Отрывок из книги
Suurel reisiparvlaeval on olemas kõik eluks vajalik – kauplused, restoranid, baarid, aga ka tänavad ja väljakud. Siin saab süüa ja magada, üürida toa, mida laevapäraselt kajutiks nimetatakse, või tarbe korral isegi sviidi, mida võiks juba väikese mugava korteriga võrrelda. Siin on ridamisi mänguautomaate, millel oma raha maha mängida lootuses, et õnn lõpuks naeratab ja hingetu masin vähemalt mänguks kulutatud eurod tagasi annab. Laeval on ka estraadilava ning tantsupõrand, kus vähemalt õhtusel ajal sebimist jätkub – kõik selleks, et reisijad igavust ei tunneks ja oma järgmisel sõidul just selle kompanii laeva valiksid.
Suur laev on nagu omaette linn, mis elanikkonna arvukuselt annab silmad ette isegi mõnele Eestimaa väikelinnale, kuigi vaid õige vähesed laevalviibijad võivad end siinseteks püsielanikeks pidada. Linn-laeval on isegi linnapea, keda kapteniks nimetatakse ja hulganisti toimekaid ametnikke, kes peavad hoolitsema selle eest, et laev ohutult ja õigel ajal määratud sihtsadamasse jõuaks ning pidevalt vahelduv elanikkond end reisil kõigiti mugavalt tunneks.
.....
Jaanus oli arvanud, et nende jutuajamine on lõppenud, nüüd pani ootamatu küsimus mehe hetkeks järele mõtlema.
„Eks see oleneb muusikast! Igat tilulilu ma küll kuulata ei taha.”
.....
