Оглавление
Frances Mayes. Toscana päikese all
Tänuavaldused
Eessõna
Bramare: ihalema (vananenud)
Maja ja maa, mille kündmiseks kulub kahehärjarakendiga kaks päeva
Õde vesi, vend tuli
Metsistunud juurviljaaed
Surisev päike
Festina tarde, kiirusta aeglaselt
Pikk laud puude vilus
Suvise köögi märkmed
Cortona, üllas linn
Riva, Maremma: Toscana metsik kant
Itaallaseks saamine
Roheline õli
Hulpiv maailm: üks talvine hooaeg
Talvise köögi märkmed
Roosiallee
Sempre pietra, alati kivi
Suve reliikviad
Solleone
Отрывок из книги
„Oliive ja viinamarju,” vastan mina.
„Oliive ja viinamarju niikuinii, aga mida veel?”
.....
Järgnevatel kuudel mainisin mõnikord Bramasolet. Torkasin foto peegli külge ja lonkisin sageli oma mõtetes aias ja tubades ringi. Muidugi on maja inimese enda metafoor, aga samas on ta ka jäägitult tõeline. Ja võõramaine maja liialdab kõiki ülekantud tähendusi, mida üks maja endas kätkeb. Kuna ma olin hiljuti lõpetanud pika abielu, mis oleks pidanud kestma igavesti, ning alustamas uut suhet, tundus see majaotsimine olevat seotud loodetava uue identiteediga, mille ma suudaksin endale sepitseda. Kui lahutustandri tolm oli maha langenud, leidsin ringi vaadates, et mul on täiskasvanud tütar, täiskohaga loengud ülikoolis (pärast mitmeid aastaid osaajatööd), tagasihoidlik väärtpaberiportfell ja kogu tulevik välja mõtelda. Kuigi lahutust oli raskem taluda kui kellegi surma, tundsin imelikul kombel, nagu oleksin ma pärast pikki perekonnaga kokkukasvamise aastaid oma „minaga” jälle kokku saanud. Mind valdas tung vaadelda oma elu teistsuguse kultuuri keskel, liikuda edasi selle juurest, mida juba tundsin. Vajasin mingit füüsilist mõõdet, mis võiks täita mu varasema elu aastate vaimse ulatuse. Ed jagab jäägitult mu Itaalia-vaimustust, samuti kolmekuulist õnnist vabadust, mida suviti pakub ülikooli lektori amet. Seal ootaksid meid pikad päevad täis avastusretki, kirjutamist ja teadustööd. Kui ta roolis istub, keerab ta alati põnevale kõrvalteele. Itaalia keel, ajalugu, kunst, kohad, mida külastada, on lõputud – kahest elueast ei piisa. Ja võõramaine mina-olemine. Uus elu võiks kujundada ennast maja kontuuride järgi, mis juba on omas kodus ümbritseva looduse rüpes, ja maja raamiva rütmi järgi.
Kevadel helistasin ühele naisele Kaliforniasse, kes oli alustamas kinnisvaratehingute vahendamist Toscanas. Palusin tal Bramasole kohta järele uurida – vahest on hind alla läinud, kui seda pole veel maha müüdud. Nädal hiljem helistas ta mulle baarist, kus oli omanikuga kokku saanud. „Ei, seda pole veel maha müüdud, aga Itaalia loogika eripära kohaselt on hind tõusnud. Dollari väärtus,” tuletas ta mulle meelde, „on langenud. Ja see maja on väga töömahukas.”
.....
