Читать книгу Kasevälja - Erik Tohvri - Страница 1

1

Suve lähenedes tõuseb päike vara, juba poolest ööst, ja ajab usinad talumehed jalule. Ka Rein Meigas oli harjunud varakult tõusma, aga sellel hommikul ärkas ta juba siis, kui esimesed koidupunased päikesekiired otse magamistoa aknasse paistsid ja kerges hommikutuules liikuvate kaseokste varjukujud kardinale maalisid.

Mees jäi hetkeks veel voodiservale istuma, teda valdas eriline tunne, sest see päev pidi tema elus nii mõndagi lahendama. Ta oli oma viiekümne kolme eluaasta jooksul kogenud igasuguseid päevi, ka selliseid, millel on põhjapanev tähtsus kogu elu jaoks. Nii oli talle meelde jäänud päev kaugest Siberist, mil ema rõõmsalt koju ruttas ja juba ukselt teatas, et lõpuks ometi on paberid korras ja neil luba tagasi koju, Eestimaale sõita. Siis tulid pikad päevad täiskiilutud rongis, saatjaks vastikult hapu lehk, mis hoovas sadade reisijate riietest ja pampudest. Kümneaastasele poisile oli see esimene teadlik rongisõit olnud eriline elamus, mis jäi pikalt meelde. Siis bussisõit siia, Karbusele, kus külanõukogu esimees ema kurvastuseks teatas, et Kaseväljal on kolhoosi kontor ja sinna, oma endisesse kodutallu, Helmi Meigasel pojaga asja ei ole.

Jah, siinsamas magamistoas oli olnud kolhoosiesimehe kabinet. Seni, kuni Karbusele uus kolhoosikeskus ehitati ja Kasevälja lubati emal tagasi osta. Võileivahinna eest küll, aga ikkagi oma maja osta…

Erilisi päevi oli teisigi, neid oli kogunisti palju. Agronoomidiplomite kätteandmine Tartu kõrgkoolis. Esimene tööpäev Karbuse kolhoosi agronoomina. Pulmapäev, mil ta linalakalise arveametniku Tiiu endale naiseks sai. Poegade sünd – Arved ja Argo. Või seegi päev, mil nad Tiiuga linnast koju jõudes ema õuelt leidsid, külmana ja elutuna – ka surm käib elu juurde…

Ei, neid päevi oli kahtlemata veel, just halbu ja ebameeldivaid päevi. Kas või seegi, mil Argo Tartust koju sõitis ja kuulutas, et tuleb põllumajandusülikoolist ära ning temast ei saa loodetud taluperemeest. Siis pahandused Tiiuga, kes poja otsust toetas. Kuni… jah, kuni naine jätkuvate pahanduste peale ära sõitis oma kunagisse vanematekodusse.

Rein ajas end jalule ja ringutas. Ta ei olnud harjunud pikalt mõtisklema, oli rohkem teoinimene ja täna pidi olema tegutsemise päev. Päev, mis tulevikule suuna annab, sest oma talusse, Kaseväljale, oli ta nüüd jäänud päris üksi. Tiiule oli mees oma süüdistamistega kahtlemata liiga teinud, selles polnud kahtlustki. Ja talu ilma perenaiseta – see ei olnud enam kodu, sellele tuli lõpp teha. Naabri Meeli, hea inimene, oli Reinu palvel Tiiu juures käinud. Maad kuulamas, uurimas, kas naine oleks nõus Kaseväljale tagasi tulema.

“Räägi, mis ta siis ütles?” oli Rein Meelit kärsitult küsitlenud, endal hinges hirm, et Tiiu sõnumile keelduvalt reageeris.

“Noh, eks me rääkisime üsna pikalt, ega selliseid asju pole lihtne ajada. Ja sina olid teie suhted ju nii sassi keeranud! Just see viimane telefonikõne, see lõi temas kõik segamini.”

Viimane telefonikõne… Kõik selle neetud Anne süü. Naise süü, kes end vägisi talle elukaaslaseks hakkas sokutama. Ja kes siis, kui Tiiu pärast lootusetult pikka pausi Kaseväljale helistas, Reinu selja taha hiilis ja otse telefonitorusse ütles: Rein, tule juba voodisse…

“Kuradi Anne, tema keeras selle supi kokku!” ütles Rein südametäiega ja oleks kindlasti sülitanud, kui nad Meeliga seda vestlust õues oleksid toimetanud.

“Mis see Anne, tema pani ainult punkti,” arvas naabrinaine.

“Ikkagi! Tiiu helistas, me oleksime saanud juba siis kokku leppida, et ta tagasi tuleks. Mina küll oleksin tahtnud!”

“Omal teine naine majas,” kirtsutas Meeli nina.

“Mina seda teist ei ole kutsunud! Tema tuli ise, lausa pressis peale, kukkus mind söötma ja hoolitsema. Sinu sõbranna, sa peaksid teda ju tundma!”

“Noh, sõbranna… See on nüüd juba minevik, mis sest enam. Aga seda ma mäletan, et mida ta tahtis, seda ta ka sai. Tal oli kohe niisugune iseloom!”

“Aga näe – mind ta ikkagi ei saanud,” kinnitas mees enesekindlalt.

“Mine tea, kui seda Tiiu helistamist poleks olnud, kuidas siis oleks läinud,” ütles Meeli seepeale ja Rein tundis end noomitava poisikesena.

“Räägi siis lõpuks, mis Tiiu ütles?”

“Noh, mis ma sinust ikka kiusan – ta arvas, et võiksid minna temaga rääkima.”

“Ainult rääkima? Aga tagasitulek, kuidas sellega jääb?” oli mees pettunud.

“Kuule, hea inimene, kas sa tõesti arvasid, et mina pidin kõik otsad lõpuni lahti rääkima? Et sina lähed kohale nagu sõja võitnud kuningas, jah? Ei, kulla naabrimees, nii need asjad ei käi – kõik oleneb ikkagi sinust ja sellest, kuidas sa oskad neid sassiläinud suhteid oma naisega lahti harutada. Ja ma ütlen sulle üht – sa pead pidama küllalt madalat profiili, sest õigus ei ole sinu poolel. Tiiu on siiamaani solvunud, et sa teda nõukogude võimu sünnitiseks nimetasid – nii see vist oli, jah?”

“Kes neid sõnu kõiki jõuab mäletada…” pomises mees vastumeelselt.

“Igatahes oled sina süüdlane, seda pead meeles pidama ja vastavalt sellele ka käituma,” ütles Meeli kindlalt.

“Aga kas sa rääkisid talle, et ma olen nõus ka tema ema siia tooma? Et nad tuleksid koos sealt Rabakõnnult tulema, jäädavalt?”

“Miks mina? Seda ütled sa ise, kui Tiiuga rääkima lähed.”

“Seda sa oleksid võinud ikkagi ütelda!”

“Et Tiiu tunneks, kui suuri ohvreid oled sa valmis tooma, jah? Minu arust oli see sinu poolt vaid odav trump, muud midagi. Sest kui sa tõeline mees ja väimees oled, siis sa haiget ämma üksi sinna kolkasse ei jäta!” Märkamatult oli Meeli tooni lisandunud enesekindlust ja kohati kõlas öeldu päris ägedalt. Viimane ütlus pani mehe vaikima, ilmselt oli seal oma tõetera, mis riivas tema õiglustunnet.

Nüüd oli siis käes see päev, Rabakõnnule minemise ja eluasjade lahtirääkimise päev. Niisugune päev, mida heameelega ei tahaks läbi elada, sest teisele silmavaatamise asemel hakkab pilk tahtmatult süüdlasena ringi ekslema. Enese alandamine ei ole kunagi kerge, ka siis mitte, kui ennast tõeliselt süüdi tuntakse olevat. Rein aga tundis end vaid osaliselt süüdi – selles, et ta Annel laskis majja tulla. Tiiut ta ära ei olnud ajanud, naine oli ise läinud, oma jonni ja õigusega, küllap siis mõeldes, et jäädavalt. Ja Rein ei olnud end paluma alandanud, ka tema oli jonni täis. Sest tema eluunistus oli põrmu tallatud, soov Kaseväljast üle valla mustertalu teha tuhaks saanud – kõik sellepärast, et poeg Argo keeldus põllumeheks hakkamast. Ja et Tiiu, maatamehe tütar ning seega põllumehe hingeelule võõras inimene, poja keeldumise heaks kiitis.

Aga elu tahab elamist, olgu ta siis nii hea või halb kui parajasti on. Ja meesinimene, kellel juba üle poole sajandi maakamarat tallatud, ei tunne ennast üksikuna vist kunagi hästi. Inimene ei ole loodud üksi elama, teda valdab loomupärane tung perekonna, vähemalt kaaslase järele. Usaldatava kaaslase järele…

Aga Tiiu – kas tema on ikkagi usaldatav kaaslane? sähvatas Reinu ajus ootamatu mõte. Imelik, nad olid ju mitu kuud riielnud, enne kui naine ära sõitis, aga sellist mõtet, usalduskriisi mõtet, ei olnud Rein endale ligi lasknud, kõigest sellest hoolimata, mis juhtunud oli. Ja nüüdki tundus see mõte võõras. Kui ollakse inimesega kakskümmend viis – jah, just sel suvel peakski hõbepulm tulema – aastat kõrvuti elatud, siis ei saa sellist mõtet tekkida. Võib küll pahandada, riielda, aga usaldamatus tähendaks kogu senisele elule uue ja hävitava hinnangu andmist ning selleks ei olnud Reinul küllaldaselt põhjust. Jah, midagi oli nende vahel katki läinud, aga õnneks mitte lõplikult. Loodetavasti mitte lõplikult.

Mees tõusis voodiservalt, otsis laekast pardli ja suristas habeme maha. Läks siis kööki, et enne pikka teekonda külmkapist midagi hamba alla vaadata.

2

Varahommikusel kevadpäikesel oli Pärtli jaoks imeline mõju. Pärast maale asumist oli ta olnud rohkem hommikuse unega, lasknud Meelil tõusta esimesena ja alles siis, kui köögist hakkas imbuma kohvilõhna, ka endale jalad alla ajanud. Kevade saabudes aga ärkas ta nüüd aina sagedamini esimesena, ringutas vargsi ja kuulatas lahtisest õhuaknast tuppa kostvaid helisid. Magamistuppa hommikpäike küll ei ulatunud, aken oli õhtu poole, aga päikesekiirtes liikuvaid kaseoksi oli sellest hästi näha ja avatud õhuaknast hoovas sisse nii värsket kevadhõngu kui kase otsas oma majakese ees pulgal vilistava kuldnoka trillereid. Voodist tõusta ilma Meeli ärkamata Pärtlil siiski ei õnnestunud, naine oli erksa unega.

“Noh, mis nüüd? Kui palju kell on?” imestas ta unesegaseid silmi lahti lüües ja meest seirates.

“Seitse läbi, ilus hommik väljas… Peaks minema vaatama,” seletas Pärtel ja asutas jalgu tuhvlitesse sobitama.

“Imelugu! Sina, hommikune magaja ja korraga uni läinud!”

“Tead, naine – vahel tuleb niisugune mõte, et see elamata jupike elust on liiga lühikeseks jäänud, et midagi ilusat maha magada. Sest praegu on väljas tõesti ilus, kased värskelt rohelised ja…”

“Just-just, see muruniitmise needus hakkab jälle peale!” täiendas naine ja tõusis omakorda. Talle ei meeldinud, et Pärtel enne teda jalad alla sai, see käis mingi sisetunde pihta.

“Mis seegi – rohkem jalutamise värk! Muidu jäävad jalad kangeks ja lühikeseks,” arvas mees leplikult. Ta läks kööki, loputas kraani all näo puhtaks ja silitas siis mõtlikult lõuga, lõpuks otsustades, et tänasel kodusel päeval võib habemetüüka kasvama jätta. Meeli oli endale kerge siidkitli selga tõmmanud, talitas kohvikeetjaga ja hakkas siis lauda katma. Hommik Oksa talus oli oma õigustesse asunud.

“Mismoodi sul siis Reinuga eile läks? Kandsid kõik ilusti ette?” päris Pärtel, kui nad hommiklauas olid istet võtnud, leivakäärule võid määrides.

“Mis seal minna. Eks ma rääkisin nii, nagu oli. Et mingu ise sinna, aga nii maadligi kui oskab. Siis vast saab jutule.”

“Minule sa ju rääkisid, et Tiiu oli rõõmus, kui kuulis, et Rein lepitust otsib!”

“Sinule… Sinule muidugi, aga ega ma temale saanud sedasama rääkida! Et Rein oleks läinud ja olnud uhkust täis pealegi. Siis poleks sellest midagi head tulemas. Aga kui ikkagi hirm naha vahel on, siis vast saab asja,” teadis naine.

“Jaa… Teie, naised, olete kohe sihukesed loodud, krutskeid täis. Mees on ikka üks sirgjooneline olevus, tema ei keeruta ega kavalda. Aga muidugi, eks see tuleb leppimisele kasuks, kui ta liiga ennast täis ei ole. Kui nüüd ainult see Anne-asi… Ma ei tea, kuidas Tiiul, aga minul oleks küll raske niisugust asja andeks anda.”

Kohvitass, mida Meeli parajasti suule tõstis, vääratas ja oleks oma sisu äärepealt laualinale loksatanud. Naine tegi, nagu oleks jooki hingekurku tõmmanud ja hakkas köhima.

“No-noh, mis nüüd?” Pärtel tõstis pilgu, nägi Meeli punaseks tõmbunud nägu ja hakkas talle seljale koputama. “Läks kurku, jah?”

“Ei-ei, juba on korras,” pomises naine. Jälle oli ta silmitsi ühe möödunudsuvise hilisõhtuga, mil Pärtel veel linnas redutas ja Rein oli talle oma hingevaeva kurtma tulnud. Ja millega see kõik lõppes. Jah, just seesama siidkittel oli tal siis seljas olnud, seesama, mis praegugi… Meeli silmitses oma kitlit. Vaenulikult, nagu oleks see riidetükk selles süüdi, mis juhtus. Ei, tegelikult oli see riietusese ju toimunu kõige lähem tunnistaja. Aga sõnatuid tunnistajaid oli veelgi

– terve magamistuba, kuigi see õnnetu raudvoodi ise oli kuuri pööningul ammugi oma viimase puhkepaiga leidnud. Sõnatuid tunnistajaid polnud vaja karta. Aga peamine tunnistaja, sündmuse osaline Rein ise… Siiamaani oli ta küll usaldatavalt käitunud, aga kas ka edaspidi?

“Ega Rein sulle bensiiniraha ei pakkunud? Selle eest, et me Rabakõnnul käisime?” päris mees.

“Ei tal vist tulnud meeldegi… Ja ega ma poleks võtnud ka.”

“Muidugi, naabrite asi. Kas ta vähe meid aidanud on! Ilma temata ei oskaks elu ettegi kujutada. Ma olen mõelnud – küll on hea, et nemad meist nooremad on. See tähendab, et meie läheme enne Liiva-Annuse juurde kui nemad.”

Meeli ei vastanud selle peale midagi. Tal oli tegemist oma mõtetega.

“Kas Tiiu poistest ka midagi rääkis? On neil mingi side olemas?” tahtis Pärtel juttu üleval hoida.

“Noh, see Argo, noorem, on ikka sõjaväes. Pidi vist tuleval kuul lahti saama,” vastas Meeli, aga mees märkas, et naisel ei ole enam jututuju. Jah, eks see naisterahva hing ole vist ikka keeruline ja tõesti äraarvamata krutskeid täis, nentis ta endamisi, aga see polnud jututeema. Liiatigi siis veel praegu, mil Meelil näis olevat midagi tähtsat mõelda, nagu kortsuke ta kulmude vahel tunnistas.

Pärtel astus trepile, seisatas ja vaatas ringi. Oli maikuu ja kevad tõesti oma täie sära lahti löönud. Toomingad metsaserval lõpetasid õitsemist, vana lauda varemete juures hakkas kastan oma lehtedele juba täismõõtu kätte saama ja isegi lepik, see pika kevadunega hallikoeline palistus, hakkas üleni roheliseks tõmbuma. Ainult vana haraliste okstega saar, mis kuuriseina taga turritas, hoidus veel oma kevadrõõmu näitamast, aga temagi oli vargsi oma mustadest pungadest lehehakatused välja ajanud. Ja siis kostis metsa poolt korraga tuttav häälitsus:

“Kuk-ku! Kuk-ku!”

“Meeli, tule kuula, kägu on siin!” hüüdis Pärtel üle ukse kööki ja naine tuligi trepile.

“Näe, on tõesti… Hommikune, see pidi hoolekägu olema, nii rahvas räägib. Eks sa sellepärast vist vara tõusidki, et seda kuulda!” Naise toon oli heatahlik, ta astus mõned sammud trepist alla ja kastemärjale murule jäi tema jalgadest tumedam jälg. “Näe, rabarberipõõsas on juba täies jõus! Tead mis – täna lõunaks teen rabarberikisselli!”

See oli jälle vana, hea, usaldatav Meeli. Hommikune tusatuju oli naisel nähtavasti üle läinud ja Pärtel hakkas juba leppima sellega, et teine vahetevahel ootamatult vaikseks jääb või kogunisti piredaks muutub. Ealised iseärasused, muigas mees endamisi ega teinud sellest enam mingit numbrit.

Pärtlil oli aga tekkinud üks salaunistus, mis nüüd, kevade jõusse astudes, jälle reaalsemaks muutus: ta tahtis Oksale sauna ehitada. Ise ta ilmselt sellega hakkama ei saaks, pole tal ju mingeid ehituskogemusi, aga kui mõne meistrimehe appi leiaks… Juba sügisel tahtis ta sellest naabri Reinuga juttu teha, aga Kaseväljal hakkasid siis arenema tormilised sündmused, sügis tuli peale ning asi jäi sinnapaika. Pealegi olid siis veel ka Oksa omandisuhted Annega klaarimata, nüüd aga ei takistaks ehitamist enam miski. Meelile ei olnud Pärtel oma plaanist veel rääkinud, asi oli pikast mõtlemisest hoolimata ikka senini toores, aga üks argument rääkis selle poolt, et plaan pole sugugi utoopiline ja materjali osas vast isegi üsna reaalne. Nimelt oli vana lagunenud lauda ühel poolel säilinud täiesti kõbusad palkseinad ja neid varjav pilpakatus oli seni vihmad vastu võtnud. Kui siia kaks seina juurde ehitada ja ülejäänu maha lõhkuda, saaks ilmselt ilusa ja väikese saunakese, just parajalt sobiva…

Selle plaaniga käis mees aina sagedamini ümber laudavaremete ja otsustas siis hakata selle ehituse kokkuvarisenud osa tasapisi koristama ja uuele maad tegema. Ka nüüd, sellel kevadhommikul, tõmbas ta tööriided selga ja suundus varemetesse, hakates mahavajunud sarikatelt roovlatte küljest kangutama.

Meelil oli tavaks saanud igal hommikul toad niiske kaltsuga üle käia. Maaelu oli ikkagi midagi muud kui endine elamine linnas, kus tänavalt toodud tolmukübe esikusse jäi. Siin tuli päevas kümneid ja kümneid kordi õue ja toa vahet käia ja kuigi õuejalanõuks muutunud kalossid trepile jäeti, toodi riietegagi nii üht kui teist mittevajalikku tuppa kaasa, mis lõpuks põrandale pudenes.

Jah, Pärtel oli hommikulauas nimetanud, et tema ei suudaks abielurikkumist nii kergesti andestada. Muidugi on tal õigus, liigagi õigus… mõtles Meeli harja otsa torgatud kaltsul liikuda lastes. Jääb üle ainult loota, et see möödunudsuvine inetu lugu unustuse hõlma vajub, jäägitult ja lõplikult. Võibolla oleksin ma pidanud Reinu vastu eile tõesti natuke sõbralikum olema, Tiiuga rääkimise suhtes teda rohkem julgustama – on ju meil temaga mingi tobe salaliit kujunenud, kõik selle inetu sündmuse pärast. Aga Rein pole küll andnud põhjust karta, et sealtpoolt midagi ilmsiks tuleb.

Meeli lõpetas tolmu üles võtmise, loputas kaltsu kausis ära ja läks seda õue kuivama viima. Lauda varemete poolt kostis kummalist raginat ja ta ruttas sinnapoole vaatama.

“Mis sa, Pätu, siin teed?” imestas ta, nähes meest keset varingut kirvega toksimas.

“Näed ju ise, et need inetud varemad…” seletas Pärtel nagu häbenedes ja sirutas selga. “Need ei sobi ju korras majapidamise juurde, need tulevad ära koristada!”

3

Pikk sõit läbi kogu kevadhommikuse Eestimaa oli Reinu jaoks omamoodi ekskursioon, kuigi mõtted viisid alatasa eelneva kohtumise juurde. Ta nägi, et põldudel töötati hoolega, ja tõdes heal meelel, et lõpuks oli ta ka Kaseväljal kevadtöödega hakkama saanud, sedapuhku küll rohkem kui kunagi varem külanaiste abi kasutades. Kartulipanek oli talus ikkagi käsitsitööks jäänud, selleks vajalikku masinat ei olnud Rein seni hankida suutnud. Aga peaasi – ta oli üle saanud teda varakevadel vallanud tardumusest, mis Tiiu äraminekule järgnes ja igasuguse töötuju ära võttis. Anne tulek oli lõpuks teda ärgitanud jällegi talutöid ette võtma, kuigi üks kasvuhoone jäigi tühjaks ja teises kasvasid vaid Anne külvatud salatilehed ja redised, needki kohati tihedad ja puseriti, nagu vihutsi pandud. Aga põllud, iga talumehe visiitkaart, olid Kaseväljal korras, viljad külvatud ja rukkioras hästi talvitunud. Nii et pealtnäha käis elu Kaseväljal oma õiget rada, kuigi perenaist majas ei olnud.

Mida ma ütlen, kui Tiiu küsib – kuidas siis Annega oli? Et elasite, tema magas meie abieluvoodis minu kohal… See mõte pani Reinu rooli taga värahtama, see tundus nüüd täiesti vastuvõtmatu ja taunitav. Mida selle peale öelda? Anne ei elanud ju kogu aeg Kaseväljal, käis linnas tööl. Vast kümmekond ööd viibis ta tõesti seal, mitte rohkem… mõtiskles mees närviliselt, tundes, et tähtis ei ole mitte küsimus, kui palju, vaid kas see oli. Oli, salata ei ole midagi, Meelil on õigus, et ma pean pidama madalat profiili. Aga mul on ju õigustus – sina, Tiiu, läksid minema, jätsid mind üksi! Aga miks läksid – ikkagi minu näägutamise pärast. Süüdistuste pärast. Sellepärast, et soovisid oma pojale kergemat elu… Ema süda, teadagi. Mitte niipalju maatamehe tütre mentaliteet kui ema süda. Veel kümmekond kilomeetrit ja siis tuleb tõerääkimise aeg.

Tee viis läbi põlismetsa, siis tuli tükk rabamaastikku, siis üksik metsavahikoht, siis lõputu uudismaa, ilmselt nõukogude aja pärand. Ja siis igivanade, kohati murdunud tüvekontsudega pärnaallee ja silt: Rabakõnnu. Pööre paremale ja sealt algaski alevik. Rein oli olnud kindel, et ta kunagise äia-ämma maja eksimatult üles leiab; ometi oskas ta sellest märkamatult mööda sõita ja alles pärast alevi teises otsas ringi keeramist tagasi sõites tundis luitundpruuni ehituse ära. Oma tosin aastat tagasi oli ta viimati siin käinud, äia matusel. Mis teha, aeg läheb kiiresti.

Kollase kaubabussi värava taha parkinud, avas Rein värava ja astus õuele. Kümmekond meetrit trepini. Kägisev välisuks. Tillukeses tuulekojas vana maja lõhnad. Ta tõstis käe ja koputas.

“Sisse!” kostis kuskilt seestpoolt ja mees avas ukse, mis samuti nagu parastavalt, hingedel kriiksus.

“Tere… ämmamamma!”

Hetk vaikust, mil laua taga lehte lugenud mutike prillid eest ära võttis ja tulijat tunnistas.

“Sa issake… kas Rein? Tere! Enam nagu ei mäletagi…” ajas istuja end jalule ja tuli sisenenule longates vastu. Nad kätlesid ja mees pidi endamisi tõdema, et ämm oli lonkamisest hoolimata veel küllaltki kõbus. Tema ema oli viimased aastad, pärast insulti, hoopis viletsam olnud. Aga eks ta oli ka vanem, Tiiu ema võis olla nüüd vast mõned aastad üle seitsmekümne.

“Tule siis edasi ja istu! Nii ootamatu külaline…”

“Mis seal ootamatut! Kas Tiiu ei ole kodus?”

“Eks Tiiu on tööl, ta tuleb alles kuskil viie paiku,” teadis ämm.

“Viie paiku? Praegu on pool üks! Ma pean õhtul kodus tagasi olema, eks mul ole ka töö. Talu ootab!”

“Nii et – sa ööseks ei jäägi?”

“Ei, kus sellega! Ma tahan Tiiuga rääkida. Ja… kui kõik korda läheb, siis sinuga ka.” Ei, oleks pidanud ikka kõik situatsioonid tulles läbi mõtlema, kirus mees omaette. Millegipärast oli ta lootnud, et Tiiu on kodus ja ta saab jalamaid asja kallale asuda. Aga nüüd niiviisi, ämmaga seletada… Kui palju ämm nende riiust üldse teab?

“Kas Tiiu on rääkinud, millal ta kavatseb jälle koju tulla?” küsis mees nüüd provotseerivalt. “Ma ootan ja ootan, aga ei midagi. Ta isegi ei ole enam helistanud.”

Nüüd oli ämma kord sõnu valida.

“Ta käis ju helistamas, vast paar nädalat tagasi. Tuli tagasi äranutetud näoga ja ütles, et sul on teine naine majas!”

Niisiis – mäng lahtiste kaartidega, salata pole midagi.

“Mina pole seda talle ütlenud! Seal oli mul üks poolhull naisterahvas majapidajaks, eks see jahvatas midagi kokku,” seletas mees, aga tundis, et jutt ei kõla usutavalt, ja lisas: “Eks see tahtis Kaseväljal perenaiseks saada, sellepärast.”

Jutu käigus olid mõlemad istet võtnud ja istusid nüüd üle laua vastamisi.

“Mina teie asju ei tea, eks te peate ise omavahel rääkima,” ütles ämm, aga tema kinniseks muutunud ilme kinnitas Reinule, et ta teab nende pahandusest kõik ja hoiab loomulikult tütre poole. Ning mehele tuli siinsamas mõte, et lepitamist võiks alustada just ämmast.

“Ma tulin, et uurida… et kuidas siin olukord on. Sinu tervis ja…”

“Mis see vanainimese tervis! Jalg ei kuula sõna, aga muidu laseb veel elada. Nüüd, kui Tiiu on siin, läks elu kohe rõõmsamaks!”

“Seda ma mõtlesingi, et kui Tiiu jälle koju tuleb…” Rein ütles Kasevälja asemel nimme just “koju”, nagu oleks naine vaid poes käinud. “Et siis sa jääd jälle päris üksi! Tulin küsima, kas sa ei tahaks koos Tiiuga tulla päriselt Kaseväljale elama?”

“A-ah?” häälitses ämm, suutmata hetkega sõnumit lahti mõtestada. “Mina sinna? Eluaeg siin, Rabakõnnul elatud…”

“Noh, aga nüüd on sul üksi raske, kui jalg sedaviisi. Ja seal meil ruumi on, minu ema tuba on ju nüüd vaba.”

Endla Meibaum, põline Rabakõnnu elanik ja kunagine külanõukogu esimehe naine, istus oma köögilaua ääres, oli pea käte vahele võtnud ja mõtles. Mida vanem on inimene, seda keerulisemana tunduvad talle igasugused elumuutused; just praegu oli aga see mees siin, tema väimees, teinud ettepaneku, mis Endla elu oleks veel vanas eas sootuks teistsuguseks pööranud. Minna ära oma majast, sinna, hoopis võõrasse kohta, teiste lükata ja tõugata – see oli hirmutav. Aga veel hirmutavam oli mõte jälle üksi jääda. Sest ilmselt oli väimees Tiiule järele tulnud ja küllap nad ikka ära lepivad. Rein on kõigest hoolimata igatpidi asjalik mees, tööinimene. Ega iga pahanduse pärast saa elu kohe uppi keerata… Ja see, et poiss talust enam kuuldagi ei taha, eks see võis mehe tõesti rööpast välja lüüa ja senise korras pereelu rängalt kõikuma panna.

“Ma ei oska kohe midagi ütelda, eks ma pean Tiiuga rääkima ja…”

“Tiiu ei tea sellest veel midagi,” raputas Rein pead.

“Nojah, aga eks ta oskab ikkagi nõu anda…”

“Kui sa siin üksi oled, hakkab Tiiu sinu pärast nagunii muretsema! Pole temalgi seal õiget olemist, ikkagi oma ema! Aga Kaseväljal oleksime kõik koos. Ja oma maja võid siin ju esialgu alles jätta, kui ei meeldi, saad tagasi tulla!”

“Ma saaksin ju seal teid natuke aidata ka, süüa teha ja…” hakkas ämm pikkamisi sulama. “Saaks veel vanas eas natuke ilma näha, ma pole peale isa surma siit Rabakõnnult välja saanudki!”

“Näed siis, äkki jõuamegi kokkuleppele. Ma olen ju seal üksi nagu hunt metsas!” sai Rein julgust.

“Üksi? Aga keegi naine sul ju seal oli, ise ütlesid ka, et…”

“Jaa, ütlesingi, et oli üks poolhull, kes hakkas ennast vägisi Kaseväljale perenaiseks sokutama! Muudkui tuli ja hakkas toimetama, tegi mulle süüa ja…” Mees vakatas, ilmselt oli ta juba liiga palju rääkinud ja otsustas teema lõpetada. “Ma ajasin ta minema, tegin selgeks, et mul on oma naine ja pole kedagi teist vaja!”

Rein rääkis, aga jutt oli ämmast rohkem mööda läinud, tema pea tegeles äsja väimehelt saadud ettepaneku läbijahvatamisega. Suur elumuutus võis ees seista ja see tahtis mõtlemist. Muidugi olenes ikkagi kõik Tiiust, tema otsusest, aga ema teadis, et südames igatses tütar taga meest, kellega oli kakskümmend viis aastat koos elatud.

“Kui sul ei ole aega õhtuni kannatada, siis pead ise Tiiu juurde sõitma, võibolla ta saab töölt ära tulla,” seletas ämm. Ta tundis, et kõige rohkem tahaks ta hetkel üksi jääda, sest nüüd oli tal millelegi mõelda, võibolla isegi mõttes juba eelolevaks reisiks ettevalmistusi teha. Mõelda, mida võtta kaasa ja… Seni oli ta oma aega veetnud nagu mustrita halli sukka kududes, ühetaolisi päevasilmi kõrvuti aastavarrastele lükkides.

“Ma ju ei teagi, kus ta töötab ja mida teeb. Aga eks ma lähen küll, kohe!” tõusis Rein püsti ja oligi minekuvalmis. Ämm oli teda ikkagi heasoovlikult vastu võtnud ja nüüd oli lootust, et ka Tiiu eriti pire ei ole.

“Ega seal midagi keerulist ole, leiad üles küll. Naabrikülas, vast kolm kilomeetrit saab. Koolimaja juurest tuleb ära keerata.”

“Koolimaja…?”

“Nojah, ega seal enam koolimaja pole, pole siin lapsigi. Aga sealt läheb tee ja sõidad niikaua, kuni triiphooned paistma hakkavad. Mina pole näinud, aga neid pidi terve põld täis olema. Seal ta töötabki!”

4

Anne Kruuda istus supermarketi leti ääres oma kassaaparaadi taga, viilis küüsi ja lakkus oma haavu. Nüüd oli selge, et Rein Meigase juures oli talle ränk läbikukkumine osaks saanud, kuigi alguses tundus kõik üsnagi roosiline. Kasevälja oli kõigiti korras talu, Reinu oma kätega uuesti üles ehitatud, seal oleks võinud elada küll. Ja tasapisi oleks kindlasti õnnestunud ka selle tõrksa mehe pead õigele rajale pöörama hakata: teha Kaseväljast turismitalu. Selles asjas oli Rein küll vastu jorisenud, aga aeg, hea sõna ja muud naiselikud oskused, mis Anne juures mitte viimasel kohal ei olnud, oleksid ajapikku kindlasti oma töö ära teinud.

Küllap ma hakkasin ikka liiga ägedalt peale, see oli mehele võõrastav, nentis naine endamisi juba teab mitmendat korda. Ta oli elus mitmesuguste inimestega kokku puutunud, elanud pärast oma mehest lahkuminekut üsnagi vaba elu ja arvas sellepärast mehi tundvat. Aga Rein oli eriline eksemplar, kelle sisse ei olnud kerge näha ja kes tavaliselt mehi peibutavatele ahvatlustele nii aldis ei olnudki. Ja lõpuks see, et ta oma Tiiut kõikidest pahandustest hoolimata ikka südames kandis, tuli Annele tõesti üllatusena. Seesama üks lause, mis ta kõrvalt mehe jutu vahele telefonitorusse oli poetanud, pidi tema arvates Reinu ja Tiiu vahel ka viimased sidemed katkestama, läks aga hoopis vastupidi – mees solvus hingepõhjani. Ei, hoopis vihastas, muutus lausa pööraseks ning ajas ta veel samal õhtul autosse ja Kaseväljalt minema.

“Et sinu varjugi siin enam näha ei oleks! Mitte kunagi, mõistad!” oli Rein veel ukselt talle järele karjunud ja see pidi olema tõesti lõpp.

“Minu arust sain ma varem inimestega paremini läbi,” ütles Anne iseendale ja vaatas kähku ringi, kas keegi seda poolkogemata häälega pomisetud mõtet ei kuulnud. Ei, õnneks mitte – osakond oli peaaegu tühi, ainult üks vanapapi uuris kingi ja vangutas pead, nähtavasti hinnasilte lugedes. Aga tõesti, näiteks Meeliga olime lausa südamesõbrannad, lahutamatud. Töötasime ju aastaid koos… Aga kõik need pahandused temaga algasid tädi maja pärast. Pärast seda, kui Roometid maale kolisid ja Pärtel solvunult linna tuli ning ma teda külastamas käisin. Sedagi vaid sellepärast, et Meeli oli palunud järele uurida, mida mees kavatseb, ja kuidagimoodi mõjutada teda maale tagasi pöörduma. Aga nüüd tagasi vaadates tundus Annele, et selle palve täitmine oli sõbrataris tekitanud kahtluse, et nad on tema mehega koos linnas viibides senisest lähedasemaks saanud, ja see hakkaski naiste omavahelist läbisaamist häirima. Ja ega Meeli siis, kui Anne Oksal puhkust veetis, tema igapäevastele ihupaljastamistele sugugi hea pilguga ei vaadanud, kuigi Anne arvates oli kõik sündsuse piirides toimunud – igatahes oli bikiinides söögilauda ilmumine Meeli pahameele esile kutsunud.

Annele ei olnud sugugi märkamata jäänud, et Pärtel tema poolpaljast olekut hoopiski mõnuleva pilguga oli silmanud, kuigi Meeli juuresolekul näo tegi, et see teda ei huvita. Pärtel oli mees nagu iga teinegi, lihtsalt üks nendest, kellega Annel elus rohkem või vähem oli kokkupuuteid olnud. Aga Rein näis olevat sootuks teisest puust, temale niisugused lihtsad põlvekergitamised ei mõjunud ega pannud pilku pöörama. Ja nii oligi Kasevälja uks tema taga kõmmdi! kinni löödud. Nähtavasti lõplikult.

Kas see on järjekordne aste allakäigutrepil, mis oli tema kingakaubanduses tuntud firma “Impefekti” asedirektori troonilt tõuganud ja nüüd aina allapoole suunas? Kui ta supermarketisse reamüüjana tööle asus, oli talle küll lubatud peatset ametikõrgendust, oli ju tegemist inimesega, kes eluaeg jalanõude müügiga tegelenud ja seda tööd läbi-lõhki tunneb, aga senini polnud seda kõrgendust kuskilt tulemas. Otse vastupidi – mitmeid nooremaid ametiõdesid edutati, aga tema kandis endiselt rinnas lipikut: müüja. “Impefektis” töötades oli tal olnud lähetusi välismaale, tegemist kaugelt tulnud kaubapakkujatega, õhtusi poolametlikke nõupidamisi… Nüüd oli see kõik minevik ja see teadmine tegi Anne hinge haigeks. Varem oli talle meeldinud pärast pikaksveninud päevatööd rammestununa koju tulla, duši all käia ja seejärel oma mugava eramu õdusust nautida; nüüd olid üksi veedetud õhtud lausa piinaks, sest ta ei suutnud üle olla sellest tõrjutuse tundest, millele konflikt Reinuga krooni pähe pani.

Mind ei ole kellelegi vaja, mitte kellelegi… Jälle viirastus talle nüüd juba utoopiline uitmõte, et oleks omal ajal pidanud ikkagi endale lapse võtma. Nüüd oleks võinud see laps juba kahekümnene olla, mitte enam laps, vaid seltsiline…

Need olid kurvad mõtted ja nende ühtjärge kordumine oli Anne jaoks midagi uut. Sest varem oli ta alati optimistlik ja elurõõmus olnud, tihti isegi ülemeelik ja seiklushimuline. Teda oli ihaldatud ja tal oli võimalus valida, kas ihaldusele vastata või mitte. Aga kõik need olid olnud vaid juhututvused, ning kui kerkis üles küsimus jätkuvast kooselust, pudenesid abikaasakandidaadid nagu liiv sõrmede vahelt, järele jäi vaid tolm.

Kas tõesti on viga minus? Ma ei ole ju saamatu, ma oskan kõike, mida üks naine oskama peab – maja korras hoida, toitu valmistada, kokkuhoidlik olla… Ma ei ole ka mingi peletis, ennem vastupidi, mulle on korduvalt öeldud, et olen ilus naine. Ma räägin vähemalt kolme keelt, saan ka välismaal hakkama – mis siis veel? Milles on asi? Kas tõesti ongi nii nagu Artur, tema kunagine abikaasa, enne lõplikku äraminekut oli öelnud:

“Sa oled litsaka olemisega naine, muud midagi. Tõmbad mehi ligi ja tunned sellest rõõmu… Ükski tõsine mees ei saa sinuga elada!”

Jah, Annele oli alati meeldinud olla meeste tähelepanu keskpunktis ja ta oli poolteadlikult omandanud sellised maneerid, mis võõrastele meeldisid, aga lähedaseks saanu turri ajasid ning lõpuks oma teed minema sundisid. Ta oskas suurepäraselt jalgadega mängida, tal olid ilusad põlved, seda Anne teadis ega jätnud seda teadmist kasutamata, kandis lühikesi seelikuid ja oskas istuda alati sellisele toolile, mis juba kaugelt silma paistis. Ta oskas kaasvestlejale sügavalt silma vaadata ja parajal hetkel silmi välgutada ning paljulubavalt naeratada. Oskas kassina nurruda ning täiesti süüdimatut ilmet esile manada.

Kõigest sellest oli aga nähtavasti vähe. Liiga vähe selleks, et kellelegi lähedaseks saada – nii lähedaseks, et kokku jäädagi ja elu lõpuni koos olla. Nii, nagu ilusates armastusfilmides öeldakse – kuni surm meid lahutab…

Ei, see kõik on vaid vegeteerimine, mitte elu. See on nagu millegi ootamine, teadmata, kas oodatav kunagi saabub või ta ei kavatsegi tulla. Mida mul on oodata – surma? Viiekümneaastaselt nagu veel vara, eriti kui tervise üle ka kurta ei saa. Aga kõik – nii töö sellessamas kõledalt suures supermarketis, üksildased õhtutunnid kodus, mis oli kaotanud oma kunagise võlu ja piinavalt pikad vabad päevad ilma ühegi eredama sündmuseta – oli lihtsalt masendav. Ometi oli väljas kevad, kõige ilusam aastaaeg…

Isegi oma auto ei lohutanud Annet enam. Paaril vabal päeval oli ta üritanud teha väljasõidu kuskile looduskaunisse kohta, aga ta ei suutnud neid sõite nautida. Midagi oli teisiti kui varem, enne Reinu. Kas tõesti oli see mees talle salamisi nii hinge pugenud, et ta nüüd oli seda kaotust taga nutma jäänud? Või oli ta ilusad plaanid Kasevälja turismitalust endale liiga lähedaseks mõelnud, nii lähedaseks, et ei suutnud nende kaotamisega leppida?

Oli see nii või teisiti, aga Anne Kruuda meeleolu oli madalseisus ja ükski baromeeter ei näidanud selle paranemise tundemärke.

“Mitte keegi ei tule mind aitama… Ainult ise, mina ise pean midagi ette võtma, enne kui ma päris ära vajun!” tegi ta otsuse ja ajas lõua jonnakalt ette. Naine sirutas end, tõusis ja laskis pilgul üle oma osakonna käia. Siis kiirustas ta kassade juurde, ostis ajalehe ja süvenes tutvumiskuulutustesse, olles otsustanud veel kord õnne proovida.

5

Tee kulges läbi madala rabametsa ja tõusis siis põldude vahele. Ja seal, otse ees…

“Pagana pihta – siin, kolkas, niisugune suuraiand!” ütles Rein hämmastusega, ise kiirust vähendades, et eespool laiuvale klaasvitriinidena kõrguvatele kasvuhoonetele paremini pilku heita. Pilt, mis talle avanes, oli siin, rabamaastiku ja kidura looduse taustal, tõepoolest ootamatu, sel ettevõtmisel oli mõõtu ja haaret. Kasevälja oma kolme väheldase kasvuhoonega tundus selle kõrval veel väiksemana kui popsikoht mõisa kõrval.

Kuhu see saak küll pannakse? Kus on turg? tekkis mehes juba professionaalne huvi, mis hetkeks isegi eelseisva kohtumise pinge hajutas. Aga samas pööraski teeharu otse kasvuhoonete juurde, Rein peatas oma kollase kaubabussi ja ronis välja.

Jah, kõikide nende klaaspindade taga kasvasid kurgid, ainult kurgid, ja paar naisinimest olid tegevuses saagi korjamisega.

“Tiiu…? Jaa, on siin!” vastati pärimisele võõrapärase aktsendiga ja keegi läks kurgimetsa jäetud teerada mööda tahapoole, küsitut otsima.

Ligi kolm kuud pole näinud… Milliseks ta on muutunud, kuidas ta mind vastu võtab? Kas ta on solvunud ja sõnades salvav või oma meest jälle nähes kogunisti rõõmus ja leplik? Või keelduv ja tõrjuv, lõplikult ja pöördumatult? Aga Meeli ütles, et ta on valmis rääkima …

Ja siis ta ilmuski rohelisest kurgimetsast – veidi määrdunud hallis kitlis, kirju sitsrätik heledaid juukseid katmas. Tiiu, tema naine, Kasevälja perenaine…

“Sa siis ikka tulid…” olid naise tervitussõnad, aga hetkeks tõstetud pilk langes sealsamas põrandale.

“Muidugi tulin! Ma ei saanud ju teisiti, kõik on segamini löödud, kogu elu… Läheme, istume bussi, räägime!”

“Ega siin rääkimiseks aega ei anta, võtavad kohe palgast maha…” Tiiu viskas pilgu üle õla teiste tegijate suunas. “Võtku pealegi, mul ükskõik, nagunii on sellest siin kõrini!”

See andis Reinule lootust. Ilmselt oli naine kogenud, et elu siin kauges kolkas polegi meelakkumine. Nad ronisid bussiistmele, nii kui vanastigi, nagu viibiksid jälle Kaseväljal ja asutaksid koos linna sõitma.

“Tiiu, ma… ma olen sind taga igatsenud! Tule koju tagasi!” ütles mees ühe hingetõmbega, jäädes ise pingeliselt kuulatama, kuidas see spontaanne avaldus teisele mõjub. Naine aga vaatas üksisilmi autoaknal ukerdavat kärbest ega rutanud vastama. Pärast Meeli visiiti oli ta oodanud, et Rein varsti ilmub; aga et see toimus juba vahetult kolmandal päeval, pidi olema märk sellest, et mees juhtunut tõesti kahetseb ja teda tagasi tahab.

“Need asjad ei käi nii lihtsalt…”

“Ma tean, et ei käi! Aga mina ju sind ära ei ajanud. Tõsi, ma käitusin inetult, süüdistasin sind, mõtlemata, mis sellest tulla võib. Aga katsu ka minust aru saada, Argo oli ju minu elu eesmärgi, Kasevälja mustertalu, tuhaks teinud ja sina kiitsid selle heaks…” Rein oli tahtmatult häält tõstnud, aga nähes, kuidas Tiiu selle peale pea õlgade vahele tõmbas, vahetas tooni. “Ma olen järele mõelnud ja aru saanud, et tegin valesti. Ma arvestasin, et kõik peavad mõtlema nagu mina – sina ja Argo ja… Aga see oli vale! Igaühel on õigus oma elu ise määrata! Ja lõpuks, me pole ju veel nii vanad, et varsti surema hakata, me jõuame veel kahekesi Kaseväljat pidada.”

“Ja looma moodi tööd teha!” lõpetas Tiiu mehe lause ning Rein taipas, et kerget võitu siit loota ei ole. Naine võis oma järelemõtlemata sammu küll kahetseda, kuid sellest, mis ta Kaseväljal välja ütelnud oli, ta ei loobu.

“Jah, ma olen nõus, et nõudsin sinult liiga palju. Ülekohtuselt palju! Aga mitte enda pärast, see oli siis, kui tahtsin rohkem sissetulekut saada. Selleks, et Kaseväljale investeerida! Aga nüüd ma enam seda ei mõtle, pärast meid läheb talu nagunii võõrastele ja meie saame ka vähema vaevaga ära elatud.”

Tiiu ei vaadanud ikka veel mehe poole. Näis, et ta otsib jutule jätku, midagi oli tal hinge peal, mis siinsamas õiendamist nõudis.

“Sul oli seal teine naine majas.”

Nii. Oligi käes see hetk, millest Rein oli mitmeid ja mitmeid kordi mõelnud – tõerääkimise hetk. Kas üritada midagi pehmendada või rääkida kõik nii, nagu oli?

“Mina ei ole kedagi Kaseväljale kutsunud! Kui sa olid ära läinud, siin ma kukkusin jooma, sest tundus, et elu on läbi… Ja siis… siis tuli see Anne. Tead küll, Oksa Anne, Marta vennatütar. Tuli ja hakkas mind pöörama, koristas ja tegi süüa ja… Ei, ega ta Kaseväljal ei elanud ja iga päev ei käinud, aga vahetevahel,” lisas mees kiiresti, märgates Tiiu kulmude vahele sügavat kortsu tekkivat.

“Noh, öösel ta ju ikkagi oli…” ütles Tiiu peaaegu sosinal.

“Jah, paar-kolm ööd oli tõesti. Siis, kui tal supermarketis vabad päevad olid. Küsis luba ja ma lubasin tal ööseks jääda.”

“Miks ta sinu juures käis?”

Selles Tiiu küsimuses oli pinget. See nõudis otsest vastust.

“Eks… eks tahtis Kaseväljale perenaiseks tulla, mis muud. Öeldakse, et loodus ei salli tühja kohta.” Rein jäi pingeliselt naist silmitsema ja nähes, et too ei oska jätkata, lisas tillukese satiirinoodiga: “Nagu näed, kõik naised ei peagi taluperenaise ametit alandavaks.”

See oli pahasti öeldud, mees taipas seda hetkega, nähes, kuidas Tiiu tegi liigutuse, nagu tahaks ta bussi ukse avada ja ära minna. Ning ta lisas kiirustades:

“Tema tahtis küll hoopis muud, hakkas mulle auku pähe rääkima, et Kaseväljast turismitalu teha, ogar niisugune!”

“Nii… Et pidasite siis kohe tulevikuplaane?”

“Mingeid plaane me ei pidanud! Tema ajas oma joru, ega seda juttu ei saanud tõsiselt võtta. Aga ta oli selle nimel kõigeks valmis!”

“Jaa, ma sain sellest aru,” noogutas Tiiu ning Rein ei osanud tema ilmest midagi välja lugeda.

“Said aru?”

“Muidugi! Kui sulle ootamatult kõrva karjutakse, teine naine sinu meest voodisse kutsub…”

Kuradi Anne… Kuratlik ja salakaval naine!

“Ütle, Tiiu… Ütle, kas ma sinuga siis, telefonis, rääkisin halvasti?”

“Ei. Sellepärast oligi kõik nii vastikult ootamatu!”

“Just! Anne kuulis, sai aru, et ma sinuga räägin. Ja ilusasti räägin, olin sind juba nii kaua igatsenud ja sinu kõnet oodanud. Siis ta selle välja mõtleski, et meid lõplikult riidu ajada. Hiilis tasakesi ligi ja karjus otse torusse!”

Jälle tekkis kaubabussi kabiini vaikus. Tiiu ilme oli pehmenenud, kuid ta hoidis oma pilku endiselt Reinust kõrval. Ja küsis siis, vaikselt ja seda tungivamalt ootamatu küsimuse:

“Ütle ausalt – mis sul seljas oli, kui sa minuga rääkisid? Siis, telefonijutu ajal?”

Rein sulges silmad ja tegi, nagu mõtleks. Küsimus oli ootamatu ja seda tabavam, sest mees teadis ülihästi vastust. Talle viirastusid tolle õhtu sündmused üksikkaadritena nagu mingis multifilmis. Kõik, detailideni… Soojaks, liigagi soojaks köetud toad. Magamistoast kumav hämar valgus. Valge telefonitoru käes, selles Tiiu hääl. Aga mis seljas oli? Mitte midagi, ta oli ju telefonihelina peale otse voodist tõusnud.

“Ma ei mäleta täpselt… Ju siis tavalised riided, see ei olnud ju veel nii hilja, et ma maganud oleksin.” Jumal annab hädavale andeks, mõtles Rein. Sest praegu on ju hädaolukord, ainus mõtlemata sõna võib kõik jälle ära rikkuda. “Ja siis, pärast seda, ma viskasin Anne kohemaid majast välja! Pani jope selga, istus oma autosse ja vuristas minema, lõplikult! Pärast seda ma teda näinud ei ole!”

“Kas tal oli siis auto?” küsis Tiiu ja see oli hea märk. Naine sai oma tähelepanu siiski hajutada ka kõrvalisematele seikadele.

“Jaa, ta oli ostnud ühe pisikese. Kus ta muidu oleks Kaseväljale saanud.”

“Ma arvasin, et sa käisid teda toomas,” noogutas Tiiu juba julgemalt.

“See veel puudus! Ma ju ütlesin, et ta tuli ise, ronis nagu prussakas kallale.”

“Jumal küll, aeg läheb, mind oodatakse tööle…” kohkus Tiiu.

“Mis tähtsust sel enam on? Sa ju lõpetad siin nagunii selle rügamise ära ja tuled Kaseväljale tagasi, eks?”