Tearlingi kuninganna
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Erika Johansen. Tearlingi kuninganna
ESIMENE. RAAMAT
Esimene peatükk. Kümnes hobune
Teine peatükk. Tagaajamine
Kolmas peatükk. Fetch
Neljas peatükk. Tee kindluslossi
Viies peatükk. Ääretu nagu Jumala ookean
TEINE. RAAMAT
Kuues peatükk. Märgitud kuninganna
Seitsmes peatükk. Virvendused tiigipinnal
Kaheksas peatükk. Kuninganna lossitiib
Üheksas peatükk. Kalliskivi
Kümnes peatükk. Thomas Raleigh’ saatus
Üheteistkümnes peatükk. Usutaganeja
KOLMAS. RAAMAT
Kaheteistkümnes peatükk. Karavan
Kolmeteistkümnes peatükk. Ärkamine
Neljateistkümnes peatükk. Tearlingi kuninganna
Tänusõnad
Autorist
Отрывок из книги
Kelsea Glynn istus täiesti liikumatult ja vaatas, kuidas väeüksus tema eluasemele läheneb. Ratsurikolonnil olid nurkades piilurid ja kõik mehed kandsid Tearlingi kuningliku ihukaitseväe halli mundrit. Ratsanike mantlid lehvisid tuules, paljastades nende hinnalised relvad: mõõgad ja lühikesed noad, kõik Mortmesne’i terasest. Ühel oli koguni sõjanui, Kelsea nägi sadula küljes turritamas tolle ogalist pead. Sellest, kui mornilt mehed oma hobused maja poole suunasid, võis selgesti aru saada, et nad on tulnud siia vastu tahtmist.
Kelsea istus, mantel seljas ja kapuuts peas, maja välisuksest umbes kolmekümne jala kaugusel kasvava puu okste vahel. Tema rõivad olid kapuutsist kuni samblakarva saabasteni sügavrohelised. Kaelas rippus tal puhtast hõbedast keti otsas safiir. Kalliskivil oli tüütu komme lipsata Kelsea särgikaelusest alatasa välja, ükskõik kui sageli ta seda sinna ka tagasi ei torganud, ning tänase häda põhjus oligi just safiir.
.....
Lõkke ümbert kostis temani uus summutatud naerupahvatus. Kelsea kaalus korraks, kas ei peaks minema välja ja proovima kas või valvuritegagi vestelda, ent heitis selle mõtte kõrvale. Mehed räägivad naistest või lahingutest või ehk vanadest semudest … tema seltskonna üle ei tunneks nad rõõmu. Pealegi oli ta sõidust ja külmetamisest kurnatud ning lihased valutasid mis hirmus. Ta puhus laterna surnuks, pööras külili ja jäi ootama rahutut und.
Järgmisel päeval ratsutasid nad aeglasemalt, sest ilm oli muutunud sombuseks. Õhk ei näpistanud enam nii jäiselt, aga nüüd kleepus kõige külge õhuke närvetu udukirme, mis mähkus ümber puude ja liikus silmale nähtavate lainetena üle maa. Jalgealune hakkas aegamisi tasanema, mets jäi iga tunniga üha hõredamaks, puud taandusid tiheda põõsastiku ees. Siin võis näha juba rohkem loomi ja enamasti olid nood Kelseale võõrad: väiksemad oravad ja ilastavad koerataolised olendid, keda võinuks pidada huntideks, kui nad poleks olnud nii arad ega põgenenud sõjasalka nähes. Seejuures ei näinud nad kummati ainsatki hirve ning kui hommik sai peaaegu läbi, taipas Kelsea, mis teda veel rahutuks oli teinud: kuulda polnud linnulaulu.
.....