Väike Illimar

Оглавление

Friedebert Tuglas. Väike Illimar

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

18

19

20

21

22

23

24

Отрывок из книги

Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad ühes elanud, olen peaaegu sa ise, ja peaksin sind tundma. Kuid olen nüüd ometi ka palju vanem ja näen ning mõistan kõike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud ja palju uut juurde tulnud. Mis on ehtsam, mis parem, tookordne või nüüdne? Tõtt öelda, ma ei tea seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg, ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema.

Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid: – Väike Illimar, kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? – Sa ei teadnud just täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda. Tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesid. Või kuidas oleksidki öelnud, et tahad just korstnapühkijaks saada! Siis hakkasid need võõrad õrnalt poolt mõistatama: kas tahad selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutsed, mitte küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meelest ikkagi auväärsed. Aga seda elukutset, mis sulle viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli ses ümbruses tundmatu.

.....

Illimar sirutas end soojas voodis.

Nende piltide vaatlemine pakkus talle ikka rohkesti ajaviidet. Kui ümber midagi ei sündinud ja olemine läks igavaks, siis võis mõte neil peatuda. Ta ei suutnud neid küll edasi arendada nagu truubikirju, kuid nad olid iseenesest palju huvitavamad.

.....