Читать книгу Vanaisa Omar ja Potike-Keeda - Ethel Kings - Страница 1

Rooside tänavalt alla, mööda nukumeistri värvilisest majakesest, raamija töökojast ja vürtspoodnikust, kelle naine mind alati maiustustega kostitas, jooksin ma vanaisa Omari juurde iga päev, kui olin väike. Vanaisa oli mulle kõige olulisem inimene maailmas ja tema pood minu varjupaik ja mängumaa. Vanaisal oli minu jaoks alati aega.

Ma arvasin, et tema ongi maailma kõige targem inimene. Vanaisa oli küla nõuandja. Ma ei teadnud, kas see on omaette amet, aga igatahes käisid tema juures nii küla vanamemmed, noored mehed kui ka külavanem ise igasugu asju arutamas ja mina ei tohtinud pealt kuulata. Kui ma küsisin, miks nad kõik tema juurde nõu saama tulevad, kostis vanaisa, et nad ei tule mitte nõu järele, vaid omaenese aimdustele kinnitust otsima. Vahel on lihtsalt vaja oma mõtted valjult välja öelda, enne kui aru saad, et nii ongi. Teinekord aga selgub oma mõtteid kuuldavaks tehes, et need on päris naeruväärsed. Vanaisa lihtsalt kuulas inimesed ära ja lasi neil endil kõneldu üle otsustada. Küsisin, kas nad ei saa neid küsimusi kodus abikaasale või omaenda vanaisale rääkida või ehk sootuks kitsele, kui selguse saamiseks on tarvis ainult oma mõtted valjusti välja öelda. Vanaisa kehitas õlgu.

„Eks nad tulevad minu juurde, sest teised tulevad samuti. Ja sellepärast, et ma olen vana mees ja mu habe on juba peaaegu valge. Nad arvavad, et see tähendab, nagu teaks ma maailma asjadest rohkem kui teised. Kui nad minu kuuldes oma mõtteid sõnastavad, annavad nad neile hinnangu vana ja targa inimese pilgu läbi. Mõistad, Momo? Neil ei ole mind tegelikult vaja. Aga nad arvavad, et on. See annab meelekindlust juurde, kui keegi öeldu peale noogutab. Ja kui neil on kuulaja, mõtlevad nad põhjalikumalt järele, mida öelda tahavad, ja õigete sõnade otsimise käigus leitaksegi juba selgus. Teinekord on aga selguse saamiseks tarvis kellegi julgustust või värsket vaatenurka, siis saan sellega abiks olla. Kui minust on neile kasu, võin vaid rõõmustada, eks ole?” Ja vanaisa naeratas oma lustlikku naeratust, mida meenutades mul endalgi iga kord nägu naerule kisub.

Ma ei saanud toona täpselt aru, mis see oli, mis vanaisast nii hea nõuandja tegi, aga olin uhke, et see oli minu vanaisa, kelle juurde kõik tulid. Nad suhtusid temasse sügava austusega ja osake sellest lugupidamisest kiirgas minulegi. Võib-olla arvasid nad, et kui mul on selline vanaisa, võib minustki saada kord tark nõuandja, ja mulle see meeldis. Tahtsin olla kõiges nagu vanaisa. Kui hästi see mul välja kukkus, on teie otsustada.

Jutustan teile oma loo nii ausalt, nagu see mu mälestustes siiamaani alles on. Juhtus ju ometi palju imelisi asju, mis mind elusse kiinduma panid. Neid lugusid raamatusse kirja pannes annan kõik selle maailmale tagasi, et vabana edasi minna, ja ehk saab keegi teine minu jutustusest indu imedesse uskuda. Pühendan oma kirjaread vanaisale, sest temata poleks seda lugu ja poleks ka mind. Kui ma mõne teise vanaisaga oleksin üles kasvanud, ei oleks ma see, kes olen, ja maailmas poleks olnud neid imesid ning mu lugu oleks hoopis teine.

Minu vanaisa oli poodnik, peale selle, et ta oli küla kõige targem mees. Ta pidas poekest teeveerel, nii et tema uksest ei möödunud mitte ainult veiseid ajav külarahvas, vaid ka võõramaalased. Teinekord kihutasid mööda suured bussid, mis olid värvilisi maalinguid täis ja mille akendest paistsid haiglaselt kahvatu nahavärviga inimesed. Vahel aga oli nende nahk punane nagu nülitud loom. Siis ma mõistsin, küll on hea, et minu nahk alati sile ja pruun on. Ei päike, vihm ega tuul teinud sellele liiga.

Inimestele meeldis lehvitada ja meist pilte teha. Nad ei peatunud peaaegu kunagi, et vanaisa poes ringi vaadata. Kui nad kinni pidasid, siis pisut eemal, toidupoe ees, küsisid vett, küsisid väljakäiku ja sõitsid edasi. Ainult kord, mäletan, jooksis üks kuldselt sädeleva roosa salliga tüdruk vanaisa poodi ja küsis kiiruga midagi arusaamatus keeles. Vanaisa läks tagaruumi, mida eraldas poest vaip, ja välja tulles oli tal käes ripats, nagu tal neid väljaski hulgi rippus. Ta andis ripatsi tüdrukule. Tüdruk oli ülevoolavalt tänulik, ladus vanaisale peo peale rea münte, tegi mulle silma ja jooksis tagasi. Selleks ajaks oli buss juba jõudnud anda signaali, et aeg on edasi liikuda.

„Miks sa tõid talle amuleti tagatoast, vanaisa? Väljas on ju täpselt samasugused!”

„Ta tahtis sellist, mis oleks ehtne.”

„Kas need siin polegi ehtsad?”

„On, aga tema ei tea seda. Nüüd saab ta olla uhke, et sai endale ehtsa amuleti.” Ja vanaisa naeris heatahtlikult, silmad vidukil.

Lähemalt ma nende kummaliste võõramaalastega kokku ei puutunudki, vähemalt enne, kuni mu oma tütar ühe neist majja tõi. Sel polnud küll kahvatut jumet, ent ta kombed olid võõrad ja keel tundmatu.

Vanaisa pood oli varjuline oaas, kus oli alati parasjagu soe või jahe, kus sai vaipade, kottide ja pottide vahel mängida ning vanaisa jooksu- ja õpipoiss olla. Eriti armastasin ma, kuidas päike riidega varjatud aknast tuppa langes, iseäranis siis, kui vanaisa meisterdatud teepotike tulel seisis ja sellest tõusev aur päikesekiirtes mustreid keerutas. Siis teadsin, et varsti on aeg vanaisaga maha istuda ja üks tõsine vestlus pidada. Sest teejoomine oli alati terve rituaal. Selleks puhuks katkestas vanaisa töö ja pühendas end täielikult minule. Või siis teele. Et me tegime seda koos, tuli sama välja.

Tavalisel päeval oli vanaisa ametis vaiba punumise, koti meisterdamise või poti voolimisega. Teistel meistritel oli tavaliselt üks amet. Minu vanaisal mitu. Ja tema meisterdused olid kõige ilusamad! Selles olen tänini veendunud. Ta valmistas kotte, mida kaunistasid vaibaribad, ehtis potte nahast sangadega ning punus vaipadesse ennenägematuid mustreid. Kui keegi mustrite kohta küsis, ütles ta, et juba tema vanaisa punus selliseid. Aga mina tean, et ehkki ka vanavanavanaisa mõistis vaipu punuda, mõtles minu vanaisa oma mustrid ise välja, sest mina istusin tema kõrval, kui ta neid punus, ja teinekord aitasin kaasa.

Vanaisa oli alati ametis millegi meisterdamisega ja mina küsimuste esitamisega. Tal oli alati aega ja kannatust mu küsimused ära kuulata ja neile vastata. Mõne küsimuse peale ta, tõsi küll, ainult naeris habemesse ja kostis „tõepoolest”, mõne sellise peale, mida ma emale ega isale esitada poleks julgenudki. Kord turgatas mul pähe küsimus, miks on need võõramaalased meist nii erinevad ja räägivad arusaamatus keeles, ning vanaisa seletas mulle, et maailm on ümmargune ja seega otsatu, sest kui hakkad astuma, ei lõpe tee kunagi ära. Maailmas elavad rahvad, kes kõnelevad teisi keeli ja kelle jaoks oleme hoopis meie võõramaalased ja meie keel on neile arusaamatu. Neid, kellele meie oleme arusaamatud, on palju rohkem kui neid, kes meiega sama meelt ja keelt on. Ja siis ma küsisin ta käest, kas eri liiki puud on teineteisele ka nagu võõramaalased ja räägivad eri keeli. Ema-isa oleksid paremal juhul mu üle naernud, halvemal juhul ohanud elust väsinu ohet ja seletanud nagu väiksele lapsele, et puud ei räägi, nende lehed vaid sahisevad tuules, kõnevõime on antud ainult inimestele, selleks et saaksime Jumalat kiita, ja me peamegi teda kiitma selle eest, et leib on laual ja ka selle eest, et tuul sahistab nii ilusasti puulehtedes. Aga ei tohi kujutleda, mida pole olemas. Puud ei räägi, sest nad pole inimesed, neil pole suud, ega silmi, ega kõrvu, nad on tummad kui templisambad. „Ja sina, poiss, pead seda teadma ja mitte mõtlema asju välja, sest siis ei saa sa kunagi suureks ega leia elus endale kohta. Aga sa pead meheks saama ja hakkama peret toitma, nii et palu Jumalat, et ta annaks sulle aru olla oma vanematele vanas põlves rõõmuks ja toeks.” Pärast sellist loengut ei tahtnud ma enam midagi küsida. Aga väikese lapse asi, mänguhoos läks meelest ja küsisin jälle midagi rumalat ning ema ohkas ja isa kortsutas kulmu ja mul oli paha, et ma neile oma rumalusega koormaks olin. Nii lubasin endale taas, et enam iial ei tee ma nende elu oma küsimustega raskeks.

Aga vanaisa käest võis kõike küsida. Ta ei vastanud kunagi lihtsalt jah või ei, vaid jutustas lugusid, välja arvatud siis, kui ta vastas „tõepoolest”. Mida vanemaks ma sain, seda sagedamini ta vastas „tõepoolest”. Ühel hetkel hakkasin isegi tema mõistuses kahtlema, sest ma küsisin igasugu jaburaid asju ta käest. Küsisin, kas siis saab õhus käia, kui kinnisilmi kalju äärele kõndida nii, et ise ei tea, millal maapind lõpeb. Ja vanaisa vastas: „Tõepoolest.” Ma isegi ei mõelnud seda tõsiselt ja tema ütles „tõepoolest”. Teadsin ju küll, et kui pinda jalge all pole, kukun alla. Olin juba proovinud õhus kõndida. Aga vanaisa käest lihtsalt pidi midagi küsima. Sain tookord suisa pahaseks, et ta ilmselge jaburuse peale „tõepoolest” vastas.

Tol korral hakkas mul hirm, et ta oli eluaeg mind oma vastustega haneks tõmmanud või olin mina temast alati valesti aru saanud. Võib-olla puud ka ei räägi omavahel juttu ja hobune ei haista inimese mõtteid ja Potike-Keedat pole kunagi olemas olnudki?

Mida aeg edasi, seda kummalisemaks vanaisa muutus. Ta hakkas omaette rääkima või vaikis tundide kaupa, tegemata välja minu jonnakatest katsetest tema tähelepanu võita. Kinkis oma poe kaupa külastajatele ja andis korralikke asju kauba peale. Viimastel kuudel, mis ma vanaisaga veetsin, ei söönud ta enam, tema toidukauss kattus tolmuga ja polnud näha, et keegi oleks seda liigutanud. Tihtilugu vaatas vanaisa õndsalt naeratades ühte punkti ega liigutanud. Ma sikutasin ja sikutasin teda varrukast, aga tulemuseta. Siis otsustasin, et mina ka ei tee välja. Tulin ja läksin, ütlemata tere või head aega. Tõstsin asju ühest kohast teise, tekitades päris korraliku segaduse. Aga kui järgmisel päeval tagasi tulin, polnud keegi seda koristanud. Ka mitte naabrinaised, kes hoidsid vanaisal silma peal. Ilmselt mõtlesid nad, et vanaisa on ise asjad segamini ajanud ja küllap sellel on mingi põhjus.

Naabrinaised tõid iga päev vanaisale kausikesega toitu, tavaliselt ikka parimat, mida neil pakkuda oli, aga ta ei puudutanud seda. Mõnikord, kui toodi midagi eriti maitsvat, sõin selle ise ära ja ei öelnud kellelegi. Nii nad muudkui tõid ja vanaisa söögilauale ilmus järjest enam minu maitse järgi toite. Siis hakkas mul piinlik ja mõne aja pärast ei suutnud ma ka oma lemmikroogasid enam vanaisa eest ära süüa. Nüüd ma arvan, et naabrinaised teadsid küll, et söödik olen mina. Nad tõid mulle süüa kaastundest minu ja solidaarsusest vanaisa vastu.

Vahel kadus vanaisa poekesest tundideks ära, teinekord päevadeks. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on, sest iga kord, kui teda nägin, püsis ta liikumatuna paigal. Kadumised läksid järjest pikemaks. Tihtipeale korraldas isa üle küla tagaotsimisi, aga need lõppesid enamasti sellega, et ühel hetkel tuli kellelegi pähe uuesti poodi vaadata – ja seal ta istus, alati helges meeleolus.

Isa püüdis teda koju tuua ja tagatuppa elama panna. Mina pidin valvama, et ta sedasi hulkuma ei läheks, sest mine sa tea, mis temaga juhtuda võib. Aga nii kui ma ka korraks unele suikusin, oli ta läinud, hääletult nagu kass, jäljetult nagu vaim. Isa proovis maja ust lukus hoida, ent majal olid ka aknad. Akendele said samuti tabad ette, aga vanaisa pääses ikka minema, ilma et seda oleks olnud võimalik kuidagi seletada.

Ema arvas, kui vanaisa pole võimalik kinni hoida, on parem, kui ta läheb tagasi oma poodi, kus talle on kõik nurgad tuttavad, et see ongi talle kõige turvalisem koht. Ajapikku lakkas külarahvas imestamast sellegi üle, kuidas on võimalik, et ta söömata-joomata ikka nii kõbus on ja kuhu ta puhuti kaob. Miski ei viidanud lähenevale lõpule. Temast õhkuva helguse tõttu hakati teda pühameheks pidama. Inimesed hakkasid talle uuesti oma muresid kurtma ja kui ta neile naeratas, lugesid nad sellest välja heakskiidu, ja kui ta ei liigahtanud, jäid nad tema kõrvale mõttesse, kuni ühel hetkel püsti tõusid ja otsusekindlalt oma toimetuste juurde naasid. Räägiti, et vanaisa on nii võimas teadmamees, et oskab abivajajaid sõnadetagi õigele teele suunata.

Iga päev tuli minu või ema ligi mõni külanaine, kes teadis rääkida imelist lugu vanaisa Omarist. See tähendab – minu vanaisast. Kord olla vanaisa kangelaslikult päästnud uppuva lapse, kõndides talle mööda vett järele. Kord olla ta võlusõnadega hullunud hobuse terveks teinud. Kord olevat keegi näinud teda suisa õhku haihtumas. Lood läksid järjest meeletumaks, kuni ma enam ei kuulanud neid. Teised rääkisid lihtsalt sellest, kui hea, lahke ja tarmukas vanaisa alati oli olnud ning kui palju küla talle kõige hea eest võlgneb. Kõlas nagu olnuks vanaisa tähtsam kui külavanem. Et see kõigile õiglane ei tundunud, kostis siit ja sealt kuuldusi, et vanaisa on nõid. Selle peale ma plahvatasin ja ähvardasin, et vanaisal on vaatamata näivale passiivsusele kõik nõiavõimed alles ning ta tuleb ja saab kätte need, kes tema nime mustavad. Hiljem seletas ema mulle, et vanadel aegadel kutsutigi teadjamehi nõidadeks. Nad olid nõuandjad, just nagu vanaisa. Nad lepitasid tülisid, nii inimeste vahel kui ka vaimudega, teadsid alati kõige paremini, millal on aeg külvata ja lõigata, kuidas vihma välja kutsuda, missuguseid ohvreid tuua, hoidmaks küla head käekäiku ja soodsat läbisaamist Jumala ning vaimudega.

„Kas vanaisa oskab ka inimesi vaimudega lepitada?” küsisin ema käest.

„Vaimud, need eksisteerivad inimese peas. Vaimudega lepitada tähendab lepitada inimene iseendaga. Kui inimesed on nii kõvasti iseendaga pahuksis, on vanaisa saatnud nad mäkke mediteerima või soovitanud teha rohkem füüsilist tööd või lasknud teha suure lõkke, et visata sinna kõik, mis inimesele halvad mõtted pähe toob. Ei mingit nõidust. Paljud külainimesed on harimatud ja usuvad ikka veel vaimudesse, aga sina oled juba suur ja piisavalt tark, et paremini teada.”

„Jah, ema. Ma tean. Ei mingit nõidust.”

Tegelikult olin pettunud. Mingi nõidus võiks ju olla. Vanaisa tundus korraga petisena. Lasi inimestel uskuda, et ta on nõid, suutmata tegelikult midagi nõiduda. Aga samas elas ta juba mitmendat kuud söömata-joomata – kas see siis polnud juba iseenesest nõidus? Emalt ma ei julgenud rohkem küsida, teadsin, et see pahandaks teda. Isalt ammugi mitte. Või siiski?

„Isa, aga kuidas on võimalik, et vanaisa nii kaua söömata ja joomata elab?”

„Tead, poiss, mul pole sellele vastust. Siin on teaduslik vasturääkivus. Aga ma arvan, et põhjus võib olla selles, et vanaisal on alati hea tervis olnud, ta on elanud keset kosutavat loodust ja söönud värsket toitu. Pealegi on ta tugevate meeste põlvkonnast, vanast ja vägevast soost. Legendi järgi joodeti meie vanaisadele koos emapiimaga tiigripiima. Mõnel pool räägitakse, et verd. See tegi nad tugevaks. Mina ei tea, kas see on tõsi. Aga ta oli kange mees. Ma arvan, et tal tuleb lasta rahus ja omatahtsi end viimsele teekonnale sättida.”

Pean ütlema, et vanaisa ei näinud kogu oma veidruse juures üldsegi välja, nagu sättinuks ta end viimsele teekonnale. Ent neil hetkedel, kus ta klaasistunud pilgul liikumatult ühte punkti vaatas ja arusaamatuid palveid pomises, oli mul tema pärast hirm. Ma polnud valmis, et ta vastuseid andmata ära läheb. Olin kuulnud, et surevatel inimestel esineb vahetult enne surma selguse hetki. Panin oma lootused sellele ja püüdsin olla valvel, et seda hetke tabada ja kuhjunud küsimused vanaisa ette paisata.

Ootasin ja ootasin, aga vanaisa seisund ei muutunud. Hakkasin lootust kaotama – mul oli vahepeal juba ükskõik, surgu, tahtsin vaid ta viimast selgushetke tabada, niiviisi elavana tekitas ta minus ainult meeleheidet. Poisikesena ei osanud ma näha selles imet, ega tahtnud sellest midagi õppida. Võtsin tema teadvuse eemalviibimist isiklikult, tundes end hüljatuna, reedetuna, petetuna. Kõik, mis ma tahtsin, oli olla jälle vanaisa lapselaps, see, kelle jaoks tal on alati aega ja kellele ta oma lugusid jutustab. Ent olin taandunud samasuguseks suvaliseks külastajaks nagu iga teinegi, kes poest sisse astus, ma ei pälvinud vanaisalt ühtki pilku. See tegi haiget.

Ükskord lõin puruks vanaisa savikausi, millest olin näinud teda aastaid söömas. See oli eriline kauss, väljalöödud killu ja isevärki mustriga. Lõin selle võimalikult suure müraga puruks ja karjusin: „Kas sa ei või ometi üles ärgata!” Tahtsin nii väga, et vanaisa minust välja teeks, aga ta ei teinud. Killud jäid mitmeks päevaks põrandale vedelema. Lõpuks nutsin lahinal ja koristasin killud ise ära. Oli selge, et vanaisal polnud mingit kavatsust meie juurde tagasi pöörduda ja sellega tuli leppida. Pidin ennast kaua veenma, et see ei ole ükskõiksusest ning mul pole põhjust olla ei vihane ega solvunud. Ta kuulub nüüd teise maailma ja ma pean sellega leppima, kui tahan saada täismeheks, kelleks ma vanaisa rõõmuks kasvada unistasin. Ihkasin ju ometi saada kellekski, kes lugupidamist pälvib. Ainult et enam ei olnud mu kõrval vanaisa, kes seda tõeliselt hinnata oleks osanud. Ja vanaisata tundus mulle, et ma enam ei tea, kuidas selleks saada.

Püüdsin ka täiskasvanute kombel vanaisa kõrval vaikselt istuda ja kuulatada. Ehk kuulen minagi tema sõnatut juhatust. Miks sellest midagi välja ei tulnud, sellest ei saanud ma aru. Mul oli ju ometi anne näha teiste inimeste sisse, aga vanaisa peal see ei töötanud. Mis anne see selline oli, tahate kindlasti teada? Kohe jutustan. Anne mul tõepoolest oli. Ainult seda rakendada ma veel ei osanud ja vanaisa tasakaaluka juuresolekuta olin muutunud sedavõrd kärsituks, et kui ta ka oleks korraga lasknud mul enda sisse näha, poleks ma seda märganudki. Tol ajal oli mu peas kõike lihtsalt liiga palju.

Sel hetkel, kui ma vanaisa kaotusega leppisin, tundsin, nagu oleksin jäänud temast ilma, jäänud ilma kogu tema armastusest ja tarkusest, kõigist õppetundidest, mis ta oleks võinud veel mulle anda, usaldusest, milletaolist ma ei uskunud, et enam iial leida võiks, heakskiidust, mida talt tulevikus ootasin. Tundsin meeletut üksindust, mis kiskus mind lapsehinge tumedatesse paikadesse. Tundsin end vaeslapsena, kellelt on röövitud tulevik. Ent vanaisa naeris habemesse oma õndsat naeru ning liugles pilvedel taevasse sel ajal, kui mina oma hingepimedusse langesin.

Mul oli endast kohutavalt kahju ja ma olin pahane kõigi peale, kes üritasid mind lohutada, nad ei teadnud midagi mu kaotuse suurusest. Nad ütlesid, et see on kõigest mu vanaisa, et ema ja isa on mul ikka veel alles. Sellest hakkas veelgi valusam, sest kõik, mida ma tahtsin, oli vaid vanaisa, ja mitte keegi ei suutnud teda asendada. Mul oli vaja vanaisa maagilist maailma, kus puud rääkisid ja õhus sai kõndida, isegi kui see päriselt võimatu oli. Mul oli vanaisa vaja! Kõigi ta imelugude ja saladustega. Mul oli vaja maailma, milles tähendused ei lõppenud seal, kust silm kaugemale ei näinud. Tema vaikimisse kadus ka kogu tähenduste maailm, mis mind siiani kandnud oli.

*

Kuid enne veel, kui ma meeleheitesse langesin, leidis aset mu elu vahest kõige olulisem imeline sündmus. See muutis mu maailma kardinaalselt erinevaks minu vanemate ja teiste laste maailmast. See oli minu ja vanaisa saladus. Ja see oli erakordse tuleviku tõotus, tuleviku, mis mind ees ootas, ja tõestus maagilise maailma kohta, millest vanaisa oli mulle jutustanud.

Enne seda, kui vanaisa maailmast ära pöördus, kohtusin veel ühe ärapöördunuga. See oli surnud tüdruk, kes tegelikult alles elas. See juhtus, kui ma veel päris poisike olin ja vanaisa pea oli selge. Tal oli juba toona kombeks kaduda tihtilugu pikkadeks tundideks ära. Vanaisa kadumise tunnid olid alati pikad, kuna vanaisa oli see, kes täitis tunnid tähenduse, tegevuse ja jutustustega, nii et aeg lendas. Kui ta kadus, ma muudkui ootasin ja ootasin ning tunnid venisid pikaks nagu päevad. Kord, aimates ette, et ta kavatseb pikemalt ära olla, hiilisin talle järele. Vanaisa oli oma ea kohta hämmastavalt vilgas ja tal nähtamatuna kannul püsida polnud sugugi kerge.

Tol korral kõndis vanaisa külast välja, sinna, kus algavad künkad, ja sealt edasi nende küngaste juurde, mille külgedes olid liivakoopad. See oli pikk tee külast välja, kuhu kellelgi kunagi asja ei olnud. Ühe künka jalamil istus ta puujuurikate vahele maha, puhkas veidi ja hakkas laulma. Kas ma juba jutustasin, et vanaisa oli üle maakonna tuntud laulik? Ta teadis peast palju laule ja tal oli võimas hääl, mis ei jätnud kellegi südant puudutamata. Oli täiesti tavaline, et vanaisa laulude peale hakkasid inimesed nutma, vanad ja noored, mõnikord ka naerma. Juhtus see minugagi, aga sellest hiljem. Räägiti, et vanaisa lauluhääl avab inimeste südamed ja ilmsiks tulevad asjad, mida inimesed ise pole julgenud endale tunnistada või on tahtnud unustada. Vanaisa laulu kuuldes kerkisid varjatud tunded ja mõtted pinnale, ilmutasid end kogu selguses, nii et polnud enam võimalik endale valetada ega soovi midagi varjata. Inimesed nutsid, palusid üksteise käest andestust, leppisid iseendaga ja tänasid Jumalat võimaluse eest puhta südamega edasi minna. Ka need, kes kõige rohkem kannatasid ja lohutamatumalt nutma puhkesid, tänasid lõpuks vanaisa selle eest, mis ta laul nendega tegi. Vanaisa pani neile käe ümber, juhatas nad oma lähedaste rüppe või viis tähelepanu käesolevale hetkele ja käegakatsutavale maailmale, ning abisaanud lahkusid rahus.

Mul tuli ka pisar silma, kui vanaisa laulis. Ent mitte oma läbielatud valust ega sündinud valest, vaid kõigi nutvate inimeste nägemisest ja kuulamisest. Mul oli valus selle pärast, et neil oli valus. Siis palusin oma südames, et neile ei saaks enam osaks kannatusi, et nende valu saaks otsa ja nad võiksid hoopis kõik koos naerda ning olla tänulikud rõõmu eest, mida elu pakub. Tahtsin uskuda, et elu võib olla rõõmurohke ja õpetlik. Et õppima ei pea alati kannatustest. Ja seda, et rõõmust saab õppida, teadsin ma seetõttu, et vanaisa õpetused tegid mu alati rõõmsaks.

Tookord, kui vanaisa liivakoopa ees laulis, kogunes tema ümber linde, kes sädistasid kaasa, ja loomi, kes olid sinnakanti hulkuma sattunud. Mulle tundus, et ka puud kooldusid vanaisa hääle suunas. Kui ta laulmise lõpetas, ei jooksnud loomad-linnud laiali, vaid jäid ootama. Olin alles laps ja mu silmad nägid kõiges imet, mitte nii nagu hiljem, kui vanaisa maailmast ära pöördus. Ma jutustan seda lugu just nii, nagu mäletan. Ja ma mäletan, kui vanaisa laulmise lõpetas, liigahtas maapind tema jalge ees. Esimese hooga arvasin, et see viirastus mulle. Aga ei, maast hakkas midagi välja sirutuma. Justkui puujuur. See tõusis värisedes ja vääneldes ülespoole, meenutades aina enam inimese kätt, mis oli kõhn ja tuhakarva nagu maapind ise. Vanaisa võttis selle oma pihkude vahele. Käe järel näis maapinnast eralduvat keha, inimese keha, peast kasvasid välja juuksed nagu peen juureniidistik.

Vanaisa asus uuesti laulma. Hästi vaikselt. Natukese aja pärast kostis, justkui oleks tema lauluga ühinenud veel üks imevaikne hääl. See pidi tulema maa seest tõusnud kehast. Ilmselt oli see naise keha, kuna hääl oli nii hele. Olin täiesti kindel, et kõik loomad ja linnud sel ajal nutsid. Laulus oli midagi väga kurba ja väga ilusat. Tundus, et tugevam heli või ootamatu liigutus purustaks maagia ja maast tõusnud keha kukuks tuhakspõlenult oma asemele tagasi. Ja siis ta kukkuski, nagu oleks kogu elujõud korraga lahkunud. Vanaisa sättis ta mugavamasse asendisse, silitas tema pead, kaapis mulda tekiks peale, laulis veel mõnda aega, istus pisut vaikides tema keha kõrval edasi ja asus siis tagasiteele. Tasapisi lahkusid ka loomad ja linnud. Kui kõik olid läinud, hiilisin ma ligi. Eemalt ei paistnudki, et maapinnast eristuks midagi muud peale juurestiku. Olles maapinnaga sama värvi, sulades puujuurte rägastikuga kokku, oli keha inimsilma eest täiesti varjatud.

Pidin seda kohta tükk aega vaatlema, enne kui suutsin tabada ähmaseid piirjooni, mis viitasid inimese kehavormidele. Puhunud kehalt pisut mulda maha, said nähtavaks noore naise kehakumerused. Tundus, et ta magab väga sügavalt. Näovärvi ja asendi järgi oleks teda võinud pidada täiesti elutuks. Pigem näiski, et ta on voolitud mullast ja savist, kui et tegu oleks elava inimesega.

Tundsin vastupandamatut kihku teda sõrmega torgata ja veenduda, et ta on päris. See ei olnud savi mu sõrme all, see oli inimese naha kude. Pikemalt vaadates sain aru, et see naine oli väga noor, peaaegu tüdruk alles. Mulle näis, et ta võiks olla ka päris ilus, kui ta oleks inimliku ihu värvi. „Vabandust,” ütlesin, tundes piinlikkust näpuga torkamise pärast. Aga ta ei teinud välja ei mu puudutusest ega vabandusest. Puudutasin teda uuesti, püüdes teha seda võimalikult õrnalt, aga nüüd tundus, et tema keha tõmbub pehkinud puu sarnaseks, isegi silmad näisid vajuvat mu pilgu all auku ja mullanired voolasid silmakoobastesse, justkui kaitsmaks ta silmi päevavalguse ja selles luusivate elukate eest. Juuksed imendusid otsapidi maa sisse ja keha sulandus järjest enam maaga kokku. Ma ei saanud videviku värelevas õhus enam aru, kas see viirastus mulle või toimus päriselt, ja polnud selge, kumb olnuks kohutavam. Korraga oli mu ümber liiga palju mõistatuslikku ning kõik meenutas õudusunenägu. Kõhus keeras ja rinnus pistis, huulilt pääses valla karje ja ma panin punuma nii kiiresti, kui sain. Jooksin hingetuna koju, süda palavikuliselt pekslemas, kordagi tagasi vaatamata.

Kodus küsiti, kust ma niimoodi, ähmi täis, tulen, aga ma ei saanud neile öelda. Isegi mitte vanaisale, ehkki olin millegipärast kindel, et vanaisa juba teadis. Mul oli ikka alles kõhe ja kartsin, et olin vanaisa järele luurates astunud üle lubatud piiri. Toona olid mul väga kindlad arusaamad õigest ja valest ning nende vastu eksimine tekitas raskeid südametunnistuse piinu. Tahtsin teha kõik õigesti, et olla vanaisale meele järele. Ema tegi mulle kuuma teed rohke suhkruga ja ütles, et mis see ka polnud, toob tee mu endasse tagasi. Jõin selle ära ja kerisin end magamisasemel kerra, aga und ei tulnud ega tulnud. Olin kaua teki all ärkvel ja mõtlesin, mis kummaline mees mu vanaisa on, kes on see tüdruk ja miks ta seal niimoodi lamab.

Otsustasin, et ei jäta asja nii, vaid nuhin kogu tõe välja ja seda omal jõul, vanaisa käest küsimata. Asusin ääri-veeri inimestelt pärima, mis seal küngaste vahel on, kus koopasuud inimestele ja loomadele varju pakuvad. Kas nad ka mingeid saladusi varjavad? Pärast paljusid õlakehitusi jutustas üks külanaine, et sinna oli kord koolnud üks tüdruk. Ta olnud liig väeti, et eluga toime tulla. Ta olla oma südame kinkinud valele peiule. Peiul oli nimelt pruut juba olemas. Inimesed heitsid talle seda ette. Et tüdruku süda kedagi teist ei ihanud, otsustas ta, et temal pole inimeste seas kohta. Vaene laps lahkus kodukülast ning laulis oma lugu metsas lindudele, loomadele ja puudele, kuni ühes paigas, seal küngaste vahel, lõppes ta jaks. Seal ta puhkab tänini igavest und, olles sulanud maaga ühte.

Ma ei rääkinud memmele, et tüdruk on tegelikult ikka veel elus ja ma olen seda oma ihusilmaga näinud. Vanaisaga saladust jagades võisin olla tema vandeseltslane. Isegi kui ta ise seda ei teadnud, oli mul uhke tunne kuuluda vanaisaga kasvõi mõtteliselt ühte vandeseltsi.

Järelepärimist jätkates ilmnes, et kõik, kes vähegi tunnistasid, et teavad midagi, kinnitasid, et tüdruk oli juba ammu surnud, et see on kurb lugu küll, aga mis sul, väiksel poisil, sellega tegemist. Jumal annab, Jumal võtab ja igaüks vaadaku ise, kuidas oma eluga hakkama saab. Ainult vanaisa võis mulle rohkem rääkida, aga ma ei olnud valmis talle tunnistama, et olin tema seljataga tegutsenud.

*

Järgmine kord, kui vanaisa lõkke valgel laulis ja külarahvas tema ümber kogunes, kartsin, et ka mina hakkan nutma ja mitte selle pärast, et teistel on valus, vaid seetõttu, et minu enda südames torkis valu. Petmise ja valetamise valu, mis oli minu ja vanaisa vahele asunud. Nii juhtuski. Vanaisa laulis ja pisarad hakkasid lahinal voolama, nii et ma arugi ei saanud, ja kui aru sain, hakkasin häälekalt töinama. Hoidusin targu suurte inimeste selja taha, et vanaisa mind ei näeks. Esimest korda elus ei vaadanud ma teisi inimesi ega tundnud neile kaasa, vaid olin täiesti omas maailmas, nagu polekski minu ümber kedagi teist.

Vanaisa laul mässis mu üleni endasse. Nägin uuesti end minemas tema järel künka jalamini, kus lamas surnud tüdruk, nägin, kuidas ta hakkas tüdrukule laulma. Korraga oli justkui kaks vanaisa: see, kes laulis külarahvale ja pani mind nutma, ning see, kes laulis minu vaimusilmas tüdrukule. Ühtäkki suunas mu vaimusilma-vanaisa pilgu hirmutava teadlikkusega otse minu peale ja ma tardusin soolasambaks. Kuidas ta mind näha sai? Kui see tegelikult juhtus, ei viidanud miski sellele, et ta oleks mu kohalolust teadlik. Vanaisa viipas käega, et ma lähemale tuleks. Ma ei mäleta, et oleksin ennast ise liigutanud, mu jalad allusid kellegi teise tahtele ja viisid mu vanaisa kõrvale, surnud tüdruku aseme ette. Nägin maa pinnases, seal kus pidi olema tüdruk, vaid kerget kumerust.

Vanaisa hakkas uuesti laulma ja maa kumerus vastas, võttes järjest enam inimese kuju, kuni noor naine sai taas aimatavaks. Kui ta nahk juba päris sile oli ja näovormid mullavaibast eristusid, aitas vanaisa ta istukile ning tüdruk avas aeglaselt mullast tühjaks jooksvad silmad.

Sel hetkel tahtsin uuesti õudusest röögatada, aga häält ei tulnud. Olin paigale naelutatud, vastakuti elava surnuga, kelle silmad olid kui põhjatud kaevud. Kartsin meeletult neisse uppuda ja vaatasin püüdlikult mööda. Vaatasin tema suunurka, mis pragunes nagu maa kuivanud jõesängis, vaatasin juuksekiharaid, mis näisid moodustuvat omaette eluvormidest, meenutades ussipesa, luist kätt, mis toetus maha nagu mõranenud oks. Tal ei olnud midagi seljas, üksnes mullatolm kattis ta kleenukest ihu.

Tundsin, et tüdruk vaatab mulle tungivalt otsa. Tajusin tema pilgus nõudlikkust, lausa käsku. Vanaisa laulis ja ei teinud minust välja. Mu jalad ei allunud mulle. Pea käis ringi. Tüdruku silmad nõidusid mind. Kiusatus neisse vaadata üha kasvas. Aga olin kindel, et ta neelab mu alla, kui seda teen. Tüdruk kummardus mulle lähemale, pani oma külma käe minu põsele ja pööras mu näo nii, et meie silmad kohtusid. Tagasiteed ei olnud. Tundsin, et muutun tinaraskeks ning vähimagi vastupanuta neeldusin tema silmade põhjatusse. Tõmbasin viimse abinõuna kopsud õhku täis ja kaotasin ümbritseva tegelikkusega ühenduse. Tuli öelda lahti kõigest, mida teadsin, sest ükski teadmine selles reaalsuses ei toiminud. Ootasin, silmad pungis, hing kinni, mis minust edasi saab.

Vanaisa laul oli jäänud järjest kaugemaks, kui avastasin end kõrbeservas vett ammutamas. Tundsin taas kuklal kellegi ainitist pilku. Pikk ja sirge mees seisis, silmad minul, piisavalt kaugel, et oleks viisakas, piisavalt lähedal, et võiks mind teraselt vaadelda. Mina polnud mina ise, vaid noor naine. Sain kohe aru, et olin seesama surnud tüdruk elavana. Mu ihuliikmed olid meeldivalt ümarad, nagu elavatele inimestele kohane.

Tundsin mehe pilku, mis silitas mu siidiseid juuksekiharaid. Pilkude kohtumine ehmatas mind ning ma lõin silmad maha. Võtsin veeanuma õlale ja hakkasin küla poole astuma. Teadsin, et mees tuleb minuga kaasa. Mulle meeldis see tunne. Selles oli kohutavust, tugev annus uudishimu, maagiline tõmme ja seletamatu usaldus võõra vastu. Tahtsin, et tohiksin teda usaldada. Mees jõudis mulle pikkade sammudega järele. Aimasin, et ta tahtis küsida, kas võib aidata mul vett kanda, aga ei küsinud. Küsis hoopis, kas külas seppa on. Juhatasin ta rangelt, ühegi liigse sõna, žesti või pilguta sepa kotta, ise kõndisin, silmad horisondil, edasi kodu poole, teades, et tema silmad on minu peal senikaua, kuni mind näha on.

Kiusatus üle õla vaadata oli suur, aga ma ei teinud seda enne, kui olin ta vaateulatusest väljas. Siis vaatasin sinnapoole, kuhu ta maha jäi, majade taha, kust ta ei saanudki mulle enam paista. Aga oma vaimusilmas nägin teda selgelt. Mulle tundus, et ta on kõige ilusam ja kõige põnevam mees, keda olin iial näinud. Vaatasin pikalt sinnapoole ja mõtlesin, mis mees see võib küll olla.

Ta kandis kulunud riideid, millest õhkus võõraste paikade hõngu. Tundus, et ta on tulnud pikalt teelt. Tal olid kirjamehe käed, mitte nagu töömehel, vaid nagu õppinud mehel, kes ei kasuta käsi tööriistade, vaid sule või poogna hoidmiseks. Tema pilk oli soe ja hääl pehme. Tahtsin veel kord seda häält kuulda ja seda pilku oma palgel tunda, kuid pidin seesuguseid mõtteid vaos hoidma. Keerasin ümber ja kõndisin koju, varjates oma erutust, nagu hea tava ette näeb. Astusin üle ukseläve säravvalgest päevast pimedasse tuppa ja silme ees hakkas virvendama. Otse minu kõrval nuttis ja palvetas keegi. Vanaisa oli laulmise lõpetanud.

Oleksin nagu unest ärganud, ainult et see uni oli kuidagi isemoodi selge. Sellist asja polnud minuga kunagi juhtunud – see oli justkui uni, aga ei olnud ka, see oli kellegi mälestus, mida ma nägin. Olin olnud kellegi teise nahas, teises ajas, teises paigas, tundnud teise inimese tundeid, nagu oleksid need minu omad. Kuulnud teise mõtteid nagu enda omi. Ja põlesin kärsitusest teada saada, mis edasi sai!

Vanaisa võttis mul käest ja me asusime kodu poole teele. Inimestest eemal küsis ta, mida ma nägin, ja ma olin kimbatuses, sest ei teadnud, kas peaksin rääkima tõtt või hoidma saladust. Rääkimine tundus järjest keerulisem ning ma ütlesin vanaisale, et ei näinud midagi. Ehkki mul oli raske oma erutust varjata ja häbi vanaisale valetada, ütlesin, et mul oli lihtsalt kurb kõikide nende pärast, kes nutsid, palusin Jumalat, et nad ei peaks rohkem kannatama. Nii nagu see minuga tavaliselt oli. Kahtlustasin, et vanaisa ei uskunud mind, aga ta ei kostnud midagi.