Отрывок из книги
Šveits oli tollal saar, mida uhtusid ühest küljest Gorizia lähistelt tõusnud tormilained, teisest aga Somme’i ja Aisne’i vahutavad vood. Kantonites torkas silma tunduvalt rohkem kahtlase olekuga kui haigeid välismaalasi, aga see oli pigem küll oletus, sest Berni või Genfi väikestes kohvikutes vaikse häälega juttu ajavad mehed võisid väga hästi olla kalliskivikaupmehed või ringisõitvad kommersandid. Sellegipoolest ei jäänud kellelegi märkamatuks need pikad rongid, mis vedasid silmast või jalast ilmajäänud mehi, aga tihti ka hinge vaakuvaid inimtompe, ja kohtusid üksteisega Constance’i ning Neuchâteli sillerdavsiniste järvede vahel. Õllesaalides ja kaupluseakendel rippusid värvilised plakatid, mis kujutasid šveitslasi 1914. aastal kodumaa piire kaitsmas: pilgus vaimustav tapahimu, trotsisid noored ja vanad mehed oma mäenõlvadelt fantoomseid prantslasi ja sakslasi; plakatid pidid kinnitama šveitslase südant teadmisega, et nende päevade nakatavast aupaistest langes temalegi oma osa, mida pikemaks tapatalgud venisid, seda enam plakatid luitusid, ja kui Ühendriigid lasksid ennast sõtta kiskuda, ei olnud ükski teine maa rohkem üllatunud kui too Euroopa sõsarvabariik.
Doktor Diveril oli sõjaga kaudseid kokkupuuteid juba varemgi olnud. 1914. aastal õppis ta Oxfordis Connecticutist saabunud Rhodesi stipendiaadina. Oxfordist naasis ta kodumaale ja sai arstidiplomi kätte Johns Hopkinsi Ülikoolist. 1916. aastal õnnestus tal Viini pääseda, sest ta hakkas kartma, et kui ta viivitab, võib suur Freud mõne lennukipommi läbi otsa saada. Juba siis oli Viin peaaegu välja surnud, kuid Dickil läks korda nii palju sütt ning petrooleumi hankida, et ta sai oma toas Damenstiftgassel õhtuti üleval istuda ja neid artikleid kirjutada, mis ta hiljem küll hävitas, kuid millest rekonstrueerituna sai 1920. aastal Zürichis avaldatud raamatu selgroog.
.....
Ma tean, et selles väga närvilises seisundis, mis mul praegu on, ei ole hea ega õige iseendas urgitseda, aga ma tahaksin, et Teil oleks minust selge pilt. Kui see asi aasta või ma ei mäleta enam täpselt kui palju aega tagasi seal Chicagos algas ja ma ei saanud enam teenijatele midagi öelda ega välja tänavale minna, ootasin ma kogu aeg, et keegi tuleks ja seletaks ära, mis mul viga on. Keegi, kes oleks mõistnud. Kui pime ei näe minna, siis tuleb ta käekõrvale võtta ja talutada. Aga keegi ei tulnud ja kui mulle midagi ka räägiti, siis mitte kunagi kõigest, mitte kunagi lõpuni ja minus endas valitses juba nii suur segadus, et ma ei teadnud enam, kui palju on kaks pluss kaks. Ainult üks mees oli kena, üks Prantsuse ohvitser, tema mõistis. Ta andis mulle lille ja ütles, et see on pius petite et moins entendue5. Me olime sõbrad. Siis ta võttis lille tagasi. Ma
jäin veel haigemaks, aga mitte keegi ei tulnud, kes oleks mulle seletanud. Jeanne d’Arcist on tehtud üks laul, mida igaüks mulle laulis, aga see oli neist alatu ja ma puhkesin nutma, sest siis oli mu pea veel korras. Ka soovitati mul spordiga tegelda, aga sport mind enam ei huvitanud. Ja siis ühel päeval hakkasin ma mööda Michigan Boulevardi minema ja läksin ikka edasi ja edasi ei tea kui palju miile ja viimaks tuldi mulle autoga järele, aga ma ei läinud autosse. Ja siis viimaks rebiti mind väevõimuga autosse ja
.....
