Pál-tänava poisid

Оглавление

Ferenc Molnar. Pál-tänava poisid

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

Отрывок из книги

Krunt… Teie, ilusad terved Alföldi1 koolijütsid, kellel tuleb teha üksainus samm, et olla lõputul tasandikul imelise suure sinise kupli all, mille nimeks on taevavõlv, kelle silmad on harjunud suurte kaugustega, kaugusse vaatamisega, kes te ei ela kõrgete majade vahele kiilutult, teie ei teagi, mis on Pesti lapsele üks tühi maatükk. Pesti lapsele on see tema Alföld, tema tasandik, tema lauskmaa. See tähendab tema jaoks otsatust ja vabadust. Tükike maad, mida ühest küljest piirab lagunev plank ja mille ülejäänud külgedel küünitavad taevasse kõrged majaseinad. Nüüd konutab ka Pál-tänava krundil suur viiekorruseline maja, täis elanikke, kellest vahest ükski ei tea, et see tükike maad tähendas mõnele vaesele Pesti koolijütsile noorust.

Krunt ise oli tühi, nagu see ühele tühjale maatükile passibki. Plank jooksis piki Pál-tänavat. Paremalt ja vasakult piirasid seda kaks suurt maja ja tagapool… jah, tagapool oli see, mis tegi krundi nii suurepäraseks ja huvitavaks. Nimelt asus seal teine suur maatükk. Seda teist maatükki rentis auru jõul töötav saeveski ja maatükk oli otsast otsani täis puupinusid. Süllapikkused saepalgid olid siin korrapärastesse ruutudesse laotud ja tohutute ruutude vahel olid otsekui väikesed tänavad. Tõeline labürint. Tummade tumedate puupinude vahel oli viiskuuskümmend üksteisega lõikuvat kitsast tänavat ja selles labürindis polnud lihtne teed leida. Kes aga siiski suure vaevaga sellest läbi murdis, jõudis väikesele platsile, millel seisis pisike majake. See majake oli auruveski. See oli kummaline, salapärane, natuke hirmuäratav väike maja. Suvel mähkis metsviinapuu ta üleni endasse, ja rohelise lehestiku keskel pahvis sale must korsten, mis kellavärgi täpsusega korrapäraste ajavahemike järel puhast valget auru sülgas. Eemalt kuulates võinuks arvata, et kusagil puupinude vahel on hätta jäänud auruvedur, mis ei pääse liikuma.

.....

„Teatan alandlikult,“ ütles ta, „kui me sisse tulime, ei olnud värav kinni. Seaduse järgi peab aga värav seestpoolt riivis olema.“

Boka vaatas rangelt selja taha oma kaaskonna poole. Ja ülejäänud vaatasid kõik Nemecseki otsa. Nemecsekil oli juba jälle käsi rinnal ja ta tahtis just vanduda, et tema väravat lahti ei jätnud, kui kapten küsis:

.....