Отрывок из книги
Minult kui inimeselt, kes tundis Bobby Fischerit juba siis, kui ta oli väga noor, on sadu kordi küsitud: „Missugune oli Bobby Fischer tegelikult?” Käesolev raamat on katse vastata sellele küsimusele. Aga ka hoiatus neile, kes võtavad seda lehitseda: see kubiseb paradoksidest. Bobby oli kinnine, aga samas siiras; helde, aga ometi kitsi; naiivne, aga sellele vaatamata hästi informeeritud; julm, aga siiski heasüdamlik; jumalakartlik, aga ometi ketserlik. Tema partiid olid tulvil võlu ja ilu ning neil oli oma tähendus. Tema pöörased väljaütlemised olid räiged, täis eelarvamusi ja viha. Ja ehkki ta kulutas kümneid aastaid suurema osa oma energiast ja kirest male heaks, ei olnud ta ikkagi see õpetatud idioot, nagu teda sageli kujutas ajakirjandus.
Nagu Virginia Woolf täheldab ühe oma katse puhul kirjutada kellegi, täpsemalt maalikunstnik Roger Fry elulugu: „Elulugu peetakse täielikuks, kui see arvestab vaid kuut või seitset „mina”, samal ajal kui inimesel võib neid olla mitu tuhat.”[1.] Hulk elusid ning siis veel teine ja koguni kolmas vaatus moodustavad Bobby Fischeri eludraama, aga mina üritan siin visandada kõigest ühe Fischeri – geeniuse, seesmiselt piinatud sõdalase – paljudest kaleidoskoopilistest isiksustest ja tabada selles raamistikus tema muutuvat olemust ja rolle. Tuntud psühholoog Alfred Binet märgib, et kui meil oleks võimalik heita pilk maletaja mõttekäiku, näeksime seal „tervet maailmatäit tundeid, kujundeid, ideid, emotsioone ja kirgi”. Just nii oli ka Bobbyga: tema peas ei liikunud üksnes malebaidid või ajuarvuti kuutkümmend nelja ruutu siduvad ühendused, vaid ka luule, laulud ja tunded.
.....
Püüdes üksikemana oma lapsi üles kasvatada, palus Regina raha juudi abiagentuuridelt ja teistelt sotsiaalasutustelt, samuti oma isalt Jacob Wenderilt ning üldse igaühelt, kellelt oskas. Raha tuli, aga seda ei olnud kunagi küllalt ning see laekus liiga aeglaselt. Aina rahalistes raskustes ja saamata abikaasalt toetust, liikus Regina sõja-aastatel igale poole, kus oli võimalik tööd leida. Bobby üks esimesi mälestusi ajast, kui ta oli veel päris põngerjas, oli see, et elati „kusagil läänes” treilerelamus. „Kusagil läänes” võib tähendada Californiat, Idahot, Oregoni, Illinois’d või Arizonat. Pere elas neis kõigis, enne kui koliti New Yorki. Regina paindlikkus ja meeleheitlik olukord võimaldasid tal kokku saada üllatava töökohtade valiku. Ta töötas keevitaja, kooliõpetaja, neetija, farmitöölise, toksikoloogi assistendi ja stenografistina ning seda kõike 1940. aastate alguses ja keskpaiku.
Kuueaastane Bobby uuris labürinti. Tal tuli mõistust pingutada kõigest paar sekundit. Poiss võttis tömbi otsaga kollase pliiatsi ja hakkas järgima teed, mis viib mõistatuse keskel kindlusekongis vangis istuva näitsiku juurde. Et teda päästa, pidi piigiga relvastatud rüütel kõigepealt leidma õige alguspunkti, kust teekonda alustada, ja seejärel toimetama vangi vabadusse ühtki piirdejoont ületamata. Esmalt sisenes Bobby labürinti ülevalt paremast nurgast. Otsides kiiruga teed läbi põiktänavate ja ringteede ning takistusi ületades leidis ta end lõksust umbteel: tee oli kinni, ta oli kaotanud.
.....
