Оглавление
Erkki Tuomioja. Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus
EESSÕNA
AJALOOKIRJUTAJA TAGANTJÄRELE TARKUS
JAAN TÕNISSONI LAPSEPÕLV JA NOORUS
PERE JA ÕPINGUD
TÕNISSON POSTIMEHE JA EESTI RAHVUSLIKU LIIKUMISE EESOTSAS
VALGUSTAJA JA ASUTAJA
AUTORITAARNE INNUSTAJA
ÕNNETU KIHLUS JA ÕNNELIK ABIELU
1905. AASTA REVOLUTSIOONIST MAAILMASÕJANI
EDUERAKONNA ASUTAMINE JA BÜRGERMUSSE RAHVAKOOSOLEK
TÕNISSON RIIGIDUUMA LIIKMENA
EESTI KIRJANDUSE SELTS JA NOOR-EESTI
VANEMUISE UUS TEATRIMAJA
JAAN TÕNISSONI AATEMAAILM
TÕNISSON JA NAISTE ÕIGUSED
TÕNISSONI AATEMAAILMA PAIKNEMINE
TÕNISSON JA NAISED SOOME SILLAL
ÜLE SOOME SILLA
TÕNISSON JA AINO KALLAS
TÕNISSON JA EINO LEINO
EESTI ESIMESES MAAILMASÕJAS
TSAARIVÕIM VARISEB KOKKU
POLIITILINE MAASTIK KUJUNEB ÜMBER
MAANÕUKOGU EESTI EESOTSAS
POSTIMEES UUTES KÄTES
EESTI ISESEISVUB
TÕNISSON PETROGRADIS JA SOOMES
EESTI ESINDAJANA STOCKHOLMIS JA KOPENHAAGENIS
SAKSAMAA TUGEVDAB KAOTUSEGA SILMITSI SEISTES OKUPATSIOONIHAARET
ESIMESE EESTI VABARIIGI ESIMESED SAMMUD
TAGASIPÖÖRDUMINE EESTISSE JA ASUTAVA KOGU VALIMISED
TÕNISSONI ESIMENE VALITSUS
VALITSUSKRIIS, TÕNISSONI TEINE VALITSUS JA ESIMESE RIIGIKOGU VALIMISED
TEISE RIIGIKOGU VALIMISED
EESTI ENNE MAJANDUSE JA DEMOKRAATIA KRIISI
TOIBUMISEST UUE KRIISINI
TÕNISSONI KOLMAS VALITSUS JA NELJANDA RIIGIKOGU VALIMISED
POSTIMEES RASKUSTES
EESTI MAJANDUSE JA POLIITIKA KRIISIAASTAD
PÕHISEADUSE KÜSIMUS
RIIGIKOGU VALIMISED JA TÕNISSONI VALITSUS
PÕHISEADUS VÕETAKSE RAHVAHÄÄLETUSEL VASTU JA VALITSUS VAHETUB
PÄTS HAARAB VÕIMU – VAIKIV AJASTU
POSTIMEES VÕETAKSE RIIGI VALDUSSE
VAIKIMA SUNNITUD OPOSITSIOONIJUHT
TÕNISSON 70
VÄLISPOLIITIKA OPOSITSIOONIS
TÕNISSON VÄLISPOLIITIKA OPOSITSIOONIS
ILMAR TÕNISSONI VÄLISPOLIITILISED SEISUKOHAD
SAKSA- VÕI VENEMAA
VALITSUS JA RIIGIKOGU VASTASRIND
TÕNISSONI KATSED EESTIT PÄÄSTA
JARTSEV WUOLIJOE JA TÕNISSONI KONTAKTISIKUNA
BAASIDE LÄBIRÄÄKIMISED
PEREKONDLIK KATASTROOF
TALVESÕDA JA EESTI SOVETISTAMINE
JUUNIKRIIS
TÕNISSONI VIIMANE AASTA
TÕNISSON EESTI AJALOOS
Allikad ja kasutatud kirjandus
Nimeloend
Отрывок из книги
Ajaloo uurimine on juba iseenesest tagantjärele tarkuse märgi all tehtav tagasivaatav ettevõtmine. Ka sellisel kujul avardab see sageli minevikusündmuste ja ajalooliste protsesside mõistmist. Aga sellega kaasneb oht langeda teleoloogilisse lõksu. Näiteks Soome ajaloo uurimise traditsioonis avaldub pürgimus vaadelda minevikku 1917. aasta 6. detsembri seisukohast. Läbi selle lukuaugu paistab siiski ainult osa maastikust, mistõttu saab hoogu kalduvus näha ja tõlgendada ajaloosündmusi selle alusel, kuidas need aitasid kaasa vältimatuks loetud rahvusliku iseseisvuse teostumisele. Samasugune kallutatus on võinud ja võib mõjutada teistegi rahvaste ajaloolasi, kes on kirjeldanud või kirjeldavad edaspidi samu sündmusi hoopis teisiti ehk nii, nagu need iga maa oma lukuaugust on paistnud või paistavad. Kui on kaheldav käsitleda Soome iseseisvumist sellele eelnenud sündmuste ja valikute vältimatu lõpptulemusena, siis veel kaheldavam on teha seda Balti riikide puhul. Nendegi suhtes on mõju avaldanud samasugune teleoloogia, sest teised peale baltlaste endi nägid Balti riikide iseseisvust läbi 1940. aasta juuni lukuaugu ja otsustasid pidada seda kõrvalekaldeks, millel ei ole kindlat alust.
Ma ei alusta sellise meeldetuletusega mitte seepärast, et arvaksin endal olevat teistest avaramat vaatevälja või vettpidavamat ajalookäsitlust. Toimin nii seepärast, et on kasulik rõhutada, kui ebakindel paistis maailma ja selle mõjutajate tulevik Esimese maailmasõja puhkedes. Ainult vähesed, kui üldse keegi, tolle aja poliitikutest oskasid õigesti ennustada sõja tagajärgi. Erandiks oli Suurbritannia välisminister Edward Grey, kes tõdes 1914. aasta 3. augustil, kuidas „kõikjal Euroopas kustutatakse lampe ning oma eluajal ei näe me neis enam valgust”. Tõsi, temagi ei osanud teistest täpsemalt ennustada, mida see tähendab. Ta visandab meie maailmajao tulevikku üldiselt, aga muidugi mitte seda, milliseid tagajärgi see toob riikidele.
.....
Mursi talu, Jaan Tõnissoni sünnikodu Viljandis, Viiratsi vallas. Foto: Eesti filmiarhiiv / E. Veliste
EÜS oli esimest korda tõusnud Eesti rahvusliku liikumise keskmesse juba pastor Villem Reimani juhtimisel. Nüüd jätkati traditsiooni Tõnissoni eestvedamisel ja kui ametivõimud Eesti Kirjameeste Seltsi 1893. aastal ära keelasid, muutus EÜSi positsioon veelgi tähtsamaks. Tõnissoni juhitavas üliõpilasorganisatsioonis andsid nüüd tooni senisest radikaalsemad rahvuslased ning Hurt ja vanemad mõõdukad suhtusid sellesse tõrjuvalt.
.....
