Väike kollane liblikas
Описание книги
Jõuline, südamesse minev romaan armastusest, kunagiste tegude hüvitamisest ja perekonnasaladustestKolmekümne viiendal sünnipäeval pärib Jake St. Cloud varanduse – ja saab teada, kus asub ta salapärane poolvend. Selma St. Cloud avaldas surivoodil, et Jake’il on ta isa armuloost sündinud õde või vend. Nüüd saab Jake lõpuks Alex Rosario üles otsida ja isa hoolimatuse hüvitada.Pärast esmakordset ebasõbralikku kohtumist poolvennaga teeb Jake autoga avarii, kus kannatanuks osutub üks perekond. Talle mõistetakse karistuseks üldkasulik töö, kusjuures hooldusametnikuks saab Alex. Jake peab terve aasta aitama Angelica Dancerit ja tema tütart Fancyt hüljatud laste turvakodus, mille avamiseks need kaks naist lõid sihtasutuse.Fancy nägu sai õnnetuses kannatada ja see tegi lõpu tema balletikarjäärile, ning teda ei huvita Jake’iga suhtlemine karvavõrdki. Ometi, kui saatus viib nad kokku, mõistab Jake pikapeale, et ema suurim kingitus talle ei olnud pärandus, vaid tulevik ja perekond, mille ta enda ümber vähehaaval loob.
Отрывок из книги
Inimesed küsivad minult ja arvatavasti ka teistelt kirjanikelt alati, kust me saame oma ideed. Minu vastus on üsna argine. Ajalehtedest, televisioonist, sõpradelt, millestki, mida ma olen korraks näinud ja seniks meelde jätnud, kui hakkan ideed otsides mäluriiuleil sorima.
„Väikese kollase liblika” idee tuli mulle kalmistul. Arvatavasti üllatas see mind ennast rohkem kui kedagi teist. Läksin sinna lilledega nendele omastele, kes olid viidud puhkama hiigelsuurte vanade tammepuude alla. See on ilus koht, kui kalmistuid tohib nimetada ilusaks. Igatahes on seal rahulik ja vaikne, väikesed kivipingid päevavarjusarnaste okste all ja looklevad kivirajad, mis viivad vanade mälestuste juurde, mida kunagi ei unustata. Kõnesoleval päeval istusin ühel niisugusel väikesel kivipingil, vaadates kaugusesse, kuid siiski märgates, et inimesed möödusid minust ja jätsid lilli. Enamasti vanemad inimesed, mõtlesin ma, nagu mäletan. Ma olin teadlik ka paljudest värvirõõmsatest lilledest hauakivide läheduses olevates vaasides. Aakrite kaupa lilli ja kive. Kõik kõndisid aeglaselt ja kõnelesid sosinal, võib-olla austusest, ma ei tea. Siis nägin silmanurgast pikka noormeest valgete rooside sülemiga. See nägi välja, nagu oleks ta mõne lillepoe tühjaks ostnud. Ma seirasin teda, sest mul on nii kombeks. Vaatlen inimesi ja mõistatan, mis on teinud nad niisuguseks, kes nad on. Mees laskus põlvili ja tal kulus tükk aega kõigi nende paljude rooside sättimiseks. Oletasin, et ta võib olla kolmekümnene. Mu tütred nimetaksid teda kobedaks või kuumaks tüübiks. Ta nägi tõesti kena välja.
.....
„Jah, Jacob, ma olen kindel.”
See peab olema tõsi, mõtles Jake. Ema kutsus teda Jacobiks ainult siis, kui oli tegemist millegi tähtsaga. Vend? Võib-olla õde? Kuidas on see võimalik? „Ma annan ausõna, ema.”
.....