Отрывок из книги
Kui Petrone Print tegi mulle ettepaneku kirjutada Bangkoki reisikirjeldus, olin esmalt tõtt-öelda üpris hämmeldunud ja, pean tunnistama, isegi mõnevõrra tõrjuv. Olin ju Tai pealinnas viibinud küllaltki ammu ja üsna põgusalt, ning ma ei tea sellest tegelikult suurt midagi. Ei oska ma soovitada, kus on kõige rajumad reivid Sukhumvitil, millises hostelis Khaosan Roadil on kõige suurem võimalus sügelisi saada ega õigupoolest sedagi, kuidas lennujaama pääseb. Võiksin küll tüdimuseni pajatada valgusest, tuledesärast, niiskusest, kuumusest ja eelkõige lõhnadest, mis rabavad su jalust ja löövad pikali niipea, kui jala tänavale tõstad, ja kes seda on tundnud, ei leia sarnast kusagil maailmas. Või praktilise näpunäitena hoiatada, et käekella ei maksa osta, või et tuk-tuki siduripedaal töötab tagurpidi. Aga kõik see on arvatavasti kirjas Lonely Planetis, ja kui ei ole, siis varsti pannakse.
Seega, kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see pigem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust.
.....
Järgmistest väravatest sisse astudes leidsime end paigast, mida selle roheluses võinuksin pidada Eedeni aiaks, kui vaid pedantne sümmeetria polnuks tunnistajaks selle märksa maisemast päritolust. Aed oli üsna pisike, väänkasvudega palistatud ja hämmastavalt vaikne. Otse värava taga rõõmustas silma täpselt ühesuuruste kividega ääristatud sõõr, kus kasvavad lilled – mille nimetusi ma kahjuks ei tundnud, kuid mis sellest hoolimata hämmastasid mind oma värvide ja lõhnade erksusega – olid täiuslikult sektoritesse jaotatud ja kahtlemata tähestiku järgi ritta seatud.
Sõõri ümbritses kiviklibuga kaetud ringikujuline kõnnitee, millest vasakut kätt väljus samasuguse kattega, siniste ja kollaste lillepõõsastega ääristatud teerada. See kaardus paarikümne meetri pärast paremale, varjates oma sihtkohas kindlasti nii mõndagi toredat, võibolla isegi purskkaevu ja kaunilt nikerdatud akendega õdusat majakest, kus kirevate saridega veetlevad näitsikud pakkusid jahedat teed ja meekooke; sest just seda teed pidi saabusid ja lahkusid hallides ülikondades mehed, kõik korralikult kahekaupa ja üht sammu astuvad. Täpselt samasugune teerada, ent punaste ja kollaste lilledega, viis sõõrist ka paremale. See kaardus omakorda vasakule ning oli ka igas muus mõttes otsekui oma paarilise vastand: seal ei liikunud hingelistki, selle lõpus ei võinud aimata absoluutselt mitte midagi ning sellele mõtlemine viis vastupandamatu soovini mõelda pigem millelegi muule, näiteks aias ringi tatsuvatele suurtele roosadele lindudele. Õnneks oli see tehtud üsnagi lihtsaks, sest lillesõõri sees, ent ka sellest väljaspool, kividest üle ja lilledele peale astudes ning täielikult ignoreerides aia muus osas nii põhjalikult viimistletud sümmeetriat, patseerisid heleroosad pelikanid, keda kummatigi kellelgi ei tulnud pähe käskida see korralagedus viivitamatult lõpetada, asuda oma kindlaksmääratud paika ning oodata seal edasisi juhtnööre.
.....
