Оглавление
Francis Spufford. Kuldsele kingule
Francis Spufford. Kuldsele kingule
1.KÕIGI PÜHAKUTE PÄEV1. NOVEMBRIL 1746,KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL. I
II
III
IV
2.PAAVSTIPÄEV175. NOVEMBRIL 1746,KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL. I
II
III
3.TEMA MAJESTEEDI SÜNNIPÄEV10. NOVEMBRIL 1746,KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL. I
II
III
4. KIRI
5.SINTERKLAASAVOND(PÜHA NIKOLAUSE PÄEVA EELÕHTU)5. DETSEMBRIL 1746,KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL. I
II
III
6. KIRI
7.O SAPIENTIA16. DETSEMBRIL 1746,KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL. I
II
III
IV
8.VEERANDAASTA ALGUSE PÄEV25. DETSEMBRIL 1746,KUNINGAS GEORGE II KAHEKÜMNENDAL VALITSEMISAASTAL
9. KIRI
10.AMEERIKA ÜHENDRIIGID. AUGUST 1813
AUTORILT
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
39
Отрывок из книги
Prikk Henrietta, jõudnud veidi enne õhtusöögiaega Sandy Hooki – läbinud Narrowsi väina kella kolme paiku ning siis roomanud mööda New Yorgi sadamavee halli palakat imelühikeste halssidega edasi-tagasi, oli muutnud lugematuid kordi kurssi, kuni härra Smithile, kes keksis tekil jalalt jalale, paistis, et taamal ootav linnakinguke jääb igaveseks novembrisompu terendama, kreeklase Zenoni pilkavaks naeruks ilmaski liginemata – ning päev jõuab ehasse seks ajaks, kui Henrietta viimaks heidab ankrusse Tietjensi sadamasildade vahel, mida lahutab linnamajadest kõigest saja jala jagu vett – ja eha on pealegi just nii külm, rõske ja hämar nagu novembril pakkuda, otsekui oleks kogu maailm halli paberi veerandpoogen, mida niisutab tibutav vihm, kuni poogen ähvardab paberipudruks laguneda –, ehk küll see kõik oli nii, käis priki kapten härra Smithile peale, et too magaks veel ühe öö pardal ja läheks alles hommikul kaldale asju ajama. (Oma ettepanekuga mõtles ta anda märku lugupidamisest, sest oli ülesõidunädalate jooksul leidnud härra Smithi näol meeldiva kaaslase.) Aga Smith ei tahtnud sellest kuuldagi. Smith, kuigi ta kummardas ja naeratas, ei ihanud midagi muud, kui et teda aerupaadiga sadamasilla juurde viidaks. Jalad lõpuks kindla maa kivisillutisele tõstnud, punus Smith küll tuikudes, aga sellest hoolimata säärase kiiruga minema, et jättis madruse, kel oli kästud tema reisikirstu kanda, kaugele maha, mistõttu ta pidi tagasi pöörduma, et kirst oma kätte haarata, õlale hiivata ja edasi kapata, libastudes kalarapetel, naerilehtedel, kassisisikondadel ja muudel jätetel, mida sadamais ikka sigineb, küsides siin teejuhatust ja seal jälle, nõnda et ta viimaks, üpriski sarnanedes naeratava tuulispasaga, lükkas õlaga lahti ukse, mida taheti parajasti ööseks riivi panna – Golden Hill Streetil asuva Lovell & Company arvemaja ukse –, asetas koorma maha just siis, kui õpipoisid süütasid lampe ja seinakell näitas, et viiest puudus üks minut, ning nõudis, väga viisakalt, otsekohe härra Lovelli enese jutule.
„Mina olengi Lovell,“ ütles kaupmees kamina äärest püsti tõustes. Olgu tema välised omadused esmakohtumise huvides siinkohal lühidalt üles loetud: viiekümneaastane, kõhetu keha, kuid lotendav ja mügarlik nägu, justkui oleksid looduse sõrmenukid savi sõtkunud, terased ja ärevad silmad, pruunid põlvpüksid, tubakasuitsust koltunud lühike parukas. „On abi vaja?“
.....
„Te ei tunne meie raha, sir?“ küsis ametnik. „Teile ei öeldud, et me kasutame rahatähti, sest münte on siin kasinalt?“
„Ei,“ vastas Smith.
.....
