Kissingeri igatsedes

Оглавление

Etgar Keret. Kissingeri igatsedes

PÕRSSA LÕHKUMINE

NII HEA

KISSINGERI IGATSEDES

ÕÕNSAD MEHED

MUSTKUNSTNIKUTA SÜNNIPÄEV

KÜBARATRIKK

AUK SEINAS

KÕNNITEED

MAAILMAMEISTER

PILT

MU VENNAL ON DEPRESSIOON

PEREKOND SIPELGAKARU KURB LUGU

AHVI ARMASTUS

LASKEVALMIS

KORBI TÜDRUK

HEAD SIHID

NULLIGA PALJAKS

MULLID

DINOSAURUSEMUNAD

PAREM, KUI NAD ÄRA SUREKSID

TÕSTAME LATTI KÕRGEMALE

VALIKVÕISTLUSTE TÕELINE VÕITJA

VÕÕRKEEL

TILGAD

RASKE TUUL

TOSSUD

MINU PARIM SÕBER

AINE, MILLEST ON TEHTUD UNENÄOD

MENSTRUATSIOONIVALUD

JUUKSURITE KUNINGAS

ABRAM KADABRAM

VENUSE TÜNG

LÄBI SEINTE

LENDAVAD SANTINID

SADA PROTSENTI

TÜDRUK KÜLMKAPIL

LEPITUSPÄEV

TÕLGITUD KIRJANDUS: LUMEMEES

GAZA BLUUS

EKSKLUSIIV

VÕLURITE KOOL

SIPELGAD

SEIS!

VEEL ÜKS VÕIMALUS

ILMA TEMATA

PIISON

GADI SEIKLUSED VASTULUUREGA

KANNATLIKKUS

SEITSMEKÜMNE KUUENDA AASTA SUVI

TAVALINE PATUSTAJA

Отрывок из книги

Minu vennale Nimrodile ja Uzile

Nüüd pean ma igal hommikul tassitäie kakaod ära jooma, mis sest, et ma seda vihkan. Kui kakaol on nahk peal, siis saan ma ühe seekli, kui nahka pole, siis pool seeklit, ja kui ma kakao kohe välja oksendan, siis ei saa ma mitte midagi. Mündid pistan ma põrssa seljast sisse, ja kui teda raputada, siis nad kõlisevad. Kui põrsas on juba nii münte täis, et kui ma teda raputan, siis nad enam ei kõlise, siis saan ma rulaga Bart Simpsoni. Nii ütleb isa, nii pidi olema kasvatuslikult õige.

.....

Eile tuli isa, tõstis Pesahsoni laualt üles, pööras ta tagurpidi ja hakkas teda metsikult raputama. „Ettevaatust, isa,” ütlesin ma talle, „Pesahsonil hakkab sinu pärast kõht valutama!” Aga isa raputas teda edasi. „Ta ei kõlise enam. Kas sa tead, mida see tähendab, Joav? Seda, et homme saad sa rulaga Bart Simpsoni.” „Tore, isa,” vastasin mina. „Rulaga Bart Simpson on tore. Ainult et ära raputa Pesahsoni, tal läheb süda pahaks.” Isa pani Pesahsoni oma kohale tagasi ja läks ema kutsuma. Ta tuli minuti pärast tagasi, tiris ühe käe otsas ema ja teises käes oli tal haamer. „Näed ise, et mul oli õigus,” ütles ta emale, „näe, ta ongi õppinud asjade väärtust hindama, eks ju, Joav?” „Muidugi olen,” ütlesin mina. „Muidugi, aga mis sa selle haamriga teed?” „Ma tõin selle sulle,” vastas isa ja andis haamri minu kätte. „Ainult ole sellega ettevaatlik.” „Muidugi ma olen,” ütlesin mina ja olingi ettevaatlik, aga paari minuti pärast sai isal kõrini ja ta ütles: „Noh, löö see põrsas juba puruks.” „Mida?” küsisin mina. „Pesahson?” „Jah, Pesahson jah!” vastas isa. „Noh, löö ta puruks! Sa oled Bart Simpsoni auga välja teeninud, oma töö ja vaevaga.”

Pesahson naeratas mulle kurvalt nagu portselanpõrsas, kes saab aru küll, et lõpp on lähedal. Bart Simpson käigu kuradile! Ah et mina peaksin sõbrale haamriga vastu pead andma?! „Ma ei tahagi Simpsonit.” Ma andsin haamri isale tagasi. „Mulle aitab Pesahsonist küll.” „Sa ei saa aru,” vastas isa. „Kõik on päriselt korras, kõik on kasvatuslikult õige. Las ma siis löön ta sinu eest ise puruks.” Isa tõstis juba haamri üles ja ma nägin ema märgi silmi ja Pesahsoni väsinud naeratust ja teadsin, et kõik sõltub nüüd minust: kui ma midagi ette ei võta, siis ta sureb ära. Ma kahmasin isal püksisäärest kinni. „Isa!” „Mis on, Joav?” küsis isa. Tema käsi oli haamriga ikka veel õhus. „Ma tahaks veel ühte seeklit, palun,” anusin ma. „Ma tahaks homme veel ühe kakao ära juua ja ühe seekli juurde pista. Ja siis ma löön ta puruks, homme, ma luban.” Isa naeratas ja pani haamri lauale. „Sa tahad veel ühte seeklit? Näed sa? Poisist hakkab asja saama.” „Jah, just,” vastasin mina. „Homme.” Mul olid juba pisarad kurgus.

.....