Mees majakas

Оглавление

Erik Valeur. Mees majakas

Kirjaniku eessõna

Proloog

I OSA. PÕRGUSÜGAVIK

II OSA. VIGGO LARSSEN

III OSA. SURM

IV OSA. ÄRASÕIT

V OSA. KÄTTEMAKS

Epiloog

Отрывок из книги

See enne ilmus talle juba lapsepõlves unenäos, kui ta lapse kombel naeratades magas.

Naine. Meri. Käed. Käed olid tema poole välja sirutatud, just nagu see naine kutsuks teda enda juurde.

.....

Esimesel õhtul keerutasin end suurest heameelest kanna peal – lausa kolm korda – ja olin rahul sellega, mille ma olin leidnud. Istusin vana naise toolidel ja magasin tema voodis (see koosnes neljast pakust ja kuuest lauast, mis moodustasid voodipõhja), jõin vett kraanist, mis tihti ainult visises ja lõrises, ning luurasin tuletorni läheduses metsas, kuna seal oli mu reisi sihtmärk. Vahetevahel nägin kõverate puuokste vahelt punakaspruuni varju, mis tähendas, et rebane oli väljas nuuskimas nagu kõik tema esivanemadki omal ajal. Mul oli meeles lugu rebasest, kes rääkis ühe poisiga nähtamatusest ja sõprusest ühes minu lapsepõlvekodu raamatus, mille mu kasuema resoluutselt minema viskas, kuna talle ei meeldinud kunstlikud lood, mis võisid mõjutada saatusi, kelle ta enda juurde võttis ja keda ta kaitses kõige halva vastu, kuni nood olid ise võimelised eluga ängistumata hakkama saama.

Kui ma teist korda Ulstrupi poodi läksin, küsisin müüjalt vana naise, minu majaperenaise kohta. Ja-jaa, ütles ta, too pärinud tolle punase maja siis, kui ta vanemad surid. Tema vanemad ehitasid selle ning olid seal kogu elu elanud. Kummaline küll, aga kellelgi polnud aimugi, millest nood olid elatunud, kuid igatahes saab vana kööku vajunud naine pensioni ja elab Ulstrupis. Selleks et teda näha, tuleb mul ainult üle tänava kalmistule minna, sest seal istub ta nii tihti, et Ulstrupis polegi kedagi, kes oleks saanud oma vanemate haual käia temaga seal kokku sattumata.

.....