me paratamatult kõik ükskord jõuame.

Aeg ja statistika tegid Poolkoera elanike kallal oma halastamatut tööd – aeg nagu ikka aktiivselt, lisades elanike nägudele aina enam kortse ja tuues neile igasuguseid ihulisi, nii väiksemaid kui vahel ka suuremaid hädasid; statistika aga omakorda jälgis, et ka sealkandis oleks meestele vähem eluaastaid, aga rohkem vallatumaid elukombeid antud kui nende kaasadele, keda kunagi väga ammu, üsna kaheldavast vaatevinklist õrnemaks sooks nimetati. Nii jõutigi aega, mil Poolkoera vanadusest laiguliseks muutunud seinte taga kolmes korteris elasid vaid üksikuks jäänud, pensionieas naishinged; maja neljanda korteri olid imeodavalt endale suvitamiseks hangeldanud mingid tumedaverelised umbkeelsed linnakodanikud. Nemad ilmusid majja vaid suviti ja sügiseti metsaandide korjamise ajaks, talvel selles korteris ei elatud. See asjaolu tekitas majaelanikes omajagu muret, sest niigi hädise soojapidavusega hoonest jäi külmal ajal veerand kütmata ja Arbuse Valda, kes elas asukateta korteri peal teisel korrusel, ei saanud usinast kütmisest hoolimata tuppa enam kui kuusteist soojakraadi, mis hommikuks tihti vaid kümneni kahanesid.

„Põrandad on külmad,“ kaebas naine nendele, kes teisel pool trepikoda elasid. „Olen kõik põrandariided ja muud palakad maha laotanud, aga suurt abi sellest pole, jalad külmetavad.“

Ei osanud teisedki talle rohkem head nõu anda, kui soovitada osta paksu tallaga viltsussid või hakata toas põlvini ulatuvaid vilte kandma, igaühel omad probleemid. Nii vastaskorteris elunev Elsa Kitsner kui tema all samasugust korterit omav Karin Epsberg tundsid endamisi vaid rõõmu, et see mure neid ei puuduta, vähemalt mitte sedavõrd kui Valdat. Omal ajal kollaste kaartide alusel erastatud kortereid loeti seaduse järgi küll igaühe eraomandiks, aga majal kui sellisel üldine peremees puudus. Räägiti küll mingisugusest ühistust, mille asutamist seadus pidavat nõudma, aga jutuks see jäigi; igaüks ajas omad pakilised asjad ise korda, seinad ja laed püsisid õnneks paigal, ning kõigi ühine peavari, nimelt katus, pidas esialgu nii vihma kui lund.

Valda Arbuse probleemile ei osanud ka linnas elav poeg lahendust leida, kord tuli küll jutuks võimalus ema edaspidi kuskile hooldekodusse panna, aga sealse ülalpidamise hinda uurides langes niisugune võimalus lihtsalt ära. Vähe on nii jõukaid poegi, kes ammu omaette elanud ema jaoks oma rahatagavarast või jooksvast sissetulekust selleks vajaliku summa leiaksid; hoopis sagedamini tuleb ette, et poegadele-tütardele lapsepõlves ainutähtsaks olnud vanemad on vanaks saades neile vaid varjamatult tüütuks ballastiks muutunud. Eemalseisjal on raske mõista, et üksiku inimese jaoks on pensionist äraelamine üpris keeruline kunsttükk, ja vähesed teavad, et hooldekodus elamine nõuaks isegi rohkem kui kahte pensioni… Nii on lood vähemalt tänasel, kahekümne esimese sajandi algusveerandi Maarjamaal.

„Ta võiks ju Valda korteri maha müüa, aga kes seda ostab? Ja kui lõpuks mõni loll tõesti leidubki, palju ta selle tühja eest saab…“ arutasid Elsa ja Karin omavahel probleemi veel kord üle. Valda Arbus oli neist kolmest kõige vanem, ja kõik kolm olid olnud tööandja kaudu seotud juba sellest ajast, kui Vaariku mõisas veel kohalik külakool tegutses – algul, pärast sõda, veel kuue-, siis seitsme- ja kaheksa-, aga lõpuks vaid neljaklassilisena. Elsa ja Karin olid pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist sinna õpetajaks suunatud ja jäänudki, Valda oli seal kooliteenija ametit pidanud – klassiruumide koristamine ja ahjude kütmine oli lihtne ja kindel töö, millest midagi paremat poleks ta vist osanudki tahta. Karinile oli just Vaarikule asumine olnud sundvalik, sest tema agronoomidiplomi saanud mees määrati tööle siinsesse väikekolhoosi juba sel ajal, kui too veel kandis uhket nime „Punane Partisan“.

Karini abieluõnn ei kestnud küll kaua, mees osutus eriliselt alkoholilembeseks, hakkas koos alluvatega pudelit kummutama ja sattus aina enam viinakuradi küüsi, kuni pärast kolmeaastase sundaja lõppu kolhoosist minema löödi. Karin aga jäi Vaarikule kooliõpetajaks ja abielulahutus vormistati paar aastat hiljem.

„Ma olen alati öelnud, et meestest pole midagi muud oodata kui ainult õnnetust!“ kommenteeris selle peale Elsa ja Karin ei hakanud vastu vaidlema. Tema tundis ühtaegu nii masendust kui kergendust, kasvatas üksikemana tütar Kailit ja leppis oma saatusega. Ning kui ühendatud kolhoosis suurem osa mittekohaliku päritoluga rahvast uude Kiviallika keskusesse ehitatud elumajadesse koliti, jäid need naised Poolkoera elukohale truuks. Lihtsalt sellepärast, et inimese nõudmised ja eluviisi määrab suures osas harjumus, ja kui ollakse tagasihoidliku ja konservatiivse iseloomuga, suhtutakse igasugustesse elumuutustesse vägagi ettevaatlikult.

Elsa Kitsnerit oli koolis tuntud naljavaese ja kuivavõitu matemaatika ja füüsikaõpetajana, aga kui mõisamajja jäi ainult algkool, siis tuli tal füüsika asemele võtta teisi õppeaineid. Naine töötas, kuni pensioniaastad täis said, kool Vaarikul lõplikult kinni pandi ja mõis tagatipuks koguni kellelegi kõrgele riigiametnikule maha müüdi.

Valda oli neist kolmest kõige vanem; Elsa ja Karini vanusevahe oli neli aastat ja seda Karini kasuks, kes oli kolleegist noorem. Üle-kuuekümnese ea puhul on niisugune vanusevahe praktiliselt olematu ja Elsa kui matemaatikaõpetaja oli seda varmas tõestama, kuigi tegi seda hoopiski isevärki meetodil.

„Sa tuled mulle vanusega järjest lähemale,“ seletas ta Karinile. See pidi olema huumor, kuid kõlas tema suust rohkem mõne matemaatilise teoreemi tõestusena.

„Kuidas nii? Vanusevahe ju jääb samaks,“ vaidles kolleeg vastu, aga Elsa raputas pead.

„Ei jää! Kui vanalt sa kooli läksid?“

„Seitsmeselt…“

„Nii, mina olin siis üksteist, sina minust… kolmkümmend kuus protsenti noorem! Aga mis sellest nüüd on järele jäänud – vaid hädised kuus protsenti. Näed siis, et tuled mulle järjest lähemale!“ seletas Elsa võidukalt muiates, aga tema toon tõestas, et lahkarvamises peituv tõetera teda ikkagi kuigipalju riivab. Mis tahes reklaam või propaganda peidab endas ka lisaväärtusi, mis esitajale mõjuvad enesetunnet tõstvalt, ja öeldud väitega sai Elsa näidata, et vähemalt matemaatikas on ta kodus.

Tegelikult olid Poolkoera elanikud Valda, Elsa ja Karin omavahel alati üsna hästi läbi saanud. Nii Elsa kui Karini auks peab ütlema, et kunagistest ametitest tekkinud seisusevahet – nemad olid ikkagi õpetajad, Valda vaid kooliteenija – ei oldud juba kooliajal oluliseks peetud. Kool oli väike, kogu personal vaid kuus inimest, ning õnneks olid kõik rahuliku loomuga, keda noorepoolsel juhatajal Annika Kivikangrul oli lihtne vaos hoida. Väikesi lahkarvamisi tekib alati, see on paratamatus, aga mingit omavahelist riidu ei mäletanud neist keegi. Ning Valdat, Elsat ja Karinit ühendas veel see, et kõik nad elasid veidra hüüdnimega majas, nimelt Poolkoeral. Pensionipõlve saabudes olid naised kordamööda korraldanud ühiseid tee- või kohviõhtuid, kus võõrustaja teistele oma värsket küpsetist pakkus; ajapikku muutusid need koosistumised regulaarseks ja said endale ka nime: „Ko-ko Klubi“. Selle oli majavanemaks valitud Elsa Kitsner välja pakkunud ja teised rõõmuga vastu võtnud. „Ko-ko Klubi“ oli Poolkoera elanike suhtluse lahutamatuks osaks saanud, seal arutati maailmaprobleeme, kõikvõimalikke inimsuhteid ja poliitikat. Valda oli Poolkoera elanikest ainus, kes kohalike külaelanikega aktiivselt suhtles, ja tänu sellele jõudsid kohalikud külauudised ka Elsale ja Karinile koju kätte ning said klubi istungitel üle arutatud.

Imelikul kombel leidsid naised poliitikas rohkem ühiseid mõtteid kui inimsuhetes. Sellel oli oma põhjus – Elsa oli kogu elu olnud vallaline ja nimetas end ise põhimõtteliseks vanatüdrukuks. Aga Elsa oli neist ka kõige enesekindlam, tema ei häbenenud mis tahes küsimuses oma seisukohta välja öelda. Näiteks väitis ta kindlalt, et meeste ainuke positiivne omadus on see, et neil on rohkem jõudu, aga juhtivatel kohtadel on naised kui mitte just meestest paremad, siis vähemalt sama võimekad, aga kindlasti kavalamad. Elsa kindel otsus tegi enamasti vaidlustele lõpu, meestest positiivselt rääkimine oli tema poolt välistatud ja teema kui selline kalevi alla pandud nagu kohtuotsus, mis edasikaebamisele ei kuulu.

Valda nendest vaidlustest üldiselt osa ei võtnud, sest mehed olid tema elus olulist osa etendanud. Aga tundes oma vähest sõnaosavust, oskas ta neist näiliselt kõrvale jääda, ega püüdnudki oma arvamisi teiste jutu vahele lükkida.

2

Karin Epsberg oli Vaariku koolis õpetanud humanitaarkallakuga aineid, kui selle kooli lõppstaadiumis – neljaklassilises algkoolis – oli üldse võimalik mingist kallakust kõnelda. Eesti keel, kodulugu, joonistamine ja käsitöö – igasugused paberivoltimised ja kleepimised, vahepeal ka laulmine, kui kutsega lauluõpetaja dekreetpuhkusele jäi. Või ka võimlemine, sest mingit eriharidusega treenerit siin maakolkas polnud kuskilt võtta – maakooli õpetaja on tõeline maa sool, kes peab praktiliselt iga asjaga hakkama saama.

Aga siis, kui Vaariku mõisas asunud kool lõplikult kinni pandi, jäi Karinil pensioniajani veel kolm aastat puudu. Ta pidi kuskile palgale saama, kunagisest kolhoosikeskusest Kiviallika alevikuks kasvanud lasteaias pakuti talle kasvataja kohta, ja Karin Epsberg nõustuski. Kuidagi lohutavalt mõjus seejuures teadmine, et lasteaiakasvatajaid oli nüüd hakatud samuti õpetajateks nimetama, nimetus ja amet sisuliselt selle kohavahetusega ei muutunudki. Tööks oli ikkagi lastega tegelemine, kuigi ta tundis end ametiredelil järjekindlalt allapoole astuvana: kõigepealt õpetaja põhikoolis, siis algkoolis, lõpuks lasteaias… Kas edasi järgneksid lastesõim ja sünnitusmaja? tuli tahtmatult muigamapanev küsimus. Aga siis, kui pensioniiga oli täitunud ja talle pakuti võimalust lasteaias edasi töötada, Karin siiski keeldus. Põhjus tundus küllalt veenev: igapäevane töölkäimine tähendas Poolkoeralt bussipeatuseni paar kilomeetrit kõmpimist, siis kaheksa kilomeetrit bussisõitu ja paraku polnud need linnabussid, mis iga veerandtunni järel käivad. Suvel sõitis ta tööle jalgrattaga, siis polnud liiklusega probleemi, aga rohkem kui pool aastat oli võimalik ainult bussiga tööle pääseda.

„Mis sa seal Poolkoeral tegema hakkad, ise veel igati hakkaja ja terve inimene?“ küsis nii mõnigi tuttav, ja õigustatult – Karin nägi oma vanuse kohta kõigiti hea ja prink välja, oli nooremas eas tervisejooksu harrastanud ja aastate lisandudes üle läinud kepikõnnile – tegi paar korda nädalas nelja-viiekilomeetrise tiiru, mis aitas tal sportlikku rühti ja head enesetunnet säilitada. Otsene vastus jäi küsijal küll saamata, sest Karinil oli oma plaan, mida ta kiivalt ainult enda teada pidas. Kujutluses on ju lihtne endale ette manada mis tahes edukat tegevust, aga tihti lükkab tegelikkus liiga julged plaanid armutult ümber ja algsest õhinast jääb vaid pettumus. Sellepärast pidi see plaan kõigepealt oma eluõigust tõestama; alles siis võis temast rääkima hakata, sest kuulus nende hulka, mida peale teostumist ei saa vaka all hoida.

Sõbranna Elsale oli Karin siiski üht-teist vihjanud, seejuures detailidesse laskumata. Oli esialgu vaid öelnud, et siis hakkab ta oma ammust unistust teoks tegema.

„Mida sa mõtled?“ oli Elsa varmas pärima. Tema kuulus nende inimeste hulka, kes tahavad kõike teada ja peavad ennast sellepärast teistest targemaks. Sellest näis tulenevat ka Elsa vahel loomulikuna tunduv õigus oma arvamine mis tahes teemal ainuõige tõena välja ütelda; Karin teadis liigagi hästi, et talle ei tohi oma veel pooltoorest ja tõestamata eluõigusega plaani halvustamiseks pakkuda. Mõned kogemused meenutasid, et Elsa püüaks kõigepealt leida selles kõike negatiivset, ja parimal juhul jõuaks alles jutu lõpul möönduseni, et noh, võib-olla sul on natuke õigus…

„Ah, niisama… Igasugused mõtted käivad peas ringi, muud midagi. Kui me oma riigi tagasi saime, siis mõtlesin, et hakkan kindlasti mööda maailma reisima, aga näe – ainult Soomes ja Rootsis olengi käinud. Õpetaja palk oli ju nii pisike, tead isegi,“ püüdis Karin uut teemat leida, ise hirmuga meenutades, et oli peaaegu olnud valmis Elsale oma plaani avama.

„Ja nüüd hakkad siis pensioni eest reisima, just nagu sakslased ja teised Euroopa valged inimesed?“ küsis Elsa varjamatu irooniaga.

„Mitte ainult valged, Euroopa mustad reisivad samuti palju rohkem kui meiesugused. Ei, mina ei reisi kuskile, mina olen realist. Aga niipalju mul hinge taga raha on, et ostan endale arvuti ja lasen interneti sisse panna.“

Elsa jäi rääkijat kahtlevalt silmitsema.

„Mina arvasin, et sul on puberteet ammu möödas, aga näe – ikka need twitterid ja facebookid ei anna rahu,“ arvas ta siis halvasti peidetud üleolekuga.

„Kas just need, aga koolis sai ju lastele arvuti algtõdesid õpetatud! Eks sealt jäi teadmine külge, et internetist saab kõik kätte, mis vaja. Ning pealeselle saab arvutit ka kirjutusmasinana kasutada.“

„Just-just, siis pead ka printeri ostma, jälle sada eurot läinud! Ma ei teadnudki, et mul nii jõukas sõbranna on… Ja mida sa siis kirjutama hakkad, kui küsida tohib?“

Karin surus suu kokku ja kirus ennast, et oli üldse arvutist rääkinud. Sest midagi muud peale tõe polnud sellele küsimusele vastata, aga see tõde oli veel liiga toores ja kogu plaani eluõigus tõestamata. Praegu Elsale öelda, et ta tahaks hakata lasteraamatut kirjutama, ning kui õnnestub, isegi mitme raamatu autoriks, päris lastekirjanikuks saada – ei, paljas ettekujutus, missuguse näo sõbranna selle peale teeks, hakkas vastu. See jääb saladuseks, vähemalt senikauaks, kuni see lasteraamat kaante vahele jõuab. Kui üldse jõuab, kogu see kirjastustega asjaajamine on ju täiesti tundmatu maa…

„Kõigepealt hakkan internetis suhtlema! Otsin oma vanad kooliõed üles, paljud on kindlasti endale arvutid soetanud, ja elu läheb korraga palju huvitavamaks.“

„Käsitsi sa ei viitsi enam kirju kirjutada, eks?“

„Nüüd kirjutatakse ja saadetakse kirju teistmoodi, pole vaja marki ega ümbrikku, pole isegi vaja postkasti vahet joosta. Tahaks ka hakata tänapäevaselt elama, muud midagi,“ seletas Karin veidi nipsakalt ja Elsa jäi selle peale vait. Nähtavasti taipas, et Karinil on tõesti mingi laiem plaan, aga ta ei kavatsegi end rohkem avada.

Valdaga polnud põhjust niisugustel teemadel rääkida, temaga kõneldi rohkem maalähedastest ja igapäevastest asjadest. Kuigivõrd oli selle põhjuseks muidugi erinev haridustase, aga Valda auks peab ütlema, et tänu raadiole ja televiisorile oli ta maailmaeluga üllatavalt hästi kursis. Karin oli korduvalt mõtisklenud, et näe – kõrgkoolis õpitu kipub ajapikku ununema, aga elukoolis omandatud teadmised jäävad palju kindlamini külge, ja Valda oli selle tõestuseks üsna hea näide. Füüsilise tööga harjunud inimesena oli tema Poolkoera elanikest ainus, kes ei väsinud oma peenramaalapil tegutsemast, oli sinna isegi väikese kilekasvuhoone püsti pannud ja suve lõpupoole jagas sealt nii Elsale kui Karinile punavaid läikivakoorelisi tomateid.

„Võta-võta, mul neid seal küllalt!“

Valda kasvatas sellel tillukesel maalapil endale isegi talvekartuli ja tegi seda eriskummalisel meetodil, mis bioloogiat õppinud Karini küll kahtlevalt õlgu kehitama pani, aga justkui kõikide üldtunnustatud tõdede vastaselt edukalt toimis. Tuttav põllumees tõi oma traktoriga igal sügisel peenramaa nurgale põhupalli, see seisis seal kevadeni, mil Valda kartuli maha pani ja selle järel põllu tihedalt põhuga kinni kattis.

„See on väetise eest, kust mul seda sõnnikut võtta… Ja on paremgi kui sõnnik, ei haise ega määri,“ seletas ta Karinile, kui too kahtles, et põhul vist ikka pole vajalikku väetamisvõimet. Ning sügisepoole selgus, et Valdal oli tuline õigus – kartulid kasvasid nagu imeväel mehe rusika suuruseks ja neid sai palju. Valda poeg, kes kauges pealinnas elas ja paar korda aastas ema vaatamas käis, sai neid sügiseti paar tublit kotitäit auto pagasiruumis kaasagi võtta, ja kui sõbrannadel oli talvekartul veel ostmata, jagas Valda lahkesti ka neile mõne keedu jagu mugulaid.

„Palju mul endal neid vaja, minule kotist-poolteisest kevadeni piisab! Ja teie peate hakkama neid tühje poest kiloviisi ostma!“

Karini meeldetuletus, et jagajale jäävad tihti vaid näpud, pani Valda kulmu kortsutama.

„Loll jutt! Mina olen elus näinud, et see, mis teisele antakse, tuleb mujalt teistmoodi tagasi. Jumala tõsi!“ väitis ta, triikis aeg-ajalt valusaks tõmbuvat puusa ja läks jälle peenramaale toimetama. Ning oli kogu oma olekuga nagu elus märk sellest, et paremat elu ta ei oskaks tahtagi.

Kord, kui nad kolmekesi Valda juures ühises kohvilauas istusid, küsis Elsa veidi kiuslikult nagu see tal üsna tihti moeks oli:

„Valda, kas sa oleksid õnnelik, kui loteriiga mõne suurema summa raha võidaksid?“

„Ah…?“ Valda vaatas silmi pilgutades küsija poole. „Kellel siis raha vastu midagi, aga mina võita ei saa, mina loteriid ei mängi.“

„Võiksid ju mõne pileti muretseda! Mõtle, kui sa võidad, mis sa kõik endale osta saaksid ja poleks sul vaja selle peenramaaga jännata! Elaksid nagu proua kunagi,“ jätkas Elsa õrritamist, aga Valda tegi hoopis nõutu näo.

„Siis ma läheksin vist lolliks! Eluaeg harjunud tööd tegema… Ja ma tean, et minul loosiõnne nagunii ei ole, mina olen kõik ainult oma kümne küünega ja vaevaga kokku kraapinud. Minule aitab, mulle ei ole palju vaja!“

Karin koges jälle, et kolmekesi koos olles on neil raske pikemat arutlust tekitavat ühist jututeemat, veel vähem aga selle arutamisel ühist keelt leida. Kuigivõrd õnnestus see ainult poliitikast kõneldes; paarkümmend aastat tagasi ajaloo kolikambrisse saadetud Nõukogude võimu suhtes olid kõik enam-vähem ühtemoodi taunival seisukohal. Aga siiski söandas Valda mõnikord meelde tuletada, et mõned asjad olid ka selle vastikul punasel ajal paremini korraldatud.

„Lihtsal inimesel oli parem abi saada! Kui ikka tõsine häda käes või muidu liiga tehti, läksid valla partorgi juurde kaebama, see pani asjad jälle paika,“ väitis ta teadjalt.

„Siis polnud vald, oli külanõukogu,“ õiendas Elsa. Tema tahtis pisiasjades alati täpne olla.

„Tohoh, mis sina partorgi juurde tikkusid? Ega sina ju parteilane ei olnud,“ imestas Karin.

„Ei olnud jah, aga see poolvenelane Antonov aitas kõiki, partei võimu ju kardeti. Kui me Peetriga veel koolimaja juures mõisa aednikumajas elasime, hakkas mu vanamees üle aisa lööma, tikkus selle Poe-Asta juures käima, sihuke suurte tissidega tüdruk oli, eks mäletate vist teist küll… Ei võtnud aru pähe, tee mis tahad, kodus oli üks pahandus teise otsa! Siis ma läksin Antonovi jutule ja tema tegi asja korraga klaariks, kutsus Asta enda juurde ja ütles, et laseb ta päevapealt poest lahti, kui ta oma litsikombeid ei jäta. Aitas! Mu vanamees, rahu tema põrmule, oli küll tige ja porises mitu päeva, aga siis läks vist kihu üle, jäi rahulikuks ja leppisime ära!“

„Oota-oota – see Asta oli ju Tallinnast siia saadetudki, kui tuli seadus, et kõik prostituudid pealinnast vähemalt saja kilomeetri kaugusele! See oli vist enne olümpiat, jah? Pealinna õhk sai puhtamaks, aga eks linnameestel oli kurvastamist!“ teadis Elsa lisada. „Eks siis saadeti ka meie külanõukogusse korraldus, et võtta see linnalinnuke luubi alla, mis muud.“

„Kaua sa nüüd oled lesepõlve pidanud?“ küsis Karin Valdalt. Tema arvates kiskus jututeema sinnakanti, kus neist kolmest keegi poleks osanud midagi paikapanevat öelda – üks lesk, üks vanatüdruk ja üks ammu lahutatud naine, nimelt tema ise. Justkui läbilõige naisinimeste loendist, keda elu on läbi raputanud ja lõpuks üksikuks jätnud.

„Seitseteist aastat saab täis. Ja jumala eest, olin omajagu loll, et Peetrist küünte ja hammastega kinni hoidsin – tema oleks võinud tõesti oma Asta juurde jääda, mina oleks varem rahu saanud! Sest tema oli elu lõpuni täkku täis ja mina pidin tema tahtmist täitma. Aga kui vähk ta ära viis, oli korraga suur rahu majas… Ja eks mul oli ikka siis kahju ka!“

„Lollid naised, kes ennast orjastada lasevad,“ torkas Elsa vahele tooniga, mis oleks vastupidise arvamise sedamaid ära tapnud. Ka Valda sai sellest aru, oleks küll tahtnud õigluse huvides lisada, et kõigest hoolimata polnud tema Peeter halb mees ja puhaku rahus, aga loobus. Ta kohendas vaagnale jäänud pirukalõike, sundis teisi sööma ja lisas tassidesse kohvi – kolmiku kokkusaamine toimus sedapuhku tema korteris.

Valda oligi see, kelle kaudu hoopiski ootamatu ja intrigeeriv uudis Poolkoera elanikeni jõudis. Ühel õhtul kutsus ta Karini ja Elsa enda juurde, põhjust nimetamata, omal salapärane nägu peas.

„Kõigepealt istuge, muidu kukute! Mul on põrutav uudis!“

Majakaaslaste reaktsioon sellele oli erinev nagu kutsutute iseloomgi – Elsa pilklikust naeratusest polnud raske välja lugeda üleolekut, Karin aga jälgis neid mõlemaid nagu peljates, et Elsa võiks alati avameelsele ja heatujulisele Valdale midagi solvavat öelda. Ega temagi uskunud, et lubatud uudis midagi olulist sisaldab, aga üle kõige hindas ta head läbisaamist.

„Eks Väljaotsa hall kass sai jälle pojad, mis muud…“ püüdiski Elsa kohemaid hakata teravmeelitsema. Tema arvates oli Valda puhevil olek õigustamatult väljakutsuv ja raske oli alla suruda tahtmist talle koht kätte näidata.

„Oota, Elsa, las ta räägib! Mina tahan küll uudist kuulda,“ vaigistas Karin. Tema oli selles seltskonnas alati katalüsaatori osa etendanud ja plahvatusi ära hoidnud. Paarikaupa omavahel kokku saades naiste vahel rivaalitsemist kunagi ei tekkinud, aga kolmekesi olles oli enamasti Elsa see, kes hea tooni piiril balansseerides püüdis ennast alati targemana ja sõnaosavamana näidata. Valda oli õnneks küllalt lihtsameelne ja heasüdamlik, et sellest mitte välja teha, aga praegu ta lihtsalt õhetas teadmisest, et tal on teistele midagi olulist öelda.

„Kas ma siis räägin uudist? Tahate kuulda?“ küsis ta õrritavalt, püüdes sõnumi ootuspinget veelgi kõrgemaks kruttida, aga see oli juba liiast. Elsa tõusis toolilt ja tegi sammu ukse poole.

„Ah, jäta rääkimata, kui ei taha. Niikuinii pole see midagi olulist.“

„Oota, see on meile kõigile tähtis jutt! Bogomolovid on oma korteri maha müünud!“ hüüdis Valda kiirustavalt, nagu kardaks, et tema uudis jäljetult kaob ning ta jääb oodatud hetkesensatsioonist ilma.

Vene nimega, aga tõmmuvõitu nahavärviga suveelanikud, need seene- ja marjakorjajad, kes omavahel alati mingis arusaamatus keeles vadistasid ja nende kolmega eriti ei tahtnudki seltsida… Müüsid oma Poolkoera korteri maha?

Elsa seisatas ja unustas suugi imestusest lahti. Karini näol peegeldus varjamata hämming – alles hiljuti olid nad kolmekesi omavahel arutanud, et näe, Eesti riik sai lõpuks ikkagi vabaks, aga nemad siin peavad elu lõpuni Bogomolovite kärarikast seltskonda taluma. Õnneks küll ainult suviti, aga nende kohalolek avaldub ka talvel, nimelt kütmata korteri kaudu, mis kogu maja külmaks muudab… Kas tõesti nüüd midagi muutub?

„Kust sa tead? Kes seda rääkis?“ küsis Elsa peaaegu prokuröritoonil.

„Käisin vallamajas, ikka seda pensioni tulumaksu õiendamas, see lubati ju maha võtta… Seal räägiti! Sekretär küsis otse, kuidas me oma uue majakaaslasega rahul oleme ja mina ei teadnud sellest midagi!“

„Kuidas nad siis niiviisi müüsid, et meie midagi ei tea? Ostja peab ju enne maja ja korteri üle vaatama ja… Aga siin pole ju kedagi käinud! Pärast septembrikuud pole siin keegi ka Bogomoloveid näinud, ja nüüd – korter maha müüdud! Kes see uus omanik on, ja kus ta on?“ lasi ka Karin pika imestustiraadi valla. Ning Elsa haaras sellest kohe kinni.

„Just! Kes ta niisugune on, kas sa küsisid?“

„Muidugi, kus ma siis sain küsimata jätta! Nimegi uurisin välja.“

„No-oh…? Jälle mõni võõramaalane või?“ küsisid Elsa ja Karin peaaegu ühest suust, aga Valda otsis oma käekotist mingi paberilipaka, pani prillid ette ja luges rõhutatult selge häälega:

„Varimets, Helmar… Meesterahvas, õhh-iga kirjutatakse! Sündinud neljakümne üheksandal kuskil Venemaal, vist Siberis…“

„Ise Varimets, aga Venemaal sündinud,“ imestas Elsa. „Siberi eestlastel niisuguseid nimesid ei ole, see on eestistatud nimi.“

„Oota-oota, neljakümne üheksandal oli ju see suur küüditamine! Võib-olla, et ta viidi ema kõhus sinna, ikka siitsamast Eestimaalt…“ arvas Karin. „Kas sa ta naise kohta ka küsisid, äkki saame oma kampa veel neljanda naishinge?“

„Kui nad üldse siia pärapõrgusse elama tulevad! Mis häda pärast peaksid terve mõistusega inimesed siin elada tahtma?“ See oli Elsa. Tema oli alati rõhutanud, et Poolkoeral elamine on tema jaoks sundseis ja õigele haritud ja erudeeritud inimesele kindlasti vastumeelt. Aga tal pole kuskilt raha võtta, et mujale elamist otsida ja tema ainuke vilets varandus on seesama korter siin Poolkoeral. Läheks siit lennates ja tagasi vaatamata, kui ainult saaks.

„Ega see vallasekretär ka midagi rohkem teadnud, ma ei osanudki enam küsida. Tema oli ainult ostulepingu registreerinud,“ seletas Valda juba taltunult. Uudis oli edasi antud ja ta tundis ennast korraga kuidagi tühja ja väsinuna. Niisugusel hetkel meenub, et on juba palju aastaid mööda maamuna ringi trambitud – asi, mis tegevuses olles ei tule meeldegi.

„Mina ikka ei usu, et see mees ostis korteri nagu põrsa kotis, et siin ei käinudki,“ arvas Karin. „Iseasi, kui oleks väga odavalt saanud, aga Bogomolovitest ma seda ei usu, nemad olid ihnsad! Mäletate, kui me välistreppi lasime parandada ja igale korterile tuli kaheksa eurot – nende käest tuli seda kolm korda küsimas käia.“

„Võib-olla käisid siis siin, kui meid kedagi kodus ei olnud,“ arvas Valda.

„Seda juhtub harva, et kedagi kodus ei ole,“ raputas Elsa veendunult pead. „Kas sa mäletad, millal me kõik korraga ära olime?“

„Mina mäletan! Siis, kui me kolmekesi seenel käisime, septembri alguses. Siis nad võisid ära käia küll, nii et meie ei näinud.“

„Kust nad teadsid just siis tulla, ega me kellelegi teatanud, et ära läheme,“ jäi Elsa kahtlema, aga teema oli ammendatud. Püüti veel siit-sealt arutlust üles võtta, aga kuuldu lihtsalt sundis omaette mõtisklema, mis nüüd Poolkoeral muutuma hakkab ja kuidas see edaspidist elu mõjutab.

3

Helmar Varimetsa maine varandus mahtus kõik väheldasse punasesse autosse, sest koosnes põhiliselt ainult riidekraamist – seljariided, natuke pesu, vooditekk, padi ja paar lina. Lõpuks kõndis mees veel korteri läbi, leidis riietekapi alt oma suvekingad ja torkas needki kilekotti.

„Need oleks küll ununenud! Ega saagi kõike meeles pidada, midagi jääb ikka maha, see on paratamatu. Asjad ja… mälestused!“ pomises mees pealetükkiva nostalgiaga võideldes. Astus siis kööki, võttis kapist mõned taldrikud, kausi ja paar kohvitassi ning haaras pärast väikest kõhklust laualt ka kohvimasina.

„Mina olin alati suurem kohvijooja kui Astrid…“ püüdis ta oma tegu õigustada. Lukustas korteri ukse, kukutas võtme postkasti ja viis viimaseks kokku korjatud esemed autosse.

„Nii, et see eluetapp on nüüd läbi…“ Helmar tegi südame kõvaks ja istus rooli taha. Ometi hoidus ta tagasi maja poole vaatamast, sest tundis äkki jälle seda nõrgakstegevat haledushoogu, mis paneb ettevõetud sammus kahtlema ja muud väljapääsu otsima. Inimese põhiloomus on ikkagi alalhoidlik ja iga põhjalik elumuutus paneb kahtlema, kas ettevõetud samm on õige.

„Astrid ütles enne puhkekodusse ärasõitu, et ma olen parasiit, kes elab teiste kulul, seda ma ei saa talle andestada!“ ütles mees valjult, nagu sellega ennast julgustades. Öeldu kõlas kui trump, mis peab… noh, kui mitte just sellel mänguetapil võidu tooma, siis ikkagi edaspidi toeks olema. Ja Helmar tundis, et sellest igapäevasest tulutust jahumisest ning Astridi etteheidete kuulamisest on tal juba ammu rohkem kui kõrini saanud.

Seitse aastat oli ta Astridiga elanud. Kaks aastat rohkem kui Leiliga… Ja Elviga elatud pika ajaga ei saa kumbagi viimast kooselu võrreldagi, Elviga sai hõbepulmgi ära peetud, enne kui tal selle neetud Antoniga romaan tekkis ja lahutust hakkas nõudma… Elviga oli meil kõigiti seaduslik ja korralik abielu, meenutas Helmar kahjutundega. Mitte nii, nagu need viimased, et lihtsalt hakkasime koos elama, algul justkui ajutiselt, nagu prooviks, et kas klapib. Et kui mitte, võin mina igasuguse südametunnistuse piinata uksest välja astuda ja jälle oma teed minna nagu vaba mees kunagi.

Oma teed…? Kuhu see viib, kas niisugust uut teeotsa enam ongi, kui ollakse juba kuuskümmend neli aastat vana? tuli Helmarile jälle kahtlusmõte, mis teda omatahtsi aeg-ajalt kiusamas käis. See isegi pani mehe käe roolil hetkeks värahtama, aga vilunud juhil ei tekkinud sellest probleemi. Auto juhtimine on ikkagi võrratult lihtsam kui ennast elu karide vahel laveerimine, sest autos sõites on enamasti näha, mis ees ootab. Elus seda ei näe, see on rohkem hea õnne peale minek, saatuse ja teiste inimeste usaldamine…

Ega mul pärast Elvist lahutamist pole oma kodu olnudki. Korteri, isegi majaga vabasid naisi leidub alati, ja mis kõige huvitavam – mida vanemaks saan, seda enam neid juurde tekib. Vanamehed kaovad neil lihtsalt kõrvalt ära, mõni laseb jalga, mõni sureb… Aga elu nõuab oma! Ja naisedki tahavad vaheldust proovida, on altid ust avama, nii sisse- kui ka… jah, ka väljapoole pääsemiseks, nagu minul praegu.

Aga nüüd on mul oma koht, kuhu minna, nüüd saab mul üle pikkade aastate olema jälle oma kodu. Enamgi veel – esimest korda on mul koht, kus ma saan olla ainumääraja. Koht, kus ma enam ei sõltu kellestki, kus keegi ei saa mind parasiidiks nimetada ega ette heita, et ma tema kulul elan. See oli Astridist ikkagi häbematu – ma olen alati väitnud, et mina olen vaimsete huvidega inimene, boheemlane, aga naised ei saa sellest aru! Minule pole muud vaja, kui vaikset ja rahulikku kohta, kus ma saaksin elada nii, nagu tahan. Kus saaksin rahus hakata oma tõlketöid tegema, või kui tahan, kas või maalima… Või siis mõne luuletuse kirjutada, kunagi ammu ma ju isegi luuletasin, kuigi kuulsaks ei saanud. Võiksin kõike teha, aga kui tuju ei ole, siis ei teeks mitte midagi!

Nüüd on mul niisugune koht, kõik tänu juhusele, et poolkogemata sattusin seda venekeelset lehte sirvima ja kuulutuse leidsin… Maja mingis metsakolkas, pealinnast kaugel, aga internet ulatub ka sinna. Mina saan kus tahes oma kirjatööd teha ja toimetustele saata, oleks ainult tellijaid…

Ligikaudu niiviisi võis Helmar Varimetsa mõte liikuda, kui ta oma Tammistu vallas asuva uue kodu poole sõitis. Vaariku küla, nii oli see aadress ajalehte pandud, kuigi lõppu lisatud kummaline sõna oli talle arusaamatuks jäänud: selo Vaariku, Polkora, oli kirillitsa tähtedega kirjutatud ja oma aastatepikkusest tõlkijakogemusest hoolimata ei suutnud Helmar seda viimast sõna maakeelde tagasi tõlkida. Polkora… Peaks ilmselt olema eestikeelne sõna, aga mis nimelt? Poolkera? Pulk-ora…? Kohanimeks ei kõlba kumbki! Ning selle korteri müüjatel oli asja vormistamisega sedavõrd kiire, et ei jõudnudki küsida, mis sõna see on. Nemad sõitsid Eestist päriselt minema, olid kuskil Bakuu lähedal onu käest suure päranduse saanud, peaaegu mõisa, nagu nad läbisegi rääkisid, ise suurest õnnest õhetades. Ja sellepärast olidki valmis oma suvekorterit selles üksikus maamajas nii odavalt, täiesti võileivahinna eest ära andma! Küsimise peale nimetasid vaid, et koht on rahulik, kogu majas elab vaid kolm inimest, kõik vanad üksikud naised. Eestlased, kes pole nendega erilist sõprust loonud. Ning oma viletsavõitu mööbli jätsid need korterimüüjad kõik sinna, soovitasid ära põletada, kui tarvitada ei kõlba… Justkui teadnuks, et minul pole hinge taga isegi mitte oma tooli, voodist või lauast rääkimata!

Üks on selge – tänapäeval saab elada igal pool. Eriti muidugi siis, kui on olemas auto, millega asju ajada ja poes käia. Ja internet peab olema, et maailmaga sidet pidada või mis tahes teadmisi juurde saada. Ka tõlketööd tänapäeval enam ilma arvutita ei saa teha – interneti kaudu on kõik sõnaraamatud imelihtsalt kättesaadavad. Aga mis mulle seal metsakolkas kõige tähtsam tundus: rahu! Hingerahu… Ei enam mingit tegemist naistega, keda elukaaslasteks kutsutakse, kes oma tahtmist peale sundima hakkavad, vahel isegi otsesõnu välja öeldes, et nende igale teenele peab eelnema ja järgnema minupoolne vastuteene. Niiviisi on mind terve teadliku elu jooksul valitsetud, naistega ja nende tahtmistega olen ma alati arvestama pidanud… Kõigepealt Elvi, siis Leili, siis Astrid. Elvi oli muidugi kõigist etem, tema oli vähenõudlik, temaga oleks ma edasi elanud, kas või surmani! Aga ei saanud – see tema töökaaslane, see alati naeratav ja lipsustatud Anton, ajas lõpuks naise pea segi ja siis polnud enam midagi parandada. Elvi küll nuttis ja palus andeks, aga läks ikkagi. Ja minul polnud raha talle poolt elamist kinni maksta! Jäingi justkui kodutuks, korter sai temale. Nii me siis oma varandust jagasime, mina sain auto ja lagunenud maamaja, mille me kunagi suvilaks ostsime, aga mille kordategijat minust ei olnud. Selle müüsin maha, remondi teha laskmine oleks hiigelsumma maksma läinud… Ja kelle jaoks ma seda olekski lasknud remontida?

Aga auto on alles, nüüd küll juba viisteist aastat vana, aga veel üsna tubli. Viib sinna, kuhu vaja ja pole seni eriti kallist remonti tahtnud.

„Viib sinna, kuhu vaja…“ kordas Helmar nagu alles nüüd taibates, et sellel lausel on ka sügavam sisu. Et sõidusihi ja vajaduse määrab ikkagi see, kes auto rooli taga istub, see sõit aga just praegu aga viib täiesti tundmatusse kohta ja vastu hoopiski tundmatule tulevikule. Ning alles nüüd jõudis meheni teadmine, et on veel ootamatult palju praktilisi asju, millele ta polegi mõelnud. Näiteks külmik, kus toitu hoida – Elviga elades olid nad niisuguse vajaliku kapi koos ostnud, aga millel see juba oli! Teistel, nii Leilil kui Astridil olid külmikud muidugi juba enne olemas… Või siis pesumasin – tänapäeval on ju mõeldamatu, et hakkaks pesu käte vahel pesema, meesterahvas pealegi, nagu ta on… Või triikraud – kuidas muidu pükstele viisakamat välimust anda, et kuskile toimetusse sisse astuda?

Niisugused mõtted panid Helmar Varimetsa kulmu kortsutama. Tema oli kogu elu praktilise poole jätnud naiste otsustada, oli alati väitnud, et on boheemlane, kes hõljub maapinnast kõrgemal ja tegeleb ebamaiste asjadega: tõlgib võõrastest keeltest ajaleheartikleid ja lühemaid väljaandeid, vahel luuletab või saadab mõnele ajalehele artiklikese, mida enamasti ei avaldata. Või siis avaldatakse kirjade rubriigis, mille eest honorari ei maksta… Eks siit tuligi Astridile põhjus teda parasiidiks sõimata!

Vahel küll natuke näkkab – ka sellesama maakorteri sinna metsanurka ostis ta ühe tõlketöö honorari eest, mida oli ligi pool aastat teinud. See paksemat sorti brošüür käsitles antiikskulptuuri ja oli temalt rohkesti peamurdmist nõudnud.

„Näed, ma ei ole parasiit, aga enam ei saa keegi keelata mul boheemlane olla!“ ütles mees võidukalt ja peatas auto teeservas. Ta oli just Tammistu valla piiritähiseni jõudnud ja hakkas kaasa võetud kaarti uurima, et Vaariku külla viiva tee otsa üles leida. Eelmine, seni ainsaks jäänud siiasõit oli toimunud korterimüüjate juhtimisel.

Valda Arbusel oli juba tavaks saanud iga päev oma peenramaal mingit rohkem või vähem vajalikku tegevust otsida, tööga harjunud käed ei osanud niisama istumisest rahuldust leida. Kuigi oktoobrikuu oli juba poolest saadik ära kulunud ja saagikoristusel alati viimaseks jäävad kapsapeadki endale keldris koha leidnud, oskas naine ikka leida midagi, mis vajas kohendamist, korrastamist või lihtsalt ülevaatamist. Peenramaad tee poolt varjav sirelihekk oli veel roheline, sirelipõõsad sügisel ei kolletugi, aga õunapuud olid suurema osa oma lehtedest juba sügistuultele loovutanud. Ja nagu Valda ärritamiseks olid kõrgetel ladvaokstel paljastunud mõned punapõsksed õunad, mida ta saaki korjates polnud ulatunud alla võtma.

„Lohakuse märk… Aga olgu, jäägu lindudele,“ otsustas Valda ja hakkas puude alt lehti kokku riisuma. Ning just siis tabas tema kõrv heli, mida Poolkoera läheduses eriti tihti ei kostnud.

„Auto tuleb! Ega siis Arvi jälle…“

Ei, poeg oli alles paari nädala eest käinud, tema see ei saanud olla. Ja tema oleks kindlasti ette teatanud, sest ka Valdal oli mobiiltelefon olemas, nagu ka teistel Poolkoera elanikel. Aga lähenev auto see oli, selles oli Valda kindel ja uudishimu sai võitu – naine otsis sirelihekis hõredama koha ja küünitas teele vaatama.

Väike auto… Punane! Niisugust pole siin varem nähtud, tegi ta otsuse, ning alles siis taipas, et…

„Eks need ongi need uued, kes Bogomolovite asemele tulevad!“

Valda Arbus kiirustas tagasi oma õunapuude alla, kus lehtede riisumine pooleli jäi, aga töötahe oli rikutud. Pani reha puu najale seisma ja jalutas viivitades maja poole. Poolkoera trepini oli tema aiamaalt sadakond meetrit, parajasti niipalju, et tulijatega nagu juhuslikult otse trepi ees kokku saada. Uudishimul on äraarvamatult suur jõud.

Valda oskas samme niimoodi seada, et punane auto, mis üsna pikkamööda liikus, jõudis parajasti enne teda trepi ette. Ning siis oli naisel aega silmitseda, kes autost välja astuma hakkab ja mismoodi tulijad välja näevad. Esmamulje on igasuguste tutvumiste puhul olulise tähtsusega.

Esmalt astus autost välja mees. Pani käed puusa ja ringutas, oli pikast sõidust nähtavasti kangeks jäänud. Mehe kohta veidi lühikest kasvu, aga soliidse välimusega. Hall lühike habe, sama värvi juuksed. Igatahes mitte kiilaspea, need polnud Valdale eluaeg meeldinud. Ka kadunud Peetril olid juuksed peas, nooremalt isegi natuke lokkis, aga vanas eas polnud seda enam märgata.

Aga naine…? Miks tema välja ei tule? Või polegi teda kaasas, mees tahab enne elamise sisse seada?

Valda pidi lähenedes vahepeal seisatama, et mitte enneaegu liiga lähedale jõuda. Tema tahtis mõlemast tulijast enne mingi pildi saada, aga mehe kaaslast autost ei ilmunudki. Ning siis märkas tulija lähemale astuvat Valdat.

„Tere! Kas teie olete selle maja perenaine?“ hõikas ta eemalt.

Imelikult küsis – perenaine!

„Tere jah, aga pole siin mingit perenaist. Selle maja elanik olen küll, aga rohkem midagi,“ ütles Valda, sammu veelgi aeglustades. Autost peab ju ometi veel keegi välja tulema!

Mees aga astus kiire sammuga talle vastu ja sirutas käe.

„Tere, saame tuttavaks – ka mina olen nüüdsest selle maja elanik! Helmar Varimets on minu nimi.

„Mul käsi must, tulin just peenramaalt,“ vabandas naine ja pühkis käe jopehõlma, enne kui mehele vastu ulatas. „Et hakkate siis ka siin elama? Kas kohe aastaringi, talvel ka?“

„Eks ikka! Minul pole raha, et talveks kuskile soojale maale sõita. Mõned jõukad inimesed teevad nii.“

„Küll on hea, et teie siia jääte! Mina saan siis ometi oma korteris talvel sooja!“ ütles Valda kergendusega, aga ise piilus ikka veel auto poole. „Kas teil abikaasat polegi kaasas, jäi veel linna?“

Selle küsimuse lasi Helmar Varimets kõrvust mööda, tal oli kuuldust miski arusaamatuks jäänud.

„Kuidas siis teie soe minust oleneb, ma ei saa aru…“

„Noh, need Bogomolovid, kellelt teie korteri ostsite, käisid siin ainult suvel! Talvel nad oma korterit ei kütnud, ja mina elan nende… nüüd siis teie peal. Põrandad olid mul alati hullumoodi külmad, eks nüüd hakkab ometi sooja saama. Teie ju hakkate oma korterit kütma!“

Helmar Varimets vaatas rääkijat hetke vältel arusaamatul ilmel ja ütles siis taibates pettunult:

„Ah et siin keskkütet ei olegi…“

Mehe ehmunult pettunud nägu ajas Valda hetkega naerma. Seda, et üks täiskasvanud, veel enamgi – juba pensionieas mees nii lapsikult esineda saab, nägi ta esimest korda. Lihtsalt linnainimene, kes on harjunud, et tuba on alati iseenesest soe ja kraanist tuleb sooja vett… Mees nagu anekdoot!

„Taevas hoidku, kus te küll siiamaani elanud olete! Mis ametit te üldse peate?“ küsis ta, pealetikkuvat naeru vaevaga taltsutades.

„Mina olen… vabakutseline!“ Ning nähes naise ilmest, et see talle midagi ei ütle, lisas: „Ma olen tõlkija ja luuletaja… Ajakirjanik ja… kirjanik!“ pani mees omaarust trumbi mängu. Ärgu arvaku, et mõni lihtne kohalik tema üle siin kolkas niisama lihtlabaselt irvitada võib!

„Aga teie… proua?“ tuletas Valda meelde. „Tema tuleb hiljem?“ Taevas hoidku, ega siis proua saa nii ohmu olla kui see pealtnäha üsna ontlik meesterahvas! Välimus on tõesti petlik, mõtles ta salamisi puusa triikides. Imelik kondivalu tikkus viimasel ajal tal ootamatult külas käima.

„Proua… Jah, eks tema tuleb hiljem! Võib-olla…“ lisas Helmar taibates, et siin pole arukas päris lahtiste kaartidega mängima hakata. Ning äsjakuuldud tõsiasi, millele ta polnud üldse osanud tähelepanu pöörata, pani mehe täiendavalt küsima: „Nii et teie kütate siin oma elamist ahjuga? Puudega muidugi?“

„Eks ahju saab ka briketiga kütta, kui on raha seda osta. Aga mis seisus see Bogomolovite ahi võib olla, seda mina küll ei tea! Seda pole vist kümme aastat köetud. Pliidi alla nad tuld küll tegid, kui oma moose vaaritasid, aga suvel ajas see ka suitsu sisse, lõõrid oli algul külmad. Pärast hakkas tõmbama küll, kui suits oli läbi käinud.“

Helmari jaoks jäi kuuldust suur osa arusaamatuks. Süvenes vaid teadmine, et ta on lausa pea ees hüpanud tundmatusse, lausa arhailisse olukorda, kus tuleb mingil moel hakkama saada, ja hetkel toetas teda vaid kuskilt alateadvusest immitsev meenutus, et vanasti nii elatigi – köeti ahju ja süüa tehti puuküttega pliidil… Õudne mõelda, kui primitiivne elu! Aga näe – hakkama said, inimkond mugavuse puudusest välja ei surnud!

„Nojah, eks peab harjuma,“ ühmas mees, otsis taskust võtmed ja sisenes majja, jättes Valda talle imestunult järele vaatama. Naine tundis, et oleks nagu mõnelt teiselt planeedilt pärit tulnukaga kohtunud.

4

Helmar Varimets ei leidnud esmapilgul oma uues elupaigas ringi vaadates eriti palju rõõmustavat. Muidugi oli lähenev hilissügis see peamine põhjus, miks kogu maailm hall ja sünge välja nägi, aga oma korterit lähemalt uurides ei leidnud mees sealtki midagi lohutavat. Lihtne mööbel oli vana, kulunud ja logisev, kohati tappidest lahti lagunenud, ning polnud ime, et Bogomolovid sellest ei hoolinud. Kõige rohkem aga kirus mees iseennast sellepärast, et polnud osanudki siinsete kütteprobleemide peale mõelda. Kogu oma teadliku elu oli ta linnas korrusmajades elanud, kus tundus loomulik, et korter on iseenesest aastaringselt soe. Jah, igakuisel üüriarvel oli küll märgitud ka küttekulu, aga see pidigi ju iga korteri kulude hulka kuuluma, selle peale polnud vajagi mõelda.

Helmar Varimetsal läks niiviisi mõeldes tuju õige hapuks. Tuli tunne, nagu ta oleks pimesi kuskile auku hüpanud, kust enam välja ei pääse, ja mees urises enda peale tigedalt:

„Kuradi boheemlane oled! Sa ei tea tegelikust elust midag!“

Jah, kuskilt õige kaugest lapsepõlvest tuli nüüd küll kuigivõrd meelde, et Siberi külatares oli ema naabritega vaheldumisi talveajal ahju kütnud ja temal pisipõnnina oli ülal alati soojaleige ahju seljas istudes mõnus mängida olnud. Aga see oli nii ammu, et kuulus samamoodi lapsepõlvemälestuste juurde nagu meenutuspilt, kus ta põrandal seistes ei ulatanud laualt leivatükki võtma…

Aga kui nad emaga Siberist Eestisse tagasi said, oli ema osanud neile kuidagi kombineerida tillukese toa kuskil suure linnamaja ühiskorteris, ja seal oli muidugi keskküte. Õuenurgas seisis alati kivisöehunnik, seda valitses kuri kütjaonu, kes sütt jaokaupa keldrisse kärutas, ja tuba oli alati soe. Mitte nii, nagu siin metsakolkas, kus juba oktoobrikuus toas hambad plagisema hakkavad.

Helmar oli peale kohaliku vanatädiga tutvumist – Valda oli vist ta nimi – olukorda taibanud ja hakanud oma ahju uurima. Kunagi mustaks värvitud, nüüd kohati roostelaiguline siiruviirulise plekkkestaga soojaandja ei paistnud sugugi sõbralik, vaid oli külm ja igati võõras. Ning kui Helmar ettevaatlikult kahtlaselt kriuksatava malmukse avas, vajus see koos raamiga talle käte vahele – näis, nagu oleks ahi just seda hetke oodanudki, et oma tahtmatusest edasi teenida uuele peremehele teada anda. Helmar vaatas kohkunult tundmatut keeruka ehitusega asjandust siit ja sealt ning arvas, et küllap oli midagi kuskil juba ammu läbi roostetanud ja uks koos raamiga lihtsalt oma avasse tagasi torgatud. Lahtiselt ja kinnitamata.

Ahju ees kükitav mees libistas ootamatult raske malmist konstruktsiooni lihaseid pingutades ahju ette põrandale. Ometi tekitas enneolematu olukord oma tõsidusele vaatamata temas ootamatu lõbususe, ning ta konstateeris peaaegu rahuloluga: „Näe, nüüd tekkis mulle siis… kamin! Nüüd ma sain teada, kuidas kaminaid tehakse.“

Ta küünitas ahju sisse vaatama, ja nägi seal suurt ja vormitut prahihunnikut – venekeelsed ajalehed läbisegi papist piimapakkide ja mingite kilesse keeratud nutsakutega… Bogomolovid olid ahju prügikastina kasutanud, aga prügi millegipärast põletamata jätnud. Ilmselt polnud suviti sooja vaja.

„Kurat teab, mis seal hunnikus kõik võib olla… Pommi vast ei ole, aga mõni päris tavaline asi võib küll pauku teha, igasugune plastmass või…“ jäi Helmar nõutuks, aga õnneks meenus kohe, et tuletegemise võimalust tal ei olegi. Suitsetamise oli mees juba paarkümmend aastat tagasi maha jätnud, ja mittesuitsetajana polnud tal põhjust tikke, ammugi siis mitte tulemasinat kaasas kanda. Ometi tunnetas mees jällegi tüütut, teadmatusest tekkinud sundseisu. On ju vana tõde, et mis tahes pealesunnitud olukord ei saa kedagi rõõmustada.

Järgmisel hommikul külmas toas ärgates otsustas Helmar siiski, et plahvatusohtlikku kraami ahjus tõenäoliselt ei ole ja see prügihunnik tuleb lihtsalt põlema pista, nii saab sodist lahti ja ehk ka natuke sooja. Esimese öö oma uues elukohas oli ta eelmistest omanikest jäänud kriiksuva vedrumadratsiga kušetil küll kuidagi ära maganud, aga alles pärast seda, kui kõik kaasasolnud riidehilbud endale soojenduseks peale ladus.

„Jumala eest, ma olen siin nagu Robinson Crusoe üksikul saarel, mul pole pooli asjugi, mida vaja läheks! Aga kõigepealt tuleb alustada kütmisest ja selleks hankida – tikud!“ ütles ta otsustavalt, astus trepikotta ja koputas vastaskorteri uksele. Paraku tagajärjeta, sest ka korduvale koputamisele seespool keegi ei reageerinud.

„Pole kedagi kodus… Ehk siis üleval see vanatädi? Teda ma ju tunnen!“

Igaks juhuks avas Helmar välisukse ja heitis pilgu peenramaa poole – sealt oli see tädike eelmisel päeval ilmunud. Ja muidugi, Valda Arbus oligi seal ja liigutas usinalt reha, riisudes mingeid õlekõrsi hunnikusse.

„Tere! Ega teil juhuslikult tuletikke taskus ei ole?“ hüüdis mees juba eemalt, ja Valda kõndis talle vastu, ise midagi jopetaskust otsides. Ning tõesti, ta ulataski Helmarile sealt võetud tikutoosi.

„Kas hakkas külm? Tahtsin teile juba eile öelda, et peate kuskile tule alla tegema. Ja kui teil endal puid ei ole, ma võin laenata! Ahi on kindlasti kaua külm olnud, ei hakka tõmbama, aga kõigepealt peaksite pliidi alla tule tegema, saate rutem sooja,“ seletas naine osavõtlikult, ja Helmaril ei jäänud muud, kui tänada.

„Eks ma proovin, pole just harjunud nende ahjude ja pliitidega…“

Veidi kohmetult kükitas mees ahjusuu ette, tõmbas tiku põlema ja küünitas leegi ajalehenutsakat süütama. Oodatud rõõmsa tuleloidu asemel aga ei tahtnudki tuli vedu võtta, oli kuidagi ähmane ja uimane. Paber küll söestus, aga levimisega tuli ei kiirustanud.

„Põlev materjal peaks ju põlema…“ torises mees. Lõkke tegemisel tal kuigipalju kogemusi oli, aga see prügihunnik tema isiklikus ahjus ei allunud nendele seadustele, mis lõkke tegemisel kehtisid. Alles siis, kui mees oli köögist pliidi tagant ühe sašlõkivardataolise orgi leidnud ja sellega ahjus täitvat prügihunnikut kohendanud, hakkas tuli pikkamisi võimust võtma. Kohe aga ilmnes uus häda: lahtisest kütteavast hakkas välja immitsema suitsu, algul kitsa halli vinena, siis aga juba voogava lainena, mis kiiresti toa täitis. Prügi oli lõpuks suure leegiga põlema läinud, aga kogu suits tuli sisse, tegi silmad kibedaks ja pani mehe läkastama. Hirmutav lämbumistunne pani Helmari abitult ringi vahtima – mis nüüd saab, kas peab õue põgenema või…?

Siis koputati uksele. Õigemini – see polnud koputamine, vaid rohkem rusikahoobid, nagu oleks keegi tahtnud ust maha lüüa.

„Kas seal on keegi? Tulekahju, tehke kohe lahti!“ karjus hirmunud naisehääl ja see andis kramplikult kinni pigistatud silmadega mehele suuna kätte – uks ja pääsemine on sealpool… Ta leidis kobamisi ukselingi ja oli hetkega trepikojas, kus sai isegi silmi avada.

„Mis te ometi teete? Tahate maja maha põletada või?“ pragas kuivetunud näoga ja imelikult terava ninaga sirgejuukseline naisterahvas.

„Niisugust plaani mul küll ei olnud,“ Helmar püüdis end kiiresti koguda ja seletas leplikult: „Proovisin ahju kütta, muud midagi, aga nagu näete – mitte eriti edukalt.“

„Kas te siibri ikka tegite lahti?“ päris naine juba pisut leebemalt. „Mina elan seal üleval, kõik suits tuleb sinna minu juurde,“ viitas ta siis trepi ülaotsa poole.

Siibri lahti…? Jah, Helmar oli seda sõna kuulnud, aga hakata praegu seletama, et tal niisuguse seadeldise olemasolust aimugi polnud, tundus kohatu, see naine näis liiga iseteadev.

„Minge avage siis kõik aknad, muidu tuleb kogu suits majja sisse!“

See kõlas naise poolt korraldusena ja Helmar oli harjunud naiste korraldusi täitma. Sukeldus oma suitsu täis korterisse ja käsikaudu kobades õnnestus tal esimene aken avada. Siis ka teised. Ning aknalaual rinnutades ja puhast jahedat oktoobriõhku kopsudesse ahmides tuli tunne, et maal ellujäämiseks peab ta veel palju õppima.

5

Karin Epsberg oli pärastlõunase bussiga linna sõitnud, öö kunagise kooliõe juures veetnud ja kõndis mööda kauplusi, et oma ammust unistust teoks teha, endale arvuti osta. Ta oli pikalt kõhelnud, oma säästusid ja hädavajalikke väljaminekuid hoolega kalkuleerinud – halbade üllatuste vältimiseks peab inimesel alati mingi rahasumma hinge taga olema, mida rohkem, seda parem. Aga talvepuud ja kartulid olid sel aastal juba muretsetud, riietusest ja jalanõudest ka midagi otseselt puudu ei olnud, mööblit selles eas enam eriti ei vahetata… Jah, kui televiisor peaks üles ütlema, siis tuleks uus osta – räägivad, et elektroonika remont on pea sama kallis kui uue muretsemine, aga needki pildimasinad on viimasel ajal õnneks ainult odavamaks muutunud.

Igatahes pärast seda, kui Karin oli pool päeva mööda kauplusi kolanud, küsitlenud ja uurinud, ikka selleks, et lõplik valik kõige asjalikum ja soodsam saaks, sai oli see tegu lõpuks tehtud. Ning oma imestuseks ja rõõmuks oli Karin avastanud, et lauaarvuti on isegi odavam kui see portfellimoodi riistapuu, mida tähtsat nägu tegevad asjamehed endaga kõikjal kaasas kannavad.

„Seda laptoppi ma poleks ju tahtnudki! Mina ei kavatse hakata arvutiga ringi kõndima, mina hakkan kodus töötama,“ ütles ta rohkem iseendale ja lasi müüjal lauaarvuti koos vajalike lisanditega välja valida. Buss viis ta koos ostudega tagasi Kiviallikule, sealt Poolkoerale pääsemiseks tuli paratamatult leida mõni autoomanik, kes ta koos pakkidega koju viiks. Ning nagu tellitult kohtas ta poe ees endist kolleegi lasteaiast, kes just oma autost välja astus.

„Maila, sa oled mu päästeingel! Tee mulle suur heategu ja viska mind autoga Poolkoerale – näed, mul on need neli pakki koju viia… Maksan sulle taksohinna kinni!“

„Mine oma maksmisega kuu peale! Oota, ma käin poes ära, siis räägime,“ arvas Maila ja takseeris kirju kirjaga pappkaste. „Oled arvuti ostnud? Nojah, jõukas pensionär, mis sellest rääkida! Pane oma pakid auto tagaistmele.“

„Maila, sa oled ingel!“ ütles Karin liigutatult, aga teine sammus juba poeuksest sisse, oli auto ukse pärani jätnud. Ning kui nad kõrvuti autos istudes Poolkoera poole sõitsid, tundis Karin ühtaegu nii rahuldust kui süütunnet, juba ette teades, et Maila temalt selle sõidu eest raha ei küsi.

Igasuguse heategevuse juurde kuulub vaieldamatu ja kirjutamata nõue. et head tehes ei tohi kasusaajale oma vastutulekut rõhutada, ammugi siis midagi ette heita. Paraku ei teata või vahel isegi ei tunnetata seda piiri, ja nii tekitatakse teisele piinlikkust ja meelehärmi. Ka Maila, muidu alati sõbralik ja Karini arvates küllaltki erudeeritud sõbranna, ei suutnud Vaariku teele pöörates jätta ütlemata:

„On ikka porine tee teil! Nüüd pean jälle hakkama autot pesema.“

See oli tahtmatu, kuigi ikkagi solvavana tunduv ütlemine, mis Karini ühtäkki jäigaks muutis. Pea kinni, ma lähen jalgsi edasi, kas või lohistan oma uue arvuti kaste läbi pori järel… oleks ta tahtnud Mailale hüüda, aga hammustas huult ja vaikis. Mõtles, kuidas adekvaatselt ja ometi viisakalt reageerida ja ütles siis, vaevaga neutraalset tooni otsides:

„Ma tulen koos sinuga tagasi Kiviallikale ja pesen su auto puhtaks.“

„Ära räägi rumalusi, ma niisama…“ tuli roolihoidjalt mühatusena ja see kõlas igas mõttes tõrjuvalt. Niisugune oli Maila ka tööl olnud, kes tihti enne ütles ja alles siis mõtles, et kas oligi tarvis öelda. Ning tema kõrval Poolkoera poole sõites hakkas Karin juurdlema, kuidas oleks kõige parem Mailale tema ohvrimeelsus hüvitada. Võiks ehk talle mingi kingituse teha, aga millise nimelt? Nad polnud nii lähedased tuttavad, et teise südamesoove ja maitset teada; ilmselt kõlbaks midagi sellist, mida saaks süüa või muidu ära tarvitada… Bensiin…? Muidugi, bensiiniraha ta ehk võtaks!

Selle mõttelõnga katkestas Maila, kes oli eespool midagi märganud.

„Näe, teil juba üks auto ukse ees ootamas! Kelle see on?“

Nüüd nägi ka Karin väikest punast sõiduautot. Selline pilt oli Poolkoeral midagi uut ja enneolematut, keegi oli nähtavasti külla tulnud, aga kellele? Mõte hekseldas kiiresti kõik oma tuttavad läbi, aga tulutult. Neid ei olnud palju ja nemad oleksid tulekust enne märku andnud.

„Pole siin enne niisugust nähtud,“ pomises Karin. „Aga tead, minult pead sa sõidu eest kümneka vastu võtma! Bensiinirahaks!“

„Mine kuu peale oma kümnekaga…“ torises Maila, aga sugugi mitte tigedalt. Tee siia oli tõesti vastikult porine olnud, Kiviallika ümbruses oli igal pool asfalt. Oktoobrikuu, mis seal imestada!

„Bensiiniraha, saad aru! Ma pistan selle siia uksesahtlisse!“ teatas Karin mitte ilma kahjutundeta – pensionärile on kümme eurot suur raha –, aga Maila ei hakanudki vastu õiendama.

Karin tõstis oma pappkastidesse pakitud ostud autost välja ja asetas trepile. Ning just siis, kui endine töökaaslane oli kätt lehvitades oma sõiduriista ümber pööranud ja õuest välja teele sõitis, ilmus Poolkoera välisuksele hoopiski tundmatu inimene. Meesterahvas, ilmselt keegi, kel on seos selle punase autoga. Kas… kas tema ongi see Bogomolovite järeltulija, kellest Valda paar nädalat tagasi rääkis?

„Tere!“ ütlesid mõlemad peaaegu korraga, aga siis tundus Helmarile, et peab end tutvustama. Liiatigi näis see naine välja kõigiti sümpaatne ja oli kindlasti palju noorem kui too, kellega ta tulles oli kohtunud.

„Kui teie ka olete selle maja elanik, siis mina olen teie uus naaber, Helmar Varimets on mu nimi. Ja ametilt olen… kirjanik,“ lisas mees mitte just kindlal toonil.

Karin oleks selle peale peaaegu kiljatanud. Tema oli ennast mõttes juba pikka aega veel sündimata kirjanikuvõsuks pidanud, aga näe – nüüd on ta täiesti ootamatult endale tõelise kirjaniku naabriks saanud!

„Mi…mina olen endine õpetaja, nüüd pensionär. Nimi on Karin,“ ütles ta ja kõhkles, kas mehele kätt ulatada. Kirjanik, aga huvitav, kes? Kirjanikud on ju enam-vähem nimepidi tuttavad. Mis ta ütleski, Varimets? Niisugust pole küll kuulnud! „Mina elan teie vastaskorteris, ka esimesel korrusel.“

„Tore! Loodan, et hakkame hästi läbi saama. Ja ma näen, et olete endale arvuti muretsenud? Väga hea, ka minul on arvuti, ilma selleta pole kirjatöö tegemine tänapäeval võimalik.“

„Te ütlesite, et olete kirjanik? Ja nimi on… Varimets? Häbi öelda, aga mina pole vist ühtegi teie raamatut lugenud.“ Karin oli isemoodi sundseisu sattunud – rumal oli juttu katkestades lahkuda, aga võõraga ei osanud ka millestki rääkida. Sellest tekkiski niisugune tobedavõitu ütlemine.

„Ja-jaa, seda ma usun! Mina olengi rohkem tõlkimisega tegelenud, ja… ja kirjanikuna kasutan varjunime.“

„Varimets kõlabki nagu varjunimi! Et tahate ise metsa varju jääda,“ muigas Karin. See Helmar Varimets tundus üldiselt sümpaatne, kuigi vastassoo habemekultus ei olnud talle kunagi meeldinud. Aga temale see kuigivõrd sobib, tõdes naine mehele kiirpilku heites. Huvitav, kui vana ta on? Aga… Valda ju ütles, millal ta on sündinud, oli see tõesti nelikümmend üheksa? Ja mina olen sündinud nelikümmend kaheksa! Taevake, me oleme peaaegu ühevanused!

Helmar Varimets uuris põgusalt trepile tõstetud pappkaste.

„Kui teil arvuti töölepanemiseks on abi vaja, siis öelge! Minul on sellega kogemusi, arvan, et saaksin aidata. Aga kõigepealt aitan teil need kastid tuppa viia.“

Trepikotta astudes võttis Karinit vastu kirbe suitsuhais.

„Mis siin juhtunud on? Eile oli õhk veel puhas,“ küsis naine seisatades ja lausa demonstratiivselt õhku nuusutades.

„Minu süü – tahtsin ahju kütta, aga unustasin siibri kinni,“ vabandas Helmar, ning senikaua, kui Karin oma korteri ukse lukust lahti keeras ja avas, oli Helmar suurema kasti trepilt sülle haaranud ja viis sisse. Ning seejärel ka teise. Vähemad kompsud jäid Karini hooleks.

Naine tänas ja sulges ukse. Keeras harjumuslikult võtit ja tardus hoolega kuulatama – mees läks ilmselt oma, otse vastas asuvasse korterisse, kas sealt hakkab mingit juttu kostma? On seal veel kedagi? Ei, midagi polnud kuulda, küllap ei võtnudki naist kaasa. Võibolla tuli vaid luurele., eks hiljem selgub, kes ja kuidas…

Karin ei jõudnud veel uksest eemalduda, kui kõlas kiire koputus ja suruti linki, muidugi tulutult, sest ta oli ukse instinktiivselt lukku keeranud, võõras inimene majas. Ning kui ta koputuse peale võtit pööras, vupsas sedamaid sisse Valda, erutatud ja elevil.

„Nägid? Meil on nüüd mees majas nagu siuhti! Ja tead – ta vist tuleb siia ilma naiseta! Ükski naine ei jätaks oma uut korterit üle vaatamata, aga tema tuli üksinda. Ja veel kirjanik teine, paistab igat kanti kultuuriinimene,“ seletas tulija ühe hingetõmbega. „Ega sa teda ennast veel ei näinud, aga eks autot nägid.“

„Nägin teda ka, tegime tuttavaks ja rääkisime tükk aega. Aitas mul pakidki tuppa tuua.“

„Aa…“ Valda oli ilmselt pettunud, aga kogus end kiiresti. „Meie rääkisime eile päris pikalt, kui ta tuli! Paistab, et ta on vist oma naisega riidu läinud, ei tahtnud naisest juttu teha. Võib-olla ongi ammu vaba mees, aga mis mina, vanaeit enam sellest… Mind ta nagunii ei vahi ja ega mina enam meestest hooli ka, mul sai juba Peetri eluajal tema tembutamisest kõrini! Näe, sa oled linnast suured karbid ostnud, mis need on?“

„Ah, niisama…“ tõrjus Karin. Hakka nüüd temale aru andma!

„Räägi-räägi, mille peale sa raha raiskasid!“ nõudis Valda omainimeselikult. Kui elatakse ühes majas ja ainult kolmekesi, tekib paratamatult omamoodi perekonnatunne ja teiste eest püütakse ainult kõige intiimsemaid saladusi varjata.

„Eks ma tahtsin seda juba ammu saada… Arvuti ostsin!“

„Aa, selle nuppudega, mille pealt mul koolimajas ei lubatud tolmu pühkida! Nagu televiisor, kus lapsed õhtuti neid värvilisi pilte vaatasid! See ongi see interneti-masin, eks?“

„Nojah… Kuule, Valda – ma pean nüüd tule ahju panema, täna on kuidagi eriti rõske, eks tulles hakkas jahe.“

„On sul kuurist puud toodud? Ma toon!“

„Ei ole vaja, puud on toas! Aitäh, küll ma saan hakkama.“

Valda oli tõesti kullatükk – alati abivalmis ja temaga lihtsalt ei saanud pahandada. Ning tema uudishimu ja kohatise lihtsameelsuse pidi talle andeks andma, muud head omadused kaalusid need kuhjaga üles.

Tuli ahju pandud, ei andnud linnast toodud korrektsed, värviliste kirjadega pappkastid Karinile rahu, vaid lausa nõudsid avamist. Veel koolitöö ajast seisis tal elutoa akna all väheldane kirjutuslaud; nüüd tegi ta sellel ruumi, ladus sinna jäänud raamatud jälle riiulisse ning asus kaste avama, sättides nendest võetud arvuti osad lauale ritta. Kastidest tuli välja ka mitmesuguseid juhtmeid, ilmselt selleks, et need osad kõik omavahel kokku ühendada, aga kuidas…? Karin muutus nõutuks – nende juppide liitmine üheks, pealegi veel töötavaks tervikuks ähvardas talle üle jõu käia, kui mõistuse rakendamise kohta üldse niimoodi öelda võibki.

„Kõik peaks ju seal brošüüris kirjas olema, mida ja kuhu ühendada,“ julgustas naine ennast, aga arvutiga kaasas olnud raamatukesest leidis ta omaarust liigagi palju üksteisele äärmiselt sarnaseid pilte ja skeeme. Teksti oli nende juures aga napilt, see ei seletanud talle midagi. Ilmselt oli see brüšüürike ikkagi spetsialistile mõeldud.

„Pole midagi teha, jääb homseks. Ega asjata öelda, et hommik on õhtust targem,“ otsustas Karin, tegi endale paar võileiba, keetis õhtuse tee ja köögilaua äärde istudes tundis korraga suurt tüdimust. Päev oli pikk ja väsitav olnud, ja teadmine, et nüüd on ta oma unistuse, nimelt arvuti kätte saanud, tekitas ühtaegu nii rahuldust kui tõi kummalise pettumuse, et see töö just enne valmissaamist pooleli jäi. Omal ajal oli ta jalgratta ostnud ja sellega polnud muud, kui kummid täis pumbata, sadu parajaks sättida ja sõida! Aga arvuti, see on midagi muud, sellega näeb vist veel välku, enne kui see kuigivõrd selgeks saab.

„Aga see… Varimets rääkis, et oskab, lubas ju aidata! Ja tuli siia Poolkoerale just õigel päeval, nagu oleks saatus ta just selleks siia saatnud,“ ütles Karin fatalistlikult ja puges voodisse teki alla. Arvutiga kaasas olnud brošüüri võttis kaasa, tahtis seda veel enne magamajäämist uurida, aga silmad hakkasid vägisi kinni vajuma. Karin pani raamatukese käest, ohkas ja kustutas tule.

6

Elsa Kitsnerit oli uue kaasomaniku ilmumine Poolkoerale ebameeldivalt puudutanud. Seni olid nad kolmekesi seda maja ühisomandiks, nagu päris omaks majaks pidanud – Bogomolovid ei tulnud arvesse, nemad tekkisid siia ainult paariks kuuks aastas. Nüüd aga oli selle korteri ostnud keegi meesterahvas, kes kõikide märkide järgi otsustades jääbki majja elama ja pole teada, kas ta ka oma naise või muud peret kaasa toob, kui tal neid üldse on… Elsale tundus lausa lubamatu, et nii Valda kui isegi Karin suhtusid tulnukasse varjamatu huvi ja poolehoiuga. Neist kolmest vanim, Valda, püüdis selle mehe heaks lausa pugejalikult palju ära teha, oli tema pärast oma logiseval jalgrattal poriselt pehmest teest hoolimata mitu korda külasse ja isegi Kiviallikale vändanud – esiteks, et pottseppa leida, kes Varimetsa lagunenud ahju ära parandaks, ja siis käinud talle veel metskonnas küttepuid kauplemas, mis üsna varsti toodigi traktorihaagisega kohale.

„Siinkandis võõras inimene, ega tema tea ega tunne kedagi! Küll ta pikkamisi harjub, siis saab ise hakkama,“ oli Valda vabandavalt seletanud, eks sai ise ka aru, et oli ülearu pingutanud.

Karin aga oli just sellesama Helmari abiga… huvitav, miks sellele mehele niisugune poolkirjaoskamatu nimi pandi, mitte Elmar nagu klassikaliselt olema peaks? – nojah, seesama Helmar oli Karini ostetud arvuti kokku monteerinud ja korda sättinud. Temal endal pidavat ka samasugune olema, eks nüüd need mõlemad seal allkorrusel muudkui arvutavad, pole neil aega teisi tähelegi panna… Eks nad tõenäoliselt omavahel ikka suhtlevad! Igatahes senine meeldivalt feminiinne õhkkond Poolkoeral on selle mehe tulekuga ära lõppenud ja tema, Elsa Kitsner, justkui senisest seltskonnast välja tõugatud, peaaegu et omaette jäetud. Kõik selle tont teab kust tulnud mehe, Helmar Varimetsa pärast!

Midagi vaenulikku oli ta majja tekkinud mehe kohta ka Valdale vihjanud. Et näe, nüüd tuli mees majja ja ajas nende ilusa ja rahuliku elu segi. Ja et nemad Valdaga, ülakorruse elanikud, on nüüd nagu kõrvale jäetud. Varem oli Karin alati nendega pundis, nüüd aga istub oma arvuti taga – ikka tolle Helmari pärast!

„Arvad, et tema süü või? Eks Karin oleks siis mujalt mõne teadja kutsunud, kes oleks selle riistapuu tööle pannud… Oota. Elsa – tule õige minu poole, teeme kohvi ja räägime juttu! Mul on pirukat ka, eile küpsetasin!“ oli Valda nagu alati varmas kutsuma ja kostitama. Selle, et ta allkorrusele oli kummalegi tüki pirukat viinud, jättis naine targu ütlemata, lihtsalt tunnetas, et Elsale ei oleks see vist meeldinud.

Nad olid juhuslikult trepikojas kokku saanud, Elsa tuli kuurist puusületäiega ja Valda tahtis just minna õue uksematti kloppima.

„Minul pole sulle pirukat pakkuda…“ venitas Elsa. Nagunii teadis, et kui oleks, ei saaks see Valda pirukale näolegi – see vanamutt oskas peale muu ka hästi küpsetada ja oli alati valmis midagi pakkuma.

„Tule-tule, ma panen kohe kohvi üles!“ Valda lükkas ukse lahti ja osutas Elsale koha elutoas diivanil, mille kulunud välimust kattis osavalt kokkuõmmeldud lapitekk. Tavaliselt oli niisuguseid istumisi kolmekesi peetud – kui kaks kokku said, kutsuti kindlasti kohe ka kolmas kohale. Seekord aga mitte, Valda pani lauale ainult kaks kohvitassi ja taldrikut, valas kohvi ja lõikas pirukast kummalegi paraja viilu. Seegi tõestas, et majas on midagi muutunud.

Hetke näksisid mõlemad vaikides, enne kui Valda jutu üles võttis.

„Tead, Elsa… Ma olen mitu korda tahtnud sinu käest küsida – kuidas sa oled saanud oma elu ilma meesteta ära elada? Justkui oleksid nende eest ära põgenenud või… Ise päris sileda välimusega inimene! Nüüd, näe, on meil mees majja tulnud ja sina kohe närvis!“

„Pole ma tema tühja pärast närvis midagi, eks mul tuleb harjuda, et nüüd on teistmoodi. Mina lihtsalt arvan, et enne oli meil kolmekesi parem, eks sa saad vist ise ka aru.“

„Ega maailmas ilma meesteta ikka läbi ei saa,“ arvas Valda leplikult ja lisas siis unistavalt: „Häid mehi on küll vähe loodud, aga kui naisterahvas mõne niisuguse kätte saab, on elu ilus küll!“

„Taevas hoidku, kas sina ikka veel meestest mõtled?“

Valda mugistas selle peale naerda, aga see kõlas kuidagi tehtult.

„Ega mõtlemine raha maksa. Ilma meesteta lihtsalt ei saa läbi, kui päriselt kedagi ei ole, siis tuleb lihtsalt mõelda mõni välja.“

„Peab unistama või? Rumal jutt, saab küll! Näe, mina olen saanud, pole mul häda midagi.“

Valda vaatas rääkijat uurivalt, pea pisut viltu.

„Ütle ausalt, kas sina tõesti ei ole kunagi ühegi mehega kõhud vastamisi olnud? Ega ma kellelegi ei räägi, võid öelda küll.“

Elsa luksatas. Niisugust otsest küsimust poleks ta Valdalt hoopiski oodanud. Lõpuks oli nende vahel ikkagi mingi seisuslik distants, mis pidanuks vähemalt sellised teemad välistama.

„Mis lollusi sa ajad?“ küsis ta solvunult.

„Mina seda lolluseks ei pea, nüüd ju räägitakse kõigest avalikult! Ja ma ei salgagi, et oli see minu Peeter mis oli, aga voodirõõmu ta oskas pakkuda. Eks me sellepärast nii kaua koos elasimegi, aga näe, vähk viis ta ära.“

„Miks sa siis uut meest ei otsinud, kui… kui nii väga sügeleb?“ ütles Elsa tigedalt, lükkas kohvitassi eemale ja tegi põlastava näo. Oli valmis püsti tõusma ja ära minema.

„Mis ma enam otsisin, kuuekümne sees inimene… Ja keda siin külakohas oleks võtta olnudki? Niisuguseid mehi nagu nüüd see Helmar, pole siin varem liikunud,“ arvas Valda rahulikult. „Kui ta oma naist siia ei too, eks siis Karin rabab ta endale, küll sa näed.“

„Rabagu, mis minul sellest…“ torises Elsa Kitsner, aga tundis jälle, et kogu senine elu Poolkoeral on tõesti segamini löödud. Praegu Valdaga riidu minna tähendaks veelgi suuremat kaost ja päriselt üksi jäämist. Vähemalt nemad peavad kokku hoidma, kui Karin tõesti sellest Helmarist huvitub ja hakkab… Siit edasi mõeldes tundis Elsa üpris ebameeldivat iiveldust, midagi hakkas talle väga vastu.

„Olgu, ma lähen koju! Aitäh piruka ja kohvi eest!“

Elsa Kitsner tõusis kiirustades lauast nagu oleks tal tõesti paha hakanud, läks oma korterisse ja vajus pehmesse tugitooli. Selle oli ta pärast pensionile jäämist ostnud, väites, et inimene peab ka mugavuste peale mõtlema. See oli tõesti mugav tool, selles istumine sisendas talle alati kummaliselt õdusa turvatunde, ja nüüd oleks ta sinna vajudes tahtnud tõesti kaugele põgeneda kõige selle eest, mis Valda jutt oli temas äratanud.

Mõelda vaid, kuidas küsis – kas ma olen olnud mehega kõhud vastamisi… Mitte keegi pole minult niiviisi küsinud!

Midagi hakkas Elsa sügavas sisimas kriipima. Ammu maetud mälestused polnud kuskile kadunud, vaid ainult sügavas unes olnud. Ning mis talle hetkel kõige halvem tundus – seni alati kindlat ja vääramatut turvatunnet pakkunud pehme tugitool oleks selle võime nagu kaotanud. Elsa ei saanud teisiti, kui pidi tõusma ja rahunemiseks toas ringi kõndima, jäädes lõpuks akna alla seisma ja välja vaatama. Aga sealgi polnud märgata midagi lohutavat, millele pilku kinnitada – sügis oli lehtpuud halastamatult lahti riietanud, okstel lipendas vaid mõni üksik kollane leheräbal. Ainult üle põllunurga paistev kõrge männimets oli endine – küll samuti sügiseselt sünge, aga tema ei läinud kiirelt vahetuva ilmamoega kaasa, temal oli kindlust iseendaks jääda. Õnneks oli mitu päeva piserdanud vihm lakanud ning Elsal tekkis äkki vastupandamatu vajadus õue minna. Tundus, et väljas, vabas õhus saab ta vabaneda sellest minevikupainest, mis teda pärast Valda juurest tulekut oli saatma jäänud.

Naine riietus kiiresti – jalga valge triibuga dressipüksid, selga soe tumesinine jope, pähe sonimütsi meenutav nokats… Ja jalga muidugi helehallid kummikud, maainimese sügisene jalavari. Kindad torkas ta igaks juhuks jopetaskusse, lukustas ukse ja kõndis trepist alla. Ning välisust avades põrkas ta peaaegu kokku uue majaelanikuga – Helmar Varimets oli just tahtnud majja astuda.

„Oi, vabandust… Tere! Andke andeks, ma ei märganud…“ kohmetus mees ja astus tagasi välistrepile, et Elsa saaks välja astuda.

„Pole viga, ma jäin ellu,“ heitis naine vastu. Tegelikult nad teineteist ei puutunudki, kohkumine oli rohkem visuaalne.

„Kas… teil on kaugele minek?“ küsis mees, ja see pani Elsa tõrjuvalt pead raputama. Ena mul pärimist, mis see tema asi on!

„Ei! Siiasamasse,“ ütles naine mehe poole vaatamata.

„Ma sellepärast, et sõidan varsti Kiviallikale poodi! Kui teil ka sinnapoole asja, võiksin teid auto peale võtta.“

„Ei-ei, pole vaja,“ tõrjus Elsa ja astus trepist alla õuele. Kaugenes tagasi vaatamata, kulm kurjalt kipras.

Näed, kuidas hakkab kohe külge kleepima! Ega ta ikka üks õige mees ei ole, et võhivõõrale niimoodi ligi tikub, me pole ju rohkem kohtunudki kui siis, kui ta suitsumürgitust tahtis korraldada, mõtles naine tigedalt ja suundus mööda põlluäärset teerada metsatuka poole.

Jah, Poolkoeral peab õppima nüüd teisiti elama. Varem oli kogu maja naiste päralt, suvel sai lausa pesuväel isegi õues käidud, oli ju teada, et siin võõraid ei liigu. Nüüd on see Helmar… taevas küll, missugune nimi! – on nagu politsei majas, et kõik peab kombekas ja korrektne olema…

Elsa kohendas instinktiivselt oma jopet, mis oli keskelt vööga kokku tõmmatud. Lükkas voldid külgedele, seadis mütsi parajasti kergelt viltu, sest peeglisse heidetud pilk oli kinnitanud, et nii on šikim. Aga edasi kõndides ja metsa alla jõudes naine tundis, et täna ta ei tahagi pikalt jalutada. Liiatigi hakkas tagantpoolt tume pilv taevasse tõusma, mis niigi nappi päevavalgust veelgi ähmastas.

Jah, Helmar nimeks küll, aga muidu tundub see mees üsna viisakas inimene olevat. Rääkis kuidagi vabandava tooniga, võib-olla ei tahtnudki ligi tükkida, et sõitma kutsus… arutas Elsa sammu aeglustades. Ega mina maailma muuta saa, et siia on loodud nii mehed kui naised. Eks inimesi on igasuguseid – neid, kes koos elavad, nimetatakse abieluinimesteks, aga pärast abielu on nad kas lahutatud või lesed. Ja on neidki, kes üldse ei tahagi abielluda, vanapoisid ja… ja vanatüdrukud, nagu mina…

Jälle haaras Elsat see ängistus, mis oli ta tugitoolist tõusma sundinud. Pärast Helmar Varimetsaga uksel kohtumist oli see tunne justkui kadunud, aga nüüd tuli jälle, tuli juba mingi tobeda kinnismõttena, mida polnud nii lihtne maha raputada. See mõte kõndis lihtsalt temaga kaasa ja lausa sundis jälle kord analüüsima, miks ja kuidas oli see kõik olnud.

7

Pärast mõne suurema unistuse täitumist valdab inimest tihti pettumus, seda isegi siis, kui see unistuse objekt temale pandud lootusi ja ootusi kõigiti täidab. Suurte unistuste täitumist oodatakse lausa pikisilmi, see ootus saab inimese alateadvuse igapäevaseks oluliseks osaks, ja kui unistus lõpuks täitub, tunnetatakse selle ootuse äralangemist justkui kaotusena. Sellepärast, et alateadvusse tekib tühik, mis ei tee küll otseselt õnnetuks, aga ometi mõjub kummalise puudujäägina.

Niisugune lugu oli ka Karin Epsbergiga juhtunud. Oma arvutist oli naine juba aastaid unistanud ja selle lõpuks südant kõvaks tehes ära ostnud. Teadmine, et edaspidine sissetulek koosneb ainult üsna nigelast pensionist, sundis enne niisuguse summa väljaandmist tulevikus vajaminevaid väljaminekuid mitut pidi üle rehkendama – kui tööl käies oli võimalik mõne suurema ostu jaoks tuttavalt lisa laenata, siis enam seda võimalust ei olnud. Lihtsalt sellepärast, et napist pensionist võla tagasi maksmine oleks kui mitte just päris võimatu olnud, vaid äärmist kokkuhoidu nõudnud. Ning mõistliku inimesena ei tulnud talle kunagi mõttessegi, et võiks oma tulevikku mõne laialt propageeritud kiirlaenuga siduda.

Tõele au andes peab tunnistama, et küllap oli Karinil mõttes vilksatanud ka ähmane lootus, et kui tal tõesti midagi seni sahtlisse kirjutatust trükki toimetada õnnestub, küllap siis selle eest midagi ka makstakse. Muidugi mitte palju, kirjanike honoraride suurust oli ta tasapisi uurinud ja nende tühisuse üle isegi imestanud, aga veidike ikkagi.

Karin ei hakanudki katsetama ise arvutit kokku panna, kuigi kaasas olnud brošüüris oli mitmeid skeeme, kuhu missugune juhe ühendada. Aga arvutit uurides paistis võimalikke juhtmete ühendamise kohti palju rohkem olevat ja hirm, et kallis aparaat võiks mõnest valesti tehtud ühendusest hoopiski rikki minna, sundis teda niisugusest isetegemisest loobuma. Ning ostupäevale järgnenud keskhommiku ära oodanud, koputas Karin ettevaatlikult vastaskorteri uksele. Algul aralt, mis seespool kostva raadiomuusika taustal ilmselt kuulmata jäi, siis aga kõvemini, mille peale muusika vaikis ja uks lahti tehti.

„Oi, teie… Tere hommikut!“ tervitas mees esimesena Esinduslik ta just välja ei näinud – mingi vormitu kampsun seljas, lontis dressipüksid jalas, juuksedki kammimata… Karin aga tegi omamoodi muigamapaneva tähelepaneku – habet kandvatel meestel pole vaja iga päev oma põski üle suristada, lõuakarvade päeva- või kahene juurdekasv ei paista ju lihtsalt välja!

„Vabandan varase tülitamise pärast…“

„Pole ju vara, kell saab varsti üksteist!“ ütles Helmar Varimets vahele, ise kergelt hämmingus. Nähtavasti taipas, et ta oma välimuse poolest hetkel eriti muljetavaldavalt välja ei näe.

„Andke andeks, aga ma võtsin teie juttu tõsiselt, et võib-olla saaksite mind arvuti kokkupanemisel aidata! Uurisin küll seda brošüüri, aga andsin alla, minu mõistus selle tehnikani ei küüni,“ seletas Karin ringieksleva pilgu saatel. „Et lepiks kokku, millal teil on aega, siis ma tean… Ma pean täna korraks ära käima, võib-olla lõunase bussiga,“ lisas naine äkilise mõtteimpulsi ajel. Selline väljamõeldud põhjendus tundus talle äkki oluline, et mitte pealetükkivana tunduda.

„Minupärast võib seda kohe teha, kui teil praegu on aega! See peaks veerandtunniga tehtud saama… ei, natuke ikka rohkem, eks seal on ka programmid installeerida. Mina võin viie minuti pärast tulla!“

„Minule sobiks see küll… Aitäh!“

Karin taandus oma korterisse ja üsna varsti oligi uus naaber kohal – juba kammitud ja viigipükstes, aga ikka selles veninud kampsunis, mille sobimatust ta ilmselt ka ise tunnetas.

„Teil on siin mõnusalt soe, minul pole veel puid, et kütta, sellepärast käin seal nagu hernehirmutis,“ vabandas tulija juba uksel. „Kus teie lapsuke siis on? Arvuti, ma mõtlen!“

Karin juhatas tulija tuppa. Oli just jõudnud kohvimasina üles panna ja paar võileiba teha, meistrit tuleb ju kostitada. Ning siis jälgis ta huviga, kuidas Helmar Varimets tegutsema hakkas. Tõepoolest, juba esimestest liigutustest oli näha, et seda aparatuuri mees tunneb – valis eksimatult vajalikud juhtmed, harutas need lahti, torkas pistikud pesadesse…

„Nii! See suur kast pannakse tavaliselt laua alla riiulile, aga teil niisugust kohta seal ei ole, siis jätame laua peale, eks? Ja kui te lubate, siis nüüd ma olen valmis selle riistapuu sisse lülitama.“

„Ja-jaa, muidugi,“ pomises Karin. Tõepoolest, kui tead, mis ja kuhu torgata, pole see ühendamine üldse keeruline!

Sinakas ekraan lõi ühtäkki helendama, Helmar heitis sellele vaid ükskõikse kõrvalpilgu ja leidis arvuti kastist veel üht-teist, mis teda hetkel rohkem huvitas. Küsis siis uurivalt:

„Mida te arvutiga kõigepealt tegema hakkate – kas hakkate midagi kirjutama? Või tahate mänge mängida? Või katsume kõigepealt interneti sisse seada, ma näen, et teil on ka netipulk ostetud?“

Karin oskas iga küsimuse peale ainult noogutada. See mees oli tõesti temale justkui taeva poolt saadetud – mida oleks tema osanud ilma uue naabrita peale hakata? Mitte midagi!

Helmar Varimets taipas, et perenaise poolt pole talle mingeid näpunäiteid oodata ja hakkas arvuti klahve klõbistades manama ekraanile igasuguseid tekste ja tabeleid. Nõjatus siis toolikorjule ja jälgis, kuidas see imemasin hakkas omapead tegutsema.

„Nüüd läheb natuke aega, kui ta need programmid endale sisse installeerib…“

„Siis on teil mahti tassike kohvi juua, eks?“

„Noh, seda tõesti, ainult ärge hakake end minu pärast vaevama,“ arvas mees tagasihoidlikult, see aga tundus Karinile juba häirivalt ülepakutuna. Uus naaber püüdis talle ilmselt eriti viksi ja viisakat muljet jätta, aga pingutas üle; mehe olek oli peaaegu pugejalikuks muutunud. Ainult teadmine, et ta niiviisi oma arvuti töökorda saab, sundis Karinit selle tobeda mängu juurde lahket nägu tegema, libedavõitu käitumisega mehed mõjusid naisele eemaletõukavalt.

„Mul on kohv valmis, kohe!“

Minut hiljem istusid nad vastamisi väikese diivanilaua taga, kummalgi ees kohvitass ja Karini poolt kiiruga tehtud kiluvõileib – mida sa ootamatule külalisele ikka pakud! Kirjutuslaual tegutses arvuti omapead, vedas ekraanile mingeid kriipse ja kiiresti vahetuvaid tekstiridasid.

Karinit aga vaevas uudishimulik soov sellest mehest rohkem teada saada. Helmar Varimets oli asja ees, teist taga siia metsakolkasse justkui pagendusse kolinud, ja see oli täiesti ebatavaline tegu. Kas ta varjas end kellegi eest? Või lihtsalt otsis kirjanikuna endale loometööks sobivat rahulikku paika? Naine tundis vastupandamatut soovi asja uurida.

„Nii et – teie olete siis kirjanik?“ haaras Karin härjal sarvist, mõttes teda vaevavaid küsimusi reastades. Ikka niiviisi, et need pealetükkivana ei tunduks, aga sunniksid Helmar Varimetsa endast kuigipalju rääkima.

„Mitte just kirjanik, kuigi olen ennast vahel nii nimetanud… Raamatuid ma ei ole välja andnud, aga kirjatööd teinud küll! Ma olen rohkem tõlkija,“ tunnistas mees. „Tegelikult ei tohiks ükski inimene ennast ise kirjanikuks nimetada, selle tiitli peavad andma teised. Need, kes neid raamatuid loevad või kasutavad.“

Polegi kirjanik… See oli Karinile pettumus, aga ta kogus end kiiresti. Tema vastas istus vähemalt kirjandusega tegelenud inimene, kes neid asju rohkem teab ja tunneb.

„Tähendab – kirjutamisega te ikkagi tegelete?“

„Jaa, sellega olengi tegelenud. Natuke ka ülikoolis käinud, aga teisel kursusel sain eksmati. Visati poliitilistel põhjustel välja ja jäigi pooleli.“

Ahah, tähendab, mingi poolharitlane… Nojah, vähemalt arvutit jagab, hea seegi, välgatas Karini mõte.

„Raamatuid pole te välja andnud, aga kas teil kirjastamisega on tegemist olnud?“ tüüris naine teda huvitava teema poole ja taipas siis, et oli seda liiga otse küsinud. Aga oli juba hilja midagi parandada.

„Kas te tahate midagi trükki anda?“ küsis Helmar ja jäi hetkeks mõttesse nagu kalkuleeriks, kuidas kaasvestlejale ebameeldivat sõnumit pehmemalt edasi anda. „Mina võin oma kogemustest öelda, et see on üsna keeruline ülesanne.“

„Siis teil ikka on mingeid kogemusi?“

Helmar Varimets vaatas akna poole, klaasile oli hakanud väljastpoolt jälle vihma piserdama. Ütles siis tunnetatava vastumeelsusega:

„Jaa, aga kahjuks mitte positiivseid kogemusi. Neli-viis aastat tagasi kirjutasin ühe lühiromaani, nii sadakond lehekülge, aga see jäigi trükkimata, seisab siiamaani… Minu raamat kirjastusi lihtsalt ei huvita, ütlevad, et see ei müü… Kui ei müü, ei ole ka tulu!“

Mees ei rääkinud seda süüdistavalt, aga kuigipalju kostis öeldust pettumust. See kõlas etteheitena, millel puudus konkreetne aadress, aga mis püüdis tõestada, et rääkijale on tõesti ülekohut tehtud.

Karin heitis mehele kiire pilgu ja teda haaras kummaline tunne, millele oli raske nime anda. Oli see kaastunne? Või samasuguseks unistajaks, võib-olla isegi saatusekaaslaseks osutunud külalisega tekkinud hingesugulus…? Või ebameeldiv teadmine, et temagi püüdlusi võib oodata samasugune saatus? Temagi unistas juba ammu kirjanikuks, täpsemini küll lastekirjanikuks saamisest, aga näe – sellele, tema seni algamata karjäärile võib kirjastuste bürokraatia saada saatuslikuks!

„Mida nad siis käsikirjalt nõuavad?“ küsis Karin abiotsivalt.

„Kirjastus on äriettevõte, samasugune nagu mis tahes vabrik! Nemad peavad tootma ainult seda, mille järele on nõudmine, mis müüb, mida ostetakse! Loogiline, aga loomeinimese seisukohast justkui kurvavõitu,“ arvas mees, aga kibestumata. Küllap oli selle mõttega ammu harjuda jõudnud.

„Tähendab, et eluõigus on ainult headel kirjanikel. Aga vist kuskil ei õpetata, kuidas hoobilt saada heaks kirjanikuks! Algul pead paratamatult ikka viletsake olema, aga siis su raamatuid keegi ei trüki, eks ole?“ See kõlas Karini poolt mitte küsimuse, vaid äsjakuuldu kokkuvõtte või konstateeringuna, milles polnud raske märgata pettumust. Naise pilk rändas oma uuele arvutile, selle ekraanile oli tekkinud mitu kena värvilist aknakest. Ka Helmari vaade kinnitus sinna.

„Ahaa, allalaadimine ongi lõppenud!“ Mees tõusis diivanilaua äärest ja istus arvuti taha. Ning Karin võttis seda kui märki, et seekordsed jutud kirjandusest ja kirjutamisest on vähemalt ajutiselt lõpetatud.

Helmar istus küll arvuti ees, näppis klahve, aga see oli otsitud tegevus, sest sisimas oli ta endalegi üllatuseks hoopis teisele lainele lülitunud. Naistest polnud see mees kunagi suure kaarega ega erilise ettevaatusega mööda käinud, ja praegu tajus ta mingi kuuenda meelega, et Karin Epsberg on üks nendest, kellega võiks, ei, koguni peaks lähemat tutvust tegema. Mõni aasta üle kuuekümnesena tundis Helmar end endiselt kõigiti jõus mehena ja teadis, et see pole kaugeltki veel vanus, mis mehelikke himusid ja soove uinutama hakkaks; pigem kohanduvad sellised tunded olukorra järgi, ja esmamulje Poolkoera elanikest oli sellest küljest üsna kurb olnud. Väsimatult oma aiamaal töötav vanamutt Valda oli küll hirmlahke, aga temast kindlasti vähemalt kümme aastat vanem ja kuulus Helmari arvates juba peaaegu sootute klassi. Teise ülakorrusel elava Elsa oli ta mõttes kõrendiks ristinud, kui too suitsu tekitamise pärast teda noomimas käis, see naisolevus näis üldsekõrgi ja uhkena. Aga kolmas, seesama Karin siin, otse kõrvalkorteris, on tasakaalukas ja malbe, oma ea kohta igati kena naisterahvas. Temal võib isegi silma puhata lasta, näo poolest üsna sile ja ka jalad paistavad tal ka üsna sirged ja sihvakad olevat, põlvi ta ei varja… Liiatigi tunneb ta millegipärast huvi kirjanduse ja kirjastamise vastu! Võib-olla on tal midagi valmis kirjutatud, et ta tahab seda trükki anda. Oli ju sellest teemast kiiresti kinni haaranud. Peaks küsima!

Helmat Varimets veendus, et arvuti töötab kõigiti korralikult, pöördus Karini poole ja ütles:

„Arvuti on korras! Võite kas või kohe hakata oma romaane trükkima.“

„Mis te… Pole mul mingeid romaane! Ainult…“ Karin Epsberg vakatas ja kõhkles – öelda talle või mitte? Tekkis mingi sisemine kiuslik soov oma tulevikuunistus temale välja öelda, aga kas tõesti selleks, et selle mehe silmis veidi toekamana näida? Et talle tõestada – siin maakolkas polegi kõik nii saamatud ja viletsad, et vähemalt unistada ei oskaks!

„Mulle tekkis tunne, et teil on midagi juba sahtlisse valmis kirjutatud,“ jätkas mees julgustavalt naeratades. „Mulle võite öelda, mina ei lähe seda kellelegi kuulutama.“

„Mm… mõned lastejutud on mul tõesti… Juba vanast ajast! Ma olen ju nelikümmend aastat lastega töötanud, neid igasuguseid näinud! Ja edaspidi ma tahakski kirjutada lastejutte, ainult neid.“

„Nii et midagi teil juba on? Võiksite mulle näidata…“

„Ei-ei neid küll mitte, need on pastakaga kirjutatud ja soditud! Te ei saaks käekirjast arugi!“ tõrjus Karin ehmunult, taibates, et see võõras mees tahtis tema kõige pühamatesse saladustesse tungida!

8

Sellel sügisel olid hakanud hallad juba varakult käima. kuid tõeline külm oli visa tulema. Novembrikuu oli ammugi käes, aga taevast piserdati endiselt peent seenevihma. Kõik igatsesid ammugi lund, mis sügisese lohutult porise maa kinni kataks ja sellega teada annaks, et loodusel on aeg talvepuhkusele minna. Ning seetõttu, et sügis talve kutsumisega viivitas, oli Valda Arbusel ikka ja jälle põhjust oma peenramaal midagi teha, kuigi teiste arvates oli seal juba ammu kõik talvekorda seatud.

„Mul hea põhjus värsket õhku võtta,“ naeris Valda rõõmsasti, kui Elsa järjekordselt mööda kõndides imestas, et mis tegemist ta seal iga jumala päev leiab.

„Külmetad ennast veel ära, see niiskus ja sügistuul on salalikud!“ jätkas küsitleja.

„Ei ma külmeta, mina olen karastatud! Ja harjunud tööd tegema. Mis ma seal toas istudes peale hakkaksin?“

„Noh, vaatad televiisorit või loed mõnda raamatut…“ Selles ütlemises oli juba omajagu kiusu, küsija teadis hästi, et lugemine ei kuulunud Valda lemmiktegevuste hulka. Aga Elsa tundis nagu alati soovi rõhutada, et tema oskaks Valda asemel oma aega palju paremini kasutada. Ning peale muu oli Elsa kindlasti omajagu Valda peale kade, sest see vanamutt lausa pakatas sellest, millega tema eriti kiidelda ei saanud, nimelt tervisest. Elsat tegi niisugune ebaõiglus isegi salamisi tigedaks – Valda oli neist kõige vanem ja ometi kõige tervem ja elurõõmsam!

„Looduslaps, mis temast ikka tahta,“ oli ta kord Valdast juttu tehes ka Karinile vihjanud, püüdes seda üleolevana öelda, aga oma mõtteviisile ta sealtpoolt toetajat ei leidnud, Karin imetles siiralt Valda tervist ja tegutsemisindu. Muidugi ka kadestas, aga see oli eluterve kadedus, mis äratab soovi samasugune olla.