Читать книгу Väike lord Fauntleroy - Frances Hodgson Burnett - Страница 1

Cedric ei teadnud enesest mitte midagi. Keegi polnud temale sellest kõnelnud, kes ta oli. Ema jutu järele ta teadis ainult seda, et ta isa oli inglane. Isa suri juba siis, kui ta oli alles väike poiss. Isast mäletas ta ainult niipalju, et ta oli suur, siniste silmadega, pikkade vurrudega ja et tore oli tema seljas ratsutada.

Pärast isa surma leidis Cedric, et parem on emaga isast mitte kõnelda. Kui isa oli haige, saadeti Cedric kodunt ära, ja kui ta ükskord jälle tagasi tuli, oli kõik juba möödas. Ema, kes ka oli haige olnud, võis juba veidi akna all istuda. Ta oli väga kahvatu ja kõhn ning naeratus oli tema näolt kadunud. Ta silmad olid muutunud suureks ning kurvaks ja ta oli üleni mustas riides.

„Kallim,” ütles Cedric (isa oli ema kallimaks hüüdnud, nii õppis ka poeg ema hüüdma), „kas isal on juba parem?”

Cedric tundis, kuidas ema käed värisesid. Ta tõstis oma kähara pea ja vaatas emale silmi. Seal oli midagi, mis andis temale tunda, et ema hakkab nutma. „Kallim,” ütles Cedrik, „kas isa on juba terve?”

Äkitselt käskis temale ta väike armastav süda käed ema kaela ümber panna ja teda lakkamatult suudelda. Ema pani oma näo poja õlale ja nuttis kibedasti. Seejuures hoidis ta teda kõvasti kinni, just kui poleks ta teda kunagi lahti tahtnud lasta.

„Jah, ta on terve,” nuuksus ema, „ta on üsna… üsna terve. Kuid meie ei jäta teineteist maha. Ei iialgi!”

Väike Cedric sai aru, et ta suur isa ei tule enam iialgi tagasi, et ta on surnud, nagu teised kõnelesid. Aga ta ei saanud aru, miks kõik nii kurvad olid.

Et ema alati nuttis, kui ta isast kõneles, siis jõudis Cedric salaja otsusele isast mitte kõnelda. Samuti leidis Cedric, et emale on parem, kui ta ei istu üksi akna või kamina juures ega jää mõtlema.

Nad elasid väga üksildast elu ja tundsid vähe inimesi. Cedric märkas seda alles siis, kui oli kasvanud suuremaks. Tema ema oli olnud orb ja üsna üksi siin maailmas elanud, kui isa ta kosis. Cedriku ema oli väga ilus ja elas seltsilisena ühe rikka vanaproua juures, kes polnud temale mitte väga sõbralik. Ühel päeval nägi teda seal kapten Cedric Errol, kes tuli sinna majja külla, pisarsilmil trepist üles jooksvat. Ta näis nii süütu, nii armas ja üllas, et kapten teda enam ei suutnud unustada. Pärast mitmesuguseid imelikke juhtumeid nad õppisid teineteist tundma ja armastama. Nad abiellusid, kuigi seega nii mitmelegi inimesele sünnitasid meelepaha.

Kõige vihasem oli kapteni isa, väga rikas ja tähtis aadlimees Inglismaal, kel oli peale väga halva iseloomu veel suur viha Ameerika ja ameeriklaste vastu. Tal oli peale kapten Cedricu veel kaks vanemat poega. Seaduses oli ette nähtud, et vanim poeg pidi pärima perekonna nime ja mõisad, mis olid väga rikkad ning toredad. Vanima poja surma puhul oleks pärijaks saanud järgmine poeg. Nii oli noorimal pojal suure perekonna liikmena vähe lootust saada kord rikkaks meheks.

Kuid loodus oli annetanud talle head omadused, millised puudusid tema vanemail vendadel. Ta evis ilusa näo ja tugeva ning kuningliku keha. Ta naeratus oli rõõmus ja hääl pehme ning armas. Ta oli vahva ning suuremeelne ja omas parima südame maailmas. Seejuures ta näis omavat võime sundida kõiki end armastama. Kuid nii polnud lugu tema vanemate vendadega, ükski neist polnud ilus, hea ega tark. Juba poisikestena nad polnud lugupeetud. Kui nad käisid koolis, ei hoolinud nad õppimisest, vaid raiskasid mõlemad aega ja raha ning leidsid vähe õigeid sõpru.

Vana krahv, nende isa, oli neist sageli pettunud ja rõhutud meeleolus. Tema pärija ei teinud tema kõrgele nimele palju au ja ei tõotanud saada muuks kui enesearmastajaks, pillajaks ja tähtsuseta inimeseks. See oli väga kurb — nii mõtles krahv —, et just see poeg, kes sündis kolmandana ja sai vaid väikese varanduse osaliseks, pidi koondama enesesse kõik head omadused: hiilguse, jõu ja iluduse. Sageli ta isegi vihkas seda noormeest sellepärast, et tal olid need omadused, mis oleksid pidanud kuuluma kõrgele seisusele ning hiilgavale varandusele. Kuid sellegipoolest ta ei suutnud oma uhke, jonnaka ning vana südame põhjas suruda maha armastust oma noorima poja vastu. Kord jonnakas meeleolus ta saatis selle poja Ameerikasse reisima. Isa kavatses teda lühemaks ajaks ära saata, et mitte nii tihti vihastada, võrreldes teda vendadega, kes tollal oma metsikute eluviisidega sünnitasid temale palju meelehärma.

Ent vaevalt oli möödunud kuus kuud, kui krahv juba üksindust hakkas tundma. Ta igatses salaja oma poja järele ja kutsus teda koju. Kuid tema kiri sattus vastamisi poja omaga, kus viimane isale teatas oma armastusest ilusa ameerika neiu vastu ja oma kavatsusest teda naida. Kui krahv sai selle kirja, oli ta metsikult vihane. Nii halb kui ta iseloom ka oli, nii vihane polnud ta veel kunagi olnud. Teener, kes viibis sel hetkel toas, arvas, et krahv saab rabanduse, nii vihane oli ta. Tund aega möllas ta kui tiiger, siis kirjutas pojale kirja, et poeg ei tohi enam iialgi isamajale läheneda ega isale ja oma vendadele kirjutada. Ta teatas pojale, et see võib elada kuidas talle meeldib ja surra kus talle meeldib, sest ta on perekonnast ära tõugatud igavesti ja kaotanud lootuse igasuguse abi peale isa poolt.

Kapten oli väga kurb seda kirja lugedes. Ta oli uhke Inglismaa üle ning armastas palavalt oma ilusat kodu, kus ta oli sündinud. Ta armastas isegi oma halva iseloomuga isa ja tundis sageli temale kaasa pettumuses vanemate vendade üle. Aga ta teadis, et tal pole tulevikus isa poolt sõbralikkust oodata.

Esiteks ei teadnud ta, mis ette võtta. Ta polnud kasvatatud töö jaoks ja ka ärilised teadmised puudusid tal, ent julgust ja kindlust oli tal küllalt.

Ta müüs oma patendi Inglise sõjalaevale ja pärast mitmesuguseid sekeldusi leidis endale New Yorgis koha ning abiellus. Vahe endise ning uue elu vahel oli suur, kuid ta oli noor ja õnnelik ning lootis, et visa töö valmistab talle kuldse tuleviku. Ta omas väikese majakese kõrvalises tänavas ja ta poeg sündis seal ilmale. Elu oli nii hea ja rõõmus oma lihtsuses, et kapten hetkekski ei kahetsenud oma abiellumist vastu isa tahtmist.

Nende väike pojake sarnles väga oma vanemaile. Ehk ta küll nii väikeses ning lihtsas majakeses oli sündinud, ei võinud siiski armsamat ega tugevamat lapsukest leida. Esiteks oli ta alati terve, nii et ta kellelegi vaeva ei sünnitanud. Teiseks oli tal nii hea iseloom ja alati hea tuju, et valmistas kõigile headmeelt. Kolmandaks oli ta piltilus.

Juba kuuekuiselt katsid tema pead toredad tihedad kullakarva juuksed, mille käharas otste alt vaatasid suured pruunid silmad pikkade ripsmete alt laia maailma. Ta selg ja jalakesed olid nii tugevad, et ta juba üheksakuiselt käima õppis. Tema olek oli beebi kohta niivõrd armas, et tõmbas enesele kõikide tähelepanu. Ta näis aru saavat, et igaüks on tema sõber, ja kui keegi temaga kõneles, kui ta viibis väljas oma vankris, siis vaatas ta sellele oma suurte silmadega armsalt ja tõsiselt otsa. Tagajärg oli see, et naabruses ei leidunud ühtki inimest, kes ei oleks meeleldi teda näinud ning temaga kõnelnud. Isegi kaupmees nurgal, kes oli tuntud kõige halvema iseloomuga olendina maailmas, pööris lapsele tähelepanu.

Kui Cedric oli küllalt vana, et oma hoidjaga välja jalutama minna, kandis ta seljas lühikest valgeruudulist kuube ja peas suurt valget kübarat. Järel vedas ta alati väikest vankrikest. Ta oli väljas nii ilus ning õitsev, et kõik inimesed teda vaatasid. Koju jõudnult jutustas hoidja emale pikki jutte poja vaatlejaist ja daamidest, kes lasksid oma tõllad peatada, et vaadelda lapsukest ja kõnelda temaga. Ja kui õnnelikud nad olid, kui Cedric nendega nii armsalt ja elavalt kõneles, nagu oleksid nad vanad tuttavad.

Tema sõbralikkus ja avalikkus olid vanemailt pärit. Kunagi ei kuulnud ta kodus viisakuseta sõnu. Ta oli alati armastatud ja isaliku hoolsusega hellitatud, nii jäid ka tema süütud tundmused puhtaks. Alati kuulis ta, et ema hüüti õrna nimega, nii hüüdis ka tema, kui hakkas kõnelema. Ta nägi alati isa õrnust ema vastu, samasuguseks kasvas ka tema.

Kui Cedric nägi, et isa enam iialgi tagasi ei tule ja ema oli seepärast väga kurb, siis tärkas temas mõte teha ema võimalikult õnnelikuks. Ta oli vaevalt kõnelema õppinud, aga see tundmus asus temas, kui ta ronis ema sülle ja suudles teda, kui ta pani oma käharpea ema rinnale, kui ta tõi emale oma mänguasju ja pildiraamatuid või istus tema kõrval sohval. Ta ei olnud küllalt vana, et teada, mis teha, aga ta tegi mis võis ja trööstis seega ema rohkem, kui ta arvata võis.

„Oh, Mary,” kuulis ta ema teenijale ütlevat, „ma olen kindel, ta püüab mind lohutada omal süütul viisil — seda ma tean. Ta vaatleb mind vahel nii uuriva, süütu pilguga, kui oleks tal suur kaastundmus minu vastu, ja siis tuleb ta mind kallistama või midagi mulle näitama. Ta on nii armas väike mees, ma usun kindlasti, et ta saab aru minu valust.”

Kui ta kasvas suuremaks, oskas ta täiskasvanuile lõbu pakkuda. Ta oli emale heaks seltsiliseks, nii et ta kedagi enam ei soovinud. Nad käisid seltsis jalutamas, jutustasid ja mängisid seltsis. Juba varakult õppis ta lugema. Siis istus ta õhtuti kamina ees ja luges valjusti muinasjutte, isegi ajalehti. Sageli kuulis Mary köögis, kuidas proua Errol tema naljakate ütluste juures naerma pahvatas.

„Ja tõesti,” ütles Mary kaupmehele, „peab naerma, kui kuuled, kui targasti ta kõneleb tõsiseist asjust oma süütu, lapseliku näoga. Kui valiti uus president, tuli Cedrik ühel õhtul minu juure kööki, seisis pliidi ees, käed püksitaskus ja nägu tõsine kui kohtunikul. „Mary,” algas ta, „valimised on huvitavad. Mina olen vabariiklane ja kallim on ka. Oled sa ka vabariiklane, Mary?”

„Olen pisut,” vastasin mina, „aga siiski rohkem timukraat?” Siis vaatas ta mulle otsa pilguga, mis tungis otse südamesse, ja ütles kulme kortsutades:

„Mary, nii võib maa hukka minna.” Ja sellest päevast peale tarvitab ta iga juhust, et muuta minu poliitilist meelsust.”

Mary armastas Cedricut ja oli uhke tema üle. Ta teenis seal Cedricu sündimisest saadik ja oli pärast tema isa surma köögitüdruk, toatüdruk, lapsehoidja ja kõike muud väikeses majapidamises. Ta oli uhke poisi painduva tugeva väikese keha üle, tema viisakate kommete ja eriti tema kullakarva käharate üle, mis ulatusid õlgadeni. Ta oli alati tegev, et Cedricule ja tema emale abiks olla, neile riideid valmistada ja neid korras hoida.

„Ta on päris ristikraat,” ütles Mary, mõteldes aristokraadi peale. „Kõik vaatavad teda, kui ta kõnnib tänaval oma musta sametkuuega, mis tehtud ema vanast seelikust. Ta on kui mõni noor lord.”

Cedric ise ei teadnud, et ta oli kui noor lord. Ta ei teadnud sedagi, mis lord tähendab. Tema suurimaks sõbraks oli juurviljakaupmees tänava nurgal — see tige juurvilja­kaupmees, kes aga iialgi Cedricuga tige polnud. Ta nimi oli Hobbs, ja Cedric imetles teda ning pidas temast palju lugu. Ta pidas teda väga rikkaks ja mõjuvaks isikuks, sest tal oli palju asju kaupluses: ploome, viigimarju, apelsine ja kuivikuid, pealeselle veel hobune ja vanker. Cedric armastas veel piimameest, pagarit ja õunanaist, aga härra Hobbsi armastas kõige rohkem ja käis iga päev tema pool ning kõneles temaga päevasündmusist. Ta nägi üllatusega, kui palju oli neil ühiseid huvisid, näiteks 4. juuli iseseisvuse mälestuspäev. Selles jutuaines ei tulnud kunagi lõppu. Härra Hobbs ei pidanud inglastest suurt lugu. Ta jutustas kogu revolutsiooni ajaloo, kaunistades seda imelike patriootlike piltidega vaenlaste halbusest ja revolutsiooni­kangelaste vahvusest. Iseseisvuse kuulutuse manifesti ta teadis peaaegu peast.

Cedricut erutas see niivõrd, et ta silmad põlesid ja põsed õhetasid. Tulnud koju, ta ei jõudnud ära oodata lõunasöögi lõppu, et emale kuuldud juttu edasi jutustada. Võib-olla oli see härra Hobbs, kes äratas Cedricus huvi poliitika vastu. Härra Hobbs luges meeleldi ajalehti, ja nii sai ka Cedric teada, mis Washingtonis sündis, Härra Hobbs jutustas temale, kas president oma kohustusi täitis või mitte. Kord, uue presidendi valimiste ajal võttis mr. Hobbs Cedricu kaasa, et näidata temale suurt tõrvikute rongkäiku. Nii mõnigi möödamineja vaatles naeratades seda suurt meest, kes toetus laternaposti najale ja hoidis õlal ilusat väikest poissi, kes keerutas õhus oma mütsikest.

Mõni aeg pärast presidendi valimisi, Cedric polnud siis veel kaheksa-aastane, sündis midagi, mis andis tema elule sootu teise pöörde. Juhtus, et just samal päeval Cedric mr. Hobbsiga kõnelesid Inglismaast ja kuningannast, ja mr. Hobbs avaldas oma tõsist meelepaha krahvide ja markiide kohta. Hommik oli väga palav. Pärast seda, kui Cedric oma sõpradega sõdurit oli mänginud, läks ta poodi, et seal puhata. Ta leidis mr. Hobbsi „Londoni Pildi Uudiseid” lugevat, mis sisaldas ühe pildi kuningakoja pidustusist.

„Ah,” ütles ta, „see on see mood, kuidas nad nüüd elavad, aga kord tuleb aeg, kus need, keda nad nüüd jalgadega tallavad, tõusevad üles ja tõukavad kõik troonidelt — krahvid, markiid ja kõik.”

Cedric istus nagu harilikult ukse kõrval kõrges toolis, kübar kuklas ja käed taskus.

„Kas teie olete kunagi krahve tundnud, härra Hobbs?” küsis Cedric.

„Ei,” vastas mr. Hobbs põlgava naeratusega, „ma usun, mitte. Ma ei taha ka kunagi neid näha ega seesuguseid türanne oma poes kuivikukastil istumas näha.”

Ta tundis sellest ütlusest tõsist rõõmu ja vaatas uhke pilguga poes ringi.

„Võib olla, et nad poleks krahvid, kui nad teaksid midagi paremat,” ütles Cedric, avaldades teadmata kaastundmust neile õnnetuile.

„Või ei oleks,” vastas mr. Hobbs, „nad kiitlevad isegi sellega. Ei, see on väga halb seltskond.”

Mõlemad sõbrad olid hoogsas jutuajamises, kui Mary sinna ilmus. Cedric arvas, et ta tuli suhkrut ostma, aga see polnud nii. Ta oli kahvatu ja väga erutatud.

„Tule koju, kallikene,” ütles ta, „ema kutsub sind.”

Cedric libises maha oma toolilt.

„Kas ta tahab minuga jalutama minna?” küsis ta. „Head päeva, härra Hobbs, ma tulen varsti tagasi.”

Ta oli üllatatud, miks Mary talle nii otsa vaatas ja seejuures ise pead raputas.

„Mis sul viga, Mary?” küsis ta. „Kas palavus teeb sulle liiga?”

„Ei,” vastas Mary, „aga kodus on juhtunud koguni kummalised lood.”

„Kas kallimal on peavalu?” küsis Cedric murelikult.

Ei, see polnud nii. Kui nad koju jõudsid, seisis tõld maja ees ja toas kõneles keegi tema emaga. Mary ruttas Cedricuga trepist üles, pani talle selga uue kollakast flanellist suviülikonna punase vööga ja silus tema sassis juuksed.

„On see võimalik, lord?” kuulis Cedric Maryt ütlevat. „Ja aadel ja kõik suurtsugu saksad. Ah, see on kurb lugu! Lord — milline õnnetus!”

Cedric ei saanud aru Mary ahastusest, aga ta trööstis end sellega, et emalt saab kõik kuulda, seepärast ta jättis Mary oma ohetega ja ei tülitanud teda oma küsimustega. Kui ta oli riietunud, jooksis ta alla — saali. Seal istus tugitoolis pikk kõhetu, teravate näojoontega vanahärra. Ema seisis kahvatu näoga seal kõrval, ja Cedric märkas ema silmis pisaraid.

„Oh, Cedy!” hüüdis ta, jooksis pojale vastu ja suudles teda värisevi huuli. „Oh, Cedy, minu kallim, minu südameke!”

Vanahärra tõusis toolilt ja vaatles Cedricut uurivate silmadega. Samal aja hõõrus ta kondiste kätega oma teravat lõuga.

Ta polnud sugugi halvas tujus.

„See siis,” ütles vanahärra lõpuks pikkamööda, „see siis ongi see väike lord Fauntleroy!”