Читать книгу Elutöö - Erik Tohvri - Страница 1

1

Tauberid kolisid Nõmmele tuhande üheksasaja neljakümne esimese aasta aprillikuus. See oli äsja valminud, ajutise tõrvapapiga üle löödud üürimaja Vabaduse puiesteel, kus Valve Tauber oli oma perele pelgupaiga leidnud ja kus nad nüüd kolmetoalises korteris end sisse seadma hakkasid – kolm tuba ja kolm inimest: isa Toomas, ema Valve ja nende seitsmeaastane tütar Rita.

Kõik oli toimunud kiirustades ja ülepeakaela. Kui Tauberite Tallinnas asunud väikesesse toiduainetepoodi oli kolmeliikmeline natsionaliseerimiskomisjon sisse astunud ja äripabereid nõudnud, oli lõplikult selge, et uus võim on kõikidele omanikele sõja kuulutanud, olgu siis tegemist vabriku-, maja- või kaupluseomanikega. Valve Tauber oli värisevi käsi välja otsinud oma kauplemisloa, mis tõestas, et ta oli seda keldripoodi kõigi seaduste järgi pidanud; komisjon nõudis lisaks veel kaupade saatedokumente, mida Valve käis oma korterist otsimas – õnneks polnud vaja kaugele minna, korter asus siinsamas keldripoe lae peal. Siis hakati ülevõtmisprotokolli koostama, kaaluti üle kõik poes ja laos olev kraam ning koostati akt, millele Valve Tauber kui kauba üleandja pidi alla kirjutama. Ta tundis vaevalt oma allkirja, ilmselt olid üsna ebasõbralikuna tundunud ülevõtjad tema käed värisema pannud. Ja siis, kui komisjon oli kaupluse kinni pitseerinud ja lahkuma hakkas, tekkis Valvel äkkmõte – nemad kui senised kauplusepidajad peavad sellest elukohast võimalikult kiiresti jalga laskma. Sest äsjasaabunud nõukogude võim oli kõik omanikud vastaliste kilda liigitanud ja linnas räägiti, et tõenäoliselt ei piirduta ainult varanduse konfiskeerimisega, uus kord oli võõras ja ettearvamatu.

Sellest saigi alguse kolimine, mida oleks õigem olnud põgenemiseks nimetada. Niipea kui Toomas Tauber trükikojast töölt saabus, saatis Valve lapse õue, pani tema järel millegipärast korteriukse lukku ja ütles ilma mingi sissejuhatuseta:

“Toomas, nüüd me läheme siit ära! Enne kui viiakse!”

“Nonoh, milles asi? Kuhu me läheme?” Mees oli alati tasakaalukas ega sallinud hädalisi otsuseid. Aga Valve erutatud olek reetis, et seekord on naisel tõsi taga, vähemalt pidi tal olema tõsine põhjus, et niimoodi rääkida.

“Pood võeti ära, pitseeriti kinni… Poodi meil enam ei ole! Näe, akt on seal laual… Ja räägitakse, et omanikke hakatakse Siberisse viima! Sest Venemaal eraomandust ei ole!”

“Meie pole ju midagi riigivastast teinud,” arvas Toomas ärritumata. Tema oli äkiliste elumuutuste vastu, mäletades hästi, missuguse valu ja vaevaga nad olid endale selle korteri ja väikese poeruumi hankinud. Temal endal oli küll poega vähe pistmist, Toomas Tauber ise oli eluaeg trükikojas tööl olnud, juba poisikesena raamatuköitja käe alla tööle pandud ja selle oskuse sedavõrd omandanud, et pealinna trükikojas mõne aasta jooksul meistriks tõusta. Seal oli ta nüüdseks kümmekond aastat töötanud, ilma et pahandusi oleks olnud ning ta sai hästi läbi nii alluvate kui ülemustega.

Juba varases nooruses ilmnes Toomas Tauberil kirg raamatute vastu. Ehitusmeistrist isal polnud jõudu, et oma vanemat poega kaelakandmiseni koolitada, kuigi poisil tundus pea hästi jagavat. Aga ehitusmeest Toomast ei saanud ja teda hakkasid huvitama raamatud ning raamatuköitja amet. Seejuures ei huvitanud raamatud teda vaid kui esemed, mis köitekojas tema käe all teise välimuse said, vaid veelgi rohkem huvi pakkus poisile nende sisu. Ja sedamööda, kuidas ta aina rohkemate raamatutega tutvus, kasvas temas ka austus selle tarkuse vastu, mida raamatud sisaldasid. Tekkis unistus endale saada päris raamatukogu, tõeline teadmiste kogum, ning üsna varakult hakkas Toomas seda unistust teoks tegema. Poes olid raamatud kallid, nende ostmiseks ei piisanud tal raha, aga siis avastas ta täituru, kus raamatuid teinekord lausa võileivahinna eest müüdi. Seal oli neid igasuguseid nii sisu, välimuse kui hoituse taseme poolest ja seal ta käis igal pühapäeval kirjavara sirvimas, valimas ja ostmas. Seejuures ei hinnanud ta ostetavat mitte ainult sisu ja nähtava välimuse järgi, vaid püüdis kõigepealt selgeks teha, kas ta suudab raamatule köitmisega anda uue ja vastuvõetava ilme.

Raamatute taastamisse kaasas ta ka oma naise Valve, õpetades talle, kuidas esialgseid köiteid vihikuteks harutada ja seejärel linase niidiga tugevamini kokku õmmelda. Edasine jäi tema hooleks – trükikojast toodud papist ja kaanepaberist tegi ta kaaned, lõikas õmmeldud ja selgadest kokku liimitud köited parajaks ning liimis need kaante vahele. Kuigi Valve vahel vastu torises ja väitis, et tal on poes ja kodus lapsega küllalt tegemist, olid nad õhtuti mõlemad usinasti ametis ja kaunilt köidetud raamatute virn aina kasvas. Korter oli väike, ainult kahetoaline, ja raamatuid sai aastatega palju. Toomas Tauber pakkis kõik korralikult paberisse, tõmbas nööri ümber ja selliseid pakke olid täis kõik voodialused ja riidekapi pealne.

“Nüüd me läheme siit minema, ja kiiresti! Juba homme lähen ma meile uut korterit otsima!” oli Valve kindel. Ta oli üldse tegus naisterahvas, kes sõnu ei loopinud ja kord ettevõetud tegemised enamasti lõpule viis.

“Kuhu sa seda otsima lähed?” tahtis mees teada.

“Nõmmele! Peaasi, et siit kaugemale. Sinna, kus meid keegi ei tunne ega tea, et meil pood oli!”

“Nojah, kui juba korter, siis vähemalt kolmetoaline. Et raamatutele ka ruumi saaks,” oli Tooma peamine mure.

“Muidugi! Kõik voodialused on sinu pakke täis, tolmu pühkida ei saa, kaua me niimoodi elame!”

Toomas Tauberi jättis naise selline õhin jahedaks.Ta ei uskunud, et selle väikese keldripoe pidamise pärast kedagi kinni panema või koguni ära viima hakatakse, aga suuremat korterit tahtis küll, ja seda just raamatute pärast. Varem oli Valve korterivahetuse vastu olnud, sest kauplus ja elamine olid ühes majas; nüüd, kus kauplust enam ei olnud, olid kõik teed lahti.

“Ma lähen kõigepealt Peetri juurde, võibolla Laine teab seal ümbruskonnas midagi soovitada,” seletas Valve nüüd juba asjalikult, täis teotahet. Tooma venda Peetrit ei nimetanud naine sugugi juhuslikult. Ta teadis, et kuskil sisimas näris meest väike kadeduseokas, et noorem vend pärast pealinna asumist oli kõik nagu mängeldes saavutanud: juhtiv koht raudteevalitsuses ja neljatoaline korter uhiuues majas Nõmme mändide all rääkisid sellest edukast tõusutrepist, millel tundus ülevalpool veel rohkesti astmeid olevat. Kas oli siin tegemist ainult sellega, et Peetrit pikemalt koolitati, või kukkus talle kõik lihtsamalt sülle? Toomas oli oma keskpärase meistripositsiooni saavutamiseks igatahes palju rohkem vaeva näinud, ja kuigi ta ei tavatsenud nuriseda, oli Peetri edukus talle sisimas ikkagi vastukarva. Tal jäi üle seda vaid kergelt üleoleva suhtumisega maandada, sobitades end vanema ja elukogenuma venna rolli.

Kolmekümnendate aastate lõpp oli aeg, mil Nõmmele rohkesti uusi elamuid kerkis; oli üsna tavaliseks saanud, et kümnendi algupoolel ehitatud tänavaäärsele majale laskis peremees juurde ehitada veel teise, krundi keskosas paikneva hoone. Nõmmel olid krundid enamasti suured ja majad asetsesid hõredalt, ülekaalus oli männimets, kus põliste puude vahel olid noored männid peaaegu padrikuks kasvanud. Nõmme linn oli tekkinud tänu Paldiski raudteele, mis linna elanikel võimaldas Tallinnas tööl käia; kolmekümnendate aastate alguses lisandus sellele uus magistraaltänav, mis pikuti läbi saartena tekkinud linnaasumite rajati, sest senine munakividega sillutatud Pärnu maantee oli kitsaks ja kiduraks jäänud ning kulges pealegi raudtee lähinaabruses. Uus magistraal sai nimeks Vabaduse puiestee ning see rajati juba uudse projekti järgi – keskele betoonplaatidest sõidutee, mille kummalegi poole istutati kaks rida papleid. Siis lisandusid laiad kõnniteed, kaunilt värvitud piirdeaiad ning teest eemale mändide vahele ehitatud moodsad elamud. Selle tänava projekteerijad olid ette näinud, et nende loodu peab kestma aastakümneid: sõidutee betoonplaadid valati serviti maha laotud paelahmakatele, mis teesüvendisse asetatuna meenutasid küljeli lükatud paemüüri. Selline ehitusviis ja asjaolu, et aluspinnaseks oli looduslik liiv, pidid andma kestvuse.

Peeter Tauber oli leidnud korteri just Vabaduse puiestee ääres asetsevasse esinduslikku elumajja ja sinna Valve kõigepealt suunduski – astus Männiliiva peatuses bussist maha ja sealt oli Peetri majani ainult paarsada sammu astuda. Peetri naine Laine oli kodune ja neid asju oligi parem naistel omavahel ajada, kui mehed tööl olid.

“Issake, Valve!” imestas Laine ust avades. “Kes su poodi peab, kui sa keset argipäeva ringi käid?”

“Keegi ei pea… Poodi lihtsalt enam ei ole!” Valve jutustas kiirustades, kuidas pood oli natsionaliseeritud.

“Nojah…” ei osanud ka Laine selle peale midagi muud öelda. ”Eks see uus võim teeb, mis tahab,” lisas ta siis häält alandades.

“Laine, me peame sealt ära tulema! Kohe, kiiresti, enne kui meid Siberisse viiakse! Kas sa tead siin kandis mõnda vaba korterit, mis meile sobiks?”

“Eks neid ole igal pool, aga see võiks ikkagi mõni korralik koht olla, bussipeatuse lähedal… Ja et raudteejaama ka liiga palju maad ei oleks! Nagu meil siin – kümne minuti tee.”

“Just! Sellepärast ma sinu juurde tulingi, et äkki oskad nõu anda,” sai Valve julgust.

“Ja tahad kohe kiiresti?”

“Just! Kas või hommepäev!”

“Oota siis, ma panen ka mantli selga, läheme, jalutame…”

Ühe bussipeatuse jao edasi kõndides leidsidki nad tõrvapapiga ülelöödud kastmaja, mille teisel korrusel akendele liimitud paberilipakad tunnistasid, et oodatakse üürilisi. Maja oli ehitatud krundi sügavusse, peremehe korralikkusest andsid tunnistust tänava äärde rajatud betoonpostidega, raudtorudest ehitatud aed ja teine elumaja, mis paiknes tänava pool ja oli kaunilt kahetooniliseks värvitud.

“Mis sa arvad, kas see sobiks?” viitas Laine hoovimajale.

“Minu arvates küll! See on suur korter, kogu teine korrus… Kui ainult hingehinda ei nõuta! Lähme sisse!”

Nad said peremehega kiiresti kaubale. Omajagu mängis kaasa see, et maja asetses tõesti ilusas kohas ja oli kolmest küljest männimetsaga piiratud.

Kolmandal päeval tuli kolimisfirma. Ekspressid kandsid kogu Tauberite majakraami autole, sinna mahtusid ka raamatupakid ja Valve pani kergendustundega oma senise korteri ukse kinni.

2

Ka Toomas Tauber jäi oma uue elukohaga rahule, kuigi see tõi kaasa kolmveerand tundi varasema hommikuse ärkamise. Selle eest oli tema igapäevane jalgsirännak isegi lühenenud, sest trükikoda asus elektrirongi lõpp-peatuse lähedal, rongilt tööle jõudmiseks kulus vaid viis minutit; senisest korterist oli töömatk olnud tunduvalt pikem, sest sellel suunal polnud ka bussiliiklust. Nõmme oli üldse tore koht, ka sealne loodus ei jätnud Toomas Tauberit ükskõikseks, kuigi ta sellest oma kinnise iseloomu tõttu ei tavatsenud rääkida. Loodusega oli Toomal vahetu side just oma suure nõrkuse tõttu, ja selleks nõrkuseks oli kalapüük. Harva leidus pühapäeva, mil ta juba varahommikul oma õngeridvapunti jalgrattaraamile ei köitnud ja teele ei asunud, sõidusihiks ikka mõni linnaäärne jõgi või ojake, kust oli lootust kala saada. Need pühapäevased kalaretked kestsid kevadisest jääminekust kuni sügiskülmadeni ja Valve Tauber oli nendega harjunud.

Toomas suhtus kõigisse oma tegemistesse ja harrastustesse täie pühendumusega. Tööl tunti teda väsimatu töörügajana, kes ei andnud armu endale ega teistele; kala püüdes võis ta istuda jõe ääres tihedas vihmas terve päeva isegi siis, kui selle tasuks ühtegi kiisapoega ei saanud. Ta oli ka hea maletaja ja bridzhimängija ning mängu süvenedes unustas täiesti ümbruse ja ümbritsevad inimesed. Ning sellele lisaks oli Toomas ka kirglik suitsetaja.

Trükikojas “Meie Maa” oli hakatud Toomas Tauberit juba ettevõtte raudvaraks pidama, kuigi mees oli alles neljakümneaastane ja jõudnud töötada seal oma elueast ainult veerandi. Aga selles mehes võis alati kindel olla ja tema lubadused olid vettpidavad. Kümne tööaasta jooksul ei olnud Toomas veel ühtegi päeva haiguse pärast töölt puudunud – mitte sellepärast, nagu oleksid haigused temast kaarega mööda käinud, vaid sellepärast, et ta üritas nendest üle olla ja tuli ka tõbisena alati tööle. Arste ei kannatanud ta silmaotsaski ja õnneks ei olnud talle ühtegi sellist viga ega vaevust külge tekkinud, kus arstiabi vältimatu oleks olnud.

“Kõik arstid on soolapuhujad,” tavatses ta ütelda ja saatus oli tema vastu nii helde, et ei hakanud vastupidist tõestama. Ühesõnaga – Toomas Tauber oli enesekindel inimene, kes lootis ainult iseendale ja üritas ilma kõrvalise abita läbi saada.

Nõmmele elama asudes tuli tal vahetada ka kalastuskohti. Jalgrattaga pääsis ka siit mööda kitsast liivale rajatud ja munakividega sillutatud teed kas Harku järve või Tiskre oja äärde, kus Toomas oli käinud juba Tallinnas elades; hoopis kalarikkama paiga aga avastas ta poolkogemata vastassuunast, kus Raudalu maantee alt käis läbi väike rabajõgi ja milles näis olevat lausa hullupööra haugisid. Kuigi sinna oli pikem maa vändata, sai see koht Tooma lemmikpaigaks. Mööda rabapiiri looklev jõgi pakkus rahuldust nii oma kalarikkuse kui vaikse ja häirimatu asupaiga poolest.

Toomas Tauberil oli vaieldamatult hea mälu – kõikide loetud raamatute sisu jäi talle sedamaid pähe. Seejuures eelistas ta juturaamatutele sellist kirjandust, millel oli hariv eesmärk, olid selleks siis maailma suurmeeste elulood või vahetult ajalooga seotud teosed. Just õngeridvaga jõude istudes oli hea loetut veel kord mõttes lehitseda ja vaimusilma eest läbi lasta, korrata ning ajaloolisi fakte meelde tuletada. Nii kujunes vaid algharidusega mehest pikkamisi omamoodi erudiit, ja seda just tänu raamatutele, mis nüüd korrapärastesse pakkidesse pakitutena oma saatust ootasid. Lootus, et uues korteris avaneb võimalus kõik raamatud lahedalt riiulitesse paigutada, osutus siiski petlikuks, sest seal polnud lihtsalt nii palju seinapinda. Mingil määral õnnestus mehel küll oma unistust realiseerida – ta tellis tuttavalt puusepalt kastriiulid, mida sai üksteise peale asetada ja niiviisi osa raamatuist siiski välja panna. See oli uhke pilt, mida ta nüüd esmakordselt näha sai – raamatute värvilised kalingurseljad, millel kuldtähtedega trükitud pealkirjad, andsid korterile uhke ilme. See avaldas kahtlemata mõju ka külalistele, kuid valmistas kõige rohkem rõõmu ikkagi peremehele endale. Paraku jäid pooled köidetud raamatud pakkidesse ja nende virn, mis uue korteri väikeses esikus kõrgus, valmistas Valve Tauberile endiselt meelehärmi.

Ei saa öelda, et Tooma raamatukogus oleksid olnud ainult teatme- ja väärtteosed. Hoopiski mitte, sest ta pidas kinni põhimõttest, et igasse trükitud raamatusse tuleb suhtuda austusega, ja nii oli pakkidesse kõrvuti sattunud igasugust kirjandust, nii nagu raamatute formaadidki ulatusid taskuköitest suure piltidega piiblini.

“Kui ma ükskord saan nad kõik välja panna, küll ma siis sorteerin,” ütles Toomas Valvele, kui too meest hurjutas ja väitis, et tuleks koguda ainult väärtkirjandust.

“Ega sa siis midagi minema viskama hakka,” teadis naine.

“Ei hakka, mis on, see on. Aga ega ma enam täikal ei käi ka, nii nagu alguses.”

“Nojah, nüüd sul polekski aega käia, nüüd sa käid ju pühapäeviti kalal. Aga raamatuid tuleb ikka aina juurde.”

“Kõik, mis meie trükikojas trükitakse! Ja eks ma vahetan teistega ka, meil on niisugune sõprusring,” seletas mees. “Sest raamatud on ikkagi väärtus ja neid ma ei jäta!”

Valve lõi käega, tema oli mehe isepäisusega juba harjunud. Ja ega enam polnudki mahti niisuguste tühiasjade pärast jageleda, sest uus võim oli hakanud rahvale hambaid näitama. Kõigepealt räägiti arreteerimistest, siis vallandus küüditamislaine. Inimesi topiti loomavagunitesse ja viidi Venemaale – kuhu, seda ei teadnud keegi. Ka Tauberite peres tekitas sõnum küüditamisest kabuhirmu, Valve pakkis kokku kõik väärisasjad ja soojad seljariided, et oleks käepärane kaasa võtta, kui järele tullakse. Aga õnneks ei tuldud, nende pere oli vahele jäetud.

“Küll on hea, et me Tallinnast tulema saime! Seal oleksime võibolla silma jäänud ja läinud samamoodi…” ohkas naine südamepõhjast, aga Toomas Tauber vaid nohises selle peale ega vastanud midagi. Ta mäletas veel hästi tsaariaja lõppu, Venemaal vallandunud revolutsiooni järelkajasid ja Vabadussõda, millest ta küll ise ei olnud osa võtnud, kuid oli südames kaasa elanud. Ta oli tuline Eesti Vabariigi pooldaja ja oli pidanud nördimusega nägema, kuidas see vabariik vaid aasta tagasi ilma mingi vastuhakuta käest anti. Oli ju igale mõtlevale inimesele selge, et kogu selle näitemängu taga seisid suurte välisriikide jõud ning need olid väikeriikide saatuse vääramatult määranud. Kõik see tekitas masendust.

“Ära mine täna tööle! Küüditatakse, meid viiakse ilma sinuta minema!” oli Valve meest sel hommikul vannutanud, kui küüditamislaine vallandus ja jutud sellest tuulekiirusel levima hakkasid. Aga naise jutt jäi vaid hüüdjaks hääleks, sest Toomas raputas kangekaelselt pead. Tema oli seotud töökohustusega, ta polnud seni ühtegi tööpäeva puudunud ja pidi minema, tulgu mis tahes. Niisugust häda, mis teda töölt puuduma sunniks, ei olnud lihtsalt olemas, võibolla vast ainult äkksurm. Näiteks rongi alla jäämine või südamerabandus oleksid tema puhul olnud küllaldane põhjus, et töölt puududa.

Seitsmeaastasest Ritast läksid vanemate mured mööda nagu lastest ikka. Temal oli oma mänguring ja tüdruku suureks meeleheaks oli ta leidnud ka mängukaaslase – samas majas allkorrusel elas just temavanune tüdruk, kellega nad said kohe lahutamatuteks kaaslasteks. Mare käis juba koolis ja oli lõpetanud esimese klassi; Rital seisis kooliminek alles ees ja nüüd, kogenumat sõbrannat omades, tundus eesseisev elumuutus palju lihtsamana. Ja Nõmmel oli mõõtmatult rohkem ruumi mängimiseks – lagedale õuealale liitus elumaja taga tihe noor männik väikeste liivapaljandikega, kuhu sai rajada mängumajasid ja – aedu. Kogu krunti ümbritses kindel plankaed ja vanematel polnud karta, et lapsed omapead kuskile hulkuma pääseksid.

Sõda veeres üle Tallinna kiiresti ning laskmised ja tulekahjud, mis see pealinnas kaasa tõi, läksid Nõmmest puutumatult mööda. Toomas Tauber käis endist viisi trükikojas tööl, kuigi elektrirongid olid Venemaale viidud ja seetõttu tuli nüüd rongi palju pikemalt oodata. Aga siis, kui väike Rita oli juba paar kuud koolis käinud ja selle elumuutusega harjunud, otsustas ka Valve tööle minna.

“Toiduainetekauplusse, siiasamasse tänavanurgale! Lühike maa käia, aga mis peaasi – ikkagi sõjaaeg, saab toiduainetele lähemale,” põhjendas ta oma valikut ja ka Toomal polnud selle vastu midagi. Tema elas täiesti omaette elu, milles kõik jaotus kindlatesse lahtritesse. Kõige suurem ja tähtsam lahter oli töö trükikojas “Meie Maa”, see oli peaasi. Siis tulid harrastused – raamatud, kalapüük, malemäng, kui vend Peeter külla juhtus tulema, ja bridzh, kui õnnestus neli mängukätt kokku saada. Nende järel tulid koduga vältimatult seotud asjad, peamiselt küttepuude hankimine ja talviti ahju kütmine. Alles siis mahtus mehe mõtteringi pere elukorralduses kaasarääkimine – selle oli Valve nagunii enda peale võtnud ja Tooma ülesandeks jäi enamasti vaid naise otsuste heakskiitmine. Valve oli otsustanud, et Rita peab õppima klaverimängu, ja majja osteti klaver; Valve oli otsustanud, et mööbel tubades tuleb ümber paigutada, ja mehe ülesandeks jäi vaid diivani teisest otsast kinni võtmine. Nüüd oli Valve otsustanud tööle minna ja mees ei osanud selle peale muud kui õlgu kehitada, ise küll sisimas mööndes, et see otsus võib olla praktiline ja vajalik.

Nii hakkaski Valve Tauber töötama poes müüjana, ja nii imelik, kui see ka ei tundu, olid tollal müüja kõige tähtsamaks töövahendiks käärid. Sest kääridega tulid toidutšekkidest eraldada need kupongid, mis mingi kauba ostmist võimaldasid. Paraku jäi kaupa poes järjest vähemaks ja piimaosakonnas töötava Valve peamiseks ülesandeks sai mõõdukulbiga piima ammutamine ostja nõusse ning toidutšekkidelt vastavate kupongide lõikumine. Ning juba esimestest tööpäevadest sai talle selgeks – vanasõna, mis ütleb, et jagajale jäävad näpud, ei pruugi alati tõele vastata. Suurtest nõudest piima ammutamisel ja selle mõõtmisel tekkis peaaegu alati ülejääk, mille tõttu oli võimalik õhtul kodu poole astuda isikliku kolmeliitrise piimanõuga, mis oli kallist vedelikku ääreni täis. Kuna iga müüja vastutas oma osakonna kaubavarude eest, oli teinekord võimalik piima ka vahetada mõne muu kauba, näiteks manna vastu, mida toidutšekkide alusel vägagi napilt jagati, mannapuder oli aga toit, mida Rita hea meelega sõi. Tollal kauplustes töötavate müüjate õnneks olid kaubad pakkimata ning kõiki neid tuli müümisel kaaluda ja mõõta – kaalumise ja mõõtmise täpsus aga oleneb paljugi inimesest, kes sellega tegeleb. Ning kui kaalujal või mõõtjal on enda huvid mängus, on teada, kelle poole mõõduviga kaldub.

Toidu poolest kasinatel sõjapäevadel sai Toomas Tauberi kalapüügiharrastus sootuks uue kaalu. Varem oli mehe poolt koju toodavate, sageli vaid väikesemõõduliste kaladega mässamine Valve meelest vaid tüütu lisatöö, aga üldise toidupuuduse taustal said need kalakesed söögilaual hoopis märgatavama osa. Jäi üle ainult kahetseda, et nädalas on vaid üks pühapäev, mil Toomal oli võimalik oma lahutamatule kalaretkele minna.

Sõjaaeg pani inimesed paljuski teisiti mõtlema ja tegutsema. Linna äärerajoonidesse, seni veel asustamata aladele, anti linnaelanikele peenramaad, mida nood siis õhtuti ja pühapäeviti usinasti üles harima asusid, et toidulauale lisa saada. Ka Valve Tauber käis linnavalitsuses, pani end järjekorda ja talle eraldati Tondi lähedal tühermaal paarisajaruutmeetrine maatükk, mida ta sedamaid üles kaevama asus. Maa oli korralik, muld must ja savikas, ainult võimatuseni orasrohtu täis kasvanud. Alguses oli Valve lootnud, et Toomas talle uudismaa harimisel appi tuleb, aga kui mees tema ettepanekule sõnagi ei vastanud ja pühapäevahommikul jällegi oma lahutamatu õngeritvade pundi jalgrattaraamile köitis ning minekule asutas, teadis Valve, et peenramaa jääb tema eralõbuks. Ta võttis Rita käekõrvale ja koos kõndisid nad läbi Nõmme tänavate, läbi Rahumäe surnuaia ja sealt mööda munakividega sillutatud teekest Tondile, kus vana mõisaallee ääres paikneski nende peenramaa. Valve lõi labida mulda ja kamandas Rita umbrohujuuri välja korjama. Töö arenes visalt, aga tagajärg oli ilus, ühtlaselt sõmer ja must mullapind, mis lausa ahvatles peenraid tegema.

Sellest põllumaast saigi üks nendest allikatest, mis Tauberite perele nii sõjapäevadel kui sõjajärgsetel aastatel elatislisa andsid. Sealt sai kogu aastaks porgandid, kaalikad ja kapsad, sai ka värskeid kartuleid, mis suve lõpul head võtta olid. Oli peenra jagu maasikaidki, istutatud peamiselt Rita jaoks, kuid sellel peenral hakkas käima ka kutsumata kostilisi – peenrad asusid otse tee ääres ja punased marjad ahvatlesid möödakäijaid.

Sõda sai mööda, aga Tauberite pere elus see palju ei muutnud. Toomas käis endiselt tööl trükikojas, mis oli vahetanud küll nime, kuid sisuliselt siiski samaks jäänud. Tõsi küll, nüüd trükiti “Punatähe” trükikojas rohkesti poliitilist kirjandust – Kommunistliku Partei ajalugu, suurte riigijuhtide teoseid ja muud taolist, kuid ka need raamatud tahtsid kaunilt köita ning Toomas Tauber rakendas kõiki oma teadmisi ja oskusi, et seda teoks teha. Valve elu oli veelgi vähem muutunud – tema mõõtis endiselt oma nurgapoes piima ostjate mannergutesse ja lõikas toidutšekkide kuponge. Rita oli lõpetanud viienda klassi, oli tublisti sirgunud ja oskas noodi järgi klaveril üht-teist mängida. Beethoveni “Elisele” tuli teinekord päris veatult välja ja Valve Tauber oli tütrega rahul. Aga mida aasta edasi, seda enam hakkas teda vaevama küsimus – kas see ongi kõik? Kas see ongi elu, mis on ainukordne ja väärib elamist, nii et hiljem ei tuleks tunnet, et midagi on tegemata jäetud?

3

Nõukogude kord tugevdas haaret – natsionaliseeriti kõik elumajad, kus lisaks peremehe elamisele ka üürikortereid leidus. Üürnikele tähendas see küll esialgu ainult seda, et üüri tuli hakata maksma majavalitsusse ja mõni väiksem viga maja juures, mille kõrvaldamiseks varem piisas vaid majaperemehele mainimisest, jäi nüüd pikaks ajaks või koguni kõrvaldamata. Heal juhul jäeti endised majaomanikud pärast seda rahule ja lubati neil senises korteris edasi elada, kuid oli ka neid, kes sundkorras oma eluruumidest välja tõsteti ja kusagile mujale väiksemasse korterisse pidid kolima. Niisugune saatus sai osaks ka sellele majavaldusele, kus elasid Tauberid – lahke ja toimekas peremees pidi loobuma nii oma majadest kui ka korterist ja sellesse asus Venemaalt saabunud perekond Rumjantsev. Räägiti, et perekonnapea kui suur spetsialist oli toodud siia mingisugust tähtsat tehast ehitama, ja see võis ka tõsi olla, sest õige pea tekkis tulnukate peresse auto. Tegemist oli küll päevinäinud Saksa trofeemasinaga, kuid see liikus ja igal hommikul põristas Vassili Ivanovitš sellega tööle, jättes värava enda järel pärani lahti. Algul hakkas selline lohakus teisi majaelanikke häirima ja nad püüdsid käia väravat sulgemas, kuid pärast seda, kui Rumjantsevitele küttepuid toodi ja soldatimundris autojuht suurt veoautot hoovi tagurdades ühe väravaposti maha ajas, polnud värava sulgemine enam võimalik ja probleem oli hoobilt lahendatud. Valve Tauber käis asja küll majavalitsuses kurtmas, kuid sealne insener kirjutas tema jutu vaid üles ja lubas arvesse võtta. Mõni aeg hiljem aga kadusid raudtorudest kokku keevitatud ja kenasti punaseks värvitud hooviväravad sootuks – küllap oli neid kuskile mujale rohkem vaja ja see, et nüüd mõni hulkuv koer tühjast väravaaugust sisse eksis, polnud tegelikult ju mingi globaalne probleem.

Ritast ja Marest olid saanud lahutamatud sõbrannad ja senikaua, kui neil oli ühine koolitee, üritasid nad seda igal võimalusel koos kõndida. Aga kui Marel sai läbi seitsmes klass, mis Rital alles ees seisis, tähendas see paratamatult ka omavaheliste suhete muutumist.

“Mina lähen Tallinna kooli, õpetajate seminari. Hakkan samuti õpetajaks, nii nagu minu ema!” teatas ta Ritale.

“Eks mina pean ühe aasta veel siin käima, siis näeb…” ei osanud Rita sedamaid seisukohta võtta.

“Nojah, eks sina hakkad siis samamoodi poes piima mõõtma nagu sinu emagi,” üritas Mare vaimukas olla, aga tema vaimukustesse tikkus alati sisse mingi oga või okas, mis teist torkas. Nad olid oma arust küll head sõbrannad, kuid tihti hakkas kaasa mängima mingi väljamõeldud seisusevahe – Mare ema oli kooliõpetaja, isa ministeeriumis raamatupidaja… Nende tütar tähendas ilmselt midagi rohkemat kui vaid poemüüja ja trükikoja meistri järeltulija. Tavaliselt Mare juures seda üleolevat suhtumist märgata ei olnud, kuid polnud sugugi harvad ka need juhtumid, mil see välja lõi.

“Eks mina lähen keskkooli,” oli Rita leplik ja tegi, nagu poleks ta torget märganudki. Elu oli teda õpetanud, et sõbrannaga võib ka üpris kergesti pahuksisse minna, ja seda ta ei tahtnud.

Nukkudega mängimise aeg oli tüdrukutel ammu läbi saanud. Nüüd olid teistmoodi mängud ja jutud, vahel põigati teemadesse, mille puhul tuli häält alandada ja kontrollida, et poleks võõraid kõrvu kuulamas. Aga juhtus ka nii, et vahel räägiti lihtsalt poistest.

“Kas sa oled märganud, et kõrvalmajasse on uus poiss tekkinud? Niisugune blond ja kahupeaga?” küsis Mare.

“Kuhu kõrvalmajja? Laiuste poole või?”

“Ei, teisele poole. Lompide majja.”

“Ah see! Seda ma tean küll, see on Margus. Ega ta ei ela seal, ainult käib oma emal külas. Muidu elab maal,” seletas Rita.

“Kus sina nii täpselt tead?”

“Noh, eks mina tean ka midagi…” Rita tundis öeldust mõnu – tema teadmiste allikas oli ema töökoht, kuhu kõik ümbruskonna jutud ja teated kokku jooksid. Ja ema Valve ei olnud sugugi kitsi neid ka kodus jagama. “Ta pidi siia maalt jalgrattaga käima. Ja nüüd tahab linna tehnikumi õppima minna.”

Mare mõõtis sõbratari uskumatu pilguga.

“Sa ju tead kõik täpselt ära…”

“Jah! Ma olen näinud, et nad käivad ka Jüriga koos ratastega sõitmas. Paistab, et on sõbrad.”

Jüri tundsid mõlemad, tema oli naabriperemehe, Lombi Eedi poeg.

“Aga kas sa tead, et Krinkuse vanamees oli vangi pandud? Ta oli töö juures mingit sobi teinud ja vahele jäänud,” jätkas Rita oma teadmiste jagamist.

“See nässakas, kes oma naist ja lapsi peksab? Paras talle!” arvas Mare. Sellised külajutud teda eriti ei huvitanud, aga nüüd oli võimalus kaasa rääkida ja sel moel end täiskasvanuna tunda.

“Margus ongi Krinkuse naise poeg esimesest abielust! Vanamees ei pidavat teda silmaotsaski sallima, eks nüüd, kui ta on vangis, julges poiss siia tulla,” teadis Rita ja see oli jällegi Valve Tauberi tarkus.

Margusega tutvus Rita ise aasta-poolteist hiljem just Jüri Lombi vahendusel. Siis, kui ta juba Tallinnas keskkoolis käis ja nad kojusõidul kogemata kolmekesi ühte bussi sattusid. Buss oli neil aegadel haruldus ja nende arvu linnas võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Üldiselt vedasid reisijaid presendiga kaetud veoautod, mida rahvas tabavalt ahvipuurideks nimetas ja mille tagaotsast peatustes redel alla lasti, et inimesed saaksid peale ja maha ronida. Ja nende seas liikles mööda Vabaduse puiesteed ka paar ennesõjaaegset autobussi, milles sõitmist võis juba tõeliseks luksuseks nimetada. Nii oligi Rital järjekordselt vedanud, oodatud ahvipuuri asemel sõitis linnas peatusesse tõeline buss, mille uksed laialt ja kutsuvalt avanesid. Ning kui tüdruk oli sisenenud, märkas ta pingil istumas naabripoiss Jüri ja tema kõrval blondijuukselist sõpra.

“Tervist, naabrineiu!” Jüri tõusis rõhutatud viisakusega pingilt ja kummardas. “Kas ma tohin teile istet pakkuda?”

Rita tundis, kuidas ta tahtmatult punastas, aga üritas ometi olukorrast üle olla. Jüri oli tuttav, temaga oli tüdruk isegi kooliteed koos käinud, kuigi poiss oli juba paar aastat varem kohaliku kooli lõpetanud. Parajasti nii palju varem, et oli jõudnud vahepeal ka tööstuskoolist treiali kutse saada ning pidi kuskil tehases töötama.

Rita oleks hea meelega seisma jäänud, kuid sai aru, et pakkumise tagasilükkamine oleks olnud liialt nipsakas. Omajagu lõõpiva tooni ja peenutseva teietamise taga oli siiski märgata ka viisakust ning tüdruk istus.

“See et… te vist ei tunne teineteist! Saage tuttavaks, naabrid nagu me oleme – tema on Margus. Ja daam on Rita,” jätkas Jüri poolnaljatamisi, ise rappuvas bussis tasakaalu säilitamiseks laepidemest kinni hoides.

“Tere!” ütles Rita kõrvale vaatamata. Talle näis, et istub poisile liiga lähedal, et veel nägu tema poole pöörata söandaks. Marguse vastutervitus jäi talle kõrvu vaid mingi mõminana. Edasi sõites ei olnud ükski neist aldis juttu alustama ning niiviisi, vaikivatena, astusid nad oma peatuses ka bussist maha.

Kodus mõtles Rita selle kohtumise veel mitu korda üle. Üks oli selge – see maapoiss oli üsna uje ja tagasihoidlik, ei saanud sõnagi suust ja ilmselt ei tundnud ta ka tüdrukute vastu huvi. Igatahes täielik nohik, seda võib ta nüüd Marele täie kindlusega ütelda, kui veel peaks juttu tulema. Ja niiviisi mõeldes tundis tüdruk väikest pettumustki, et tal ei olnud võimalik sõbranna ees oma uue tutvusega välja paista.

Tegelikult selgus küll õige varsti, et Rita ja Marguse kooliteed mõnevõrra kattuvad. Mõlemad eelistasid kooli sõita mitte rongi, vaid ahvipuuri või heal juhul bussiga, olenevalt sellest, kumb neist parajasti tulema sattus; ilmselt algas ka kool neil ühel ajal ning seetõttu hakkasid nad pea igal hommikul bussipeatuses kohtuma, piirdudes põgusa tervitusega. Siis ootasid nad koos sõiduriista, mis neid pidi Tallinna viima, seejuures sõnagi vahetamata ja teineteisest eemale hoidudes – polnud nad ju sedavõrd tuttavad, et omavahel lobisema hakata. Aga siis, ühel tuulisel sügishommikul, kõik muutus. Asi algas sellest, et linna poole liikuvate sõidukitega oli midagi juhtunud, nähtavasti mõni vahelt ära jäänud ning kõik olid sedavõrd täis, et peatuses kinni ei pidanud. Polnud ju hommikuti sealsetes vahepeatustes mahatulijaidki, kõikidel oli rutt Tallinna, kas tööle või kooli. Siis nihkus Margus Ritale lähemale ja ütles oma vaiksel moel:

“Peab vist rongile minema, siit me täna peale ei saa.”

“Ei tea, millal rong läheb… Mul ei ole sõiduplaani!”

“Mina tean. Kui kohe minema hakata, siis jõuame,” teatas poiss ja Rita vaatas teda imestades – senine tukunui oli korraga suu lahti teinud ja rääkis päris mõistlikku juttu.

“Olgu! Lähme!” Tüdruk asus minekule ja Margus hakkas sammuma tema kõrval. Mõlemat valdas kummaline tunne, näis, nagu oleksid nad alles nüüd teineteist märganud.

“Ma käisin varem ka rongiga, aga ahvipuuriga on linnas lähem, rongijaamast on koolini pikk maa,” seletas poiss hoogsalt astudes ning Rital oli tegemist, et temast mitte maha jääda.

“Ahah…” ei osanud ta muud öelda. Tema koolini oli nii ühelt kui teiselt üsna võrdne maa käia.

“Kool algab kell kaheksa, jah?”

“Jaa, kell kaheksa.”

Jälle astuti kiiresti ja vaikides, kuid tüdruk tundis, et tempo on temale liiga kiire.

“Kas… kas me jääme rongist maha, kui aeglasemalt kõnnime?” küsis ta kergelt lõõtsutades. “Ma pole harjunud niiviisi tormama, sellepärast. Palav hakkab!”

“Ei tea, mul ei ole kella,” tunnistas Margus. “Kui me seal bussipeatuses üle veerandtunni passisime, siis võib küll juhtuda, et…”

Õnneks ei olnud jaam kaugel. Veel paar tänavavahet ja hakkaski paistma kõrge platvorm, millised Saksa sõjavangid paar aastat tagasi olid raudtee äärde ehitanud – selleks, et Berliinist sõjasaagiks toodud metroorongid Tallinna ja Pääsküla vahele sõitma sobiksid. Aga nagu märguandeks, et tuleb veelgi kiirustada, kostis eemalt rongi vile.

“Tuleb! Lippame!” Margus pistis punuma ja nähes, et Rita talle järele ei jõua, aeglustas jooksu ning ulatas tüdrukule käe. Tüdruk tundis korraga üllatavalt selgesti, et niiviisi, teineteist toetades, oli kindlam joosta, kuigi kõigi loogikareeglite järgi oleks pidanud olema vastupidi. Nad jõudsid vagunisse, ning kui uksed seepeale kinni paugatasid ja rong liikuma hakkas, puhkesid mõlemad kergendatult naerma.

“Oli see vast tulek…” lõõtsutas Rita.

“Oli! Aga jõudsime!” vastas Margus ja vaatas lähedalt kaaslasele otsa. Jooksust oli tüdruk punased põsed saanud ja näis poisile korraga imeilusana. Võib olla, et kõigist ilusamana.

4

Aeg veeres omasoodu. Juba ammu olid toidutšekid kaotatud ja ostjal oli poodi minnes vaja kaasa võtta vaid raha. Paraku pidi poodimineku aega väga täpselt sättima, sest juhuslikul ajal kauplusse sisenedes võis sealt saada vaid haput vormileiba ja mõnda kuivainet, aga muidugi ka viina. Kuskil kõrgemal pool oli niiviisi seatud, et kaupa toodi poodidesse alles selleks ajaks, mil suuremad ettevõtted töö lõpetasid – sellepärast, et töölt koju suunduv töölisklass toitu osta saaks. Sest kaupa oli liialt vähe, kõigile ei jätkunud. Ometi seati sisse valvepoodide süsteem ja ka selle nurgakaupluse ukse kohale, kus Valve Tauber töötas, riputati suurtest tähtedest silt “Valvekauplus” ning Toomal oli hea naise kallal aasida, et too on oma poe jälle tagasi saanud, isegi oma nime lasknud sildile panna. Aga kauplus pidi nüüd lahti olema hommikul kella kaheksast kuni südaööni, kõik selleks, et ostjat rahuldada, kuigi kaubariiulid olid tühjavõitu. Selline pereema tööaeg lõi paratamatult segi ka Tauberite pere elurütmi, sest seda aega, mil kogu pere koduseinte vahel koos viibis, jäi üsna väheseks. Pealegi olid kõik juba harjunud, et Toomas Tauber õhtuti oma lemmiktegevusse sukeldus, ikka ja jälle raamatuid köitma. Ta seadis köitekoja sisse köögikapile ja aina õmbles, liimis, lõikas ja pressis. Selle töö juures unustas ta enamasti nii iseenda kui ümbritsevad – võimatuseni suitsuotsi täis tuhatoos ees, lahutamatu sigaret suunurgas, tegutses ta seal ja oli oma eluga rahul.

Rita tuli koolist varem, jõudis ema tehtud söögi üles soojendada ja süüa, jõudis ka veidike õppida ja klaverit harjutada, sest ülepäeviti olid tal klaveriõpetaja juures tunnid. Nüüd olid need käigud pensionärist klaveriõpetaja juurde saanud aga erilise tähenduse, sest nendel käikudel oli tal alati saatja. Sõprus naabripoisi Margus Arukasega oli rongilejooksust saadik tugevnenud ja arenenud ning enam ei häbenenud noored end koos rahvale näidata. Seda sõprust polnud põhjust ka Valve Tauberi ees salata ja siin oli oma osa ka Marguse emal Margareta Krinkusel, kes poes käies alatihti jutu sellele viis.

“Margus on minu hea laps,” rääkis Marge Valvele. “Mis teistest saab, seda ma ei tea, aga Margus on tubli!”

“Kuidas te seal kahes toas mahute elama? Teid on kokku ju kuus inimest!” imestas Valve.

“Jah, Margusega kokku tõesti… Kuus suud ja kõik tahavad süüa! Ja minu mees on vangis, temalt ei tule kopikatki!”

“Aga millest sa siis elad? Oma majahoidjapalgast?”

Marge vaikis, see oli talle valus teema. Ja nii juhtuski, et naabrinaisele toidukaupa kaaludes ja mõõtes oli Valve käsi veidi heldem kui teiste ostjate puhul. Ning juhtus sedagi, et Margel maksmiseks raha ei olnud ning Valvel tuli ostud oma rahaga kinni maksta.

“Ma maksan sulle ära, kohe, kui palka saan! Jumala eest maksan!” kinnitas Marge veeälevil silmil ja Valve noogutas, kuigi tal öeldusse erilist usku ei olnud. Sest seni oli ta vahetevahel küll maksnud, aga vaid selleks, et järgmisel päeval jälle uut võlga võtta. Ent Valve näol oli Marge leidnud toetaja, kellele võis oma häda alati kurtma minna – oli ju teine nagu teda oodates alati poeleti taga.

“Meil on tõesti kitsas… Margus ei saa õppida, väikesed segavad,” kurtis Marge ühel päeval Valvele. “Tal on mingi projekt teha ja…”

“Siis on pahasti küll!”

“Jah, ma mõtlesin, et räägin sinuga – teil on ju suur korter käes ja Margus on Ritaga tuttav. Äkki saaks poiss käia vahel teil õppimas? Kas või mõnikord?”

Valve Tauber jäi mõttesse. Muidugi oleks see võimalik, aga midagi tundus ettepanekus võõrast ja ebamäärast.

“Ma pean rääkima, küsima, mis Rita arvab.”

Sedakorda jutt sinna jäigi, aga kodus Ritaga kahekesi olles võttis Valve teema jälle üles.

“Sa oled hakanud selle Krinkuse vanema poisiga tihti kokku saama!” ütles ta tütrele uurivat pilku heites. “Kuidas ta sulle tundub?”

“Mis sa… Margus ei ole ju Krinkus, vaid Arukask!” õiendas Rita ja punastas juuksejuurteni.

“Noh, näed – sa tead isegi ta nime! Mis sa sellest poisist arvad?”

Tütar ei kiirustanud vastama, silmitses hoopis raamaturiiulit, nagu tahaks ta sealt nüüdsama hakata raamatut valima.

“Mis minul temast arvata… Kraade ta igatahes ei ole! Või mis minagi temast tean…”

“Krinkuse Marge käis rääkimas, et poisil pole õppimiskohta. Et kas saaks äkki meil õppimas käia! Mis sina sellest arvad?”

“Mm… Mis minul sellest! Eks tulgu, kui tahab!” Rita jäi endiselt raamatuselgi silmitsema, aga tundis, kuidas kuumalaine jälle üle näo käib. Marguse suhtes ei olnud ta enam kaugeltki ükskõikne. Ja mõelda vaid, mida ütleb Mare, kui sellest kuuleb!

“Eks sa ütle siis talle, et võib tulla…” tegi Valve tütrele kõheldes ettepaneku. “Ahjaa, kas sa tead, kui vana ta on?”

“Seitseteist.”

“Siis ikkagi sinust vanem.”

“Aasta vist jah… Mis siis?”

“Ei midagi,” tõrjus Valve. Tahtmatult oli talle tulnud pähe mõte, et kui kunagi tõesti nendest noortest peab paar saama, siis… Aga samas tõrjus ta selle mõtte kõrvale, nad olid ikka ju veel lapsed.

Sellel jutuajamisel olid aga üsnagi kaugeleküündivad tagajärjed. Oli hilissügis ja noorte ühised jalutamised, mis klaveritundidesse kõndimistest alguse olid saanud, jäid seetõttu üsnagi harvaks ja juhuslikuks. Rita oli ammu märganud, et Margusel ei ole sooja palitut ning lõikavas sügistuules kõndimine pole poisile enam kontimööda. Varem oli ta kannatlikult klaveritunni ajal mööda lähedasi tänavaid jalutanud ja alati õigel hetkel klaveriõpetaja väravas oodanud, nüüd enam ei olnud selline külmetamine mõeldav ega tarvilikki, sest noored said iga päev tundide kaupa omapead olla – Rita ema oli tööl ja isa saabus trükikojast alles pärast kella kuut.

Rita ja Margus said segamatult teineteisega olla vähemalt kaks tundi päevas jäi ja õppimisele kulutasid nad sellest ajast üsna vähe. Neil oli palju omavahel rääkida, aga hoopis rohkem rääkisid nende pilgud ja nagu juhuslikud puudutused, mis õige pea põgusateks kallistusteks arenesid. Tekkiv armastus vajas toitu ja nendevaheline suhe süvenes päevast päeva. See edenes küll õige tasahiljukesi, kuid kindlalt selles ürgselt mehesse ja naisesse kodeeritud suunas, mida nad iseendas ja teineteises sammhaaval avastasid. Nad olid järjekordsed esmaavastajad, ja need mängud olid omamoodi luuremängudeks, kust terahaaval koguti kogemusi ja teadmisi selleks et edasi minna.

Siis lõi välk sisse – mitte küll Tauberite elamisse, vaid naabermajja. Margareta Krinkus tuli poodi Valve juurde ja oli üsna endast väljas.

“Ma ei tea, mis nüüd saab… Mu mees tuli koju, vabastati enne õiget aega, muidu oleks pidanud kevadeni istuma. Aga nüüd tuli koju, tegi skandaali ja kamandas, et Margus olgu meie majast kadunud!”

“Tõesti…?” Valve tegi kohkunud näo.

“Jah! Ja Margusel ei ole kuskile minna. Ta ei saa ju kooli pooleli jätta!” Marge oli nutu äärel. “Anna nõu, mis nüüd saab!”

“Mis saab…” Naine leti taga mõtles. Eelnenud kuude jooksul oli ka tema Margusega tuttavaks saanud – nendel päevadel, mil ta tööl ei olnud, käis Margus samuti nende juures õppimas. Ja siis oli Valve südamerahuga näinud, kuidas mõlemad eri laudade taga istudes tõsiselt koolitööd teevad, ning tal polnud mingit põhjust arvata, et teistel päevadel võiks see teisiti olla. “Eks ma olen ka Margust jälginud, ta on tõesti korralik poiss. Niisuguse jaoks…”

“Noh? Mis sa tahtsid öelda?” päris Marge. Tal ei jäänud märkamata, kuidas teine oli poolel sõnal katkestanud. Valve omakorda oli oma mõttel sõnasabast kinni saanud ja mõtiskles kiiruga, kas on õige see välja ütelda.

“Ma arvan, et vast me saaksime ühe toa Margusele anda,” lõpetas ta siis otsustavalt.

“Tõesti? Jumal küll, oled sina alles hea inimene!” ohkas Marge südamest.

“Oota-oota! Enne pean ma Toomaga rääkima. Ja muidugi Ritaga ka, ikkagi tüdruk ja poiss ühes korteris…”

“Ma ei usu, et sellest pahandust tuleb! Margus on mõistlik ja minu teada pole tal siiamaani ühtegi tüdrukut olnud!”