Kuradimülgas

Оглавление

George Sand. Kuradimülgas

1851. AASTA MÄRKUS

I. Autorilt lugejale

II. Künd

III. Isa Maurice

IV. Osav kündja Germain

V. Ema Guillette

VI. Pisi-Pierre

VII. Nõmmel

VIII. Suurte tammede all

IX. Õhtupalve

X. Külma kiuste

XI. Lageda taeva all

XII. Küla emalõvi

XIII. Peremees

XIV. Vanaeit

XV. Tagasitulek tallu

XVI. Ema Maurice

XVII. Väike-Marie

Отрывок из книги

Kui ma alustasin “Kuradimülkaga” maaelu kujutavate romaanide seeriat, mille kavatsesin koondada pealkirja alla “Köiemeistri videvikutunnid”, polnud mul mingit süsteemi, mingit kavatsust teha revolutsiooni kirjanduses. Ükski inimene ei tee revolutsiooni üksipäini ja eriti kunstivallas teeb seda ühiskond, päris täpselt teadmata kuidas, sest sellest võtavad osa kõik. See ei ole aga kehtiv maaelu tavasid kujutavate romaanide kohta: neid on olnud kõikidel aegadel ja kõikides vormides, kord pompoossed, kord maneerlikud, kord naiivsed. Ma olen seda öelnud ja pean seda kordama – unistus maaelust on olnud kõigil aegadel linnade ja koguni õukondade unistus. Ma ei ole leiutanud midagi uut, laskudes alla nõlva mööda, mis viib tsiviliseeritud inimese tagasi primitiivse elu võlude juurde. Ma ei ole tahtnud luua uut keelt ega otsida endale uut kujutusviisi. Seda on mulle siiski kinnitatud paljudes artiklites, aga ma tean kõigist paremini, millised on olnud minu eesmärgid, ja mind üllatab alati, et kriitika otsib neid nii visalt, kui tegelikult on kõige lihtsam idee, kõige tavalisem olukord ainukesed inspiratsiooniallikad, millel peaksid rajanema kunsti saavutused. Mis puutub “Kuradimülkasse”, siis fakt, et ma viitasin eessõnas ühele mind rabavale Holbeini gravüürile, stseenile tõsielust, mis oli mu silme ees samal hetkel, külviajal, ainult see ärgitas mind kirjutama seda tagasihoidlikku lugu keset vähenõudlikku maastikku, kus ma jalutasin iga päev. Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.

George Sand

.....

See on piinav satiir, tõene maaling Holbeini silme ees olevast ühiskonnast. Teda rabasid kuritegu ja õnnetus; aga meie, ühe teise sajandi kunstnikud, mida maalime meie? Kas meie otsime surma mõttes tasu kaasaegsele ühiskonnale? Kas meie kujutame teda kui karistust ebaõigluse eest ja hüvitust kannatuse eest?

Ei, meil ei ole enam tegemist surmaga, vaid eluga. Meie ei suhtu enam samamoodi surma ega usu sunnitud loobumisega ostetud lunastusse; meie tahame, et elu oleks hea, sest me tahame, et ta oleks viljakas. Laatsarus peab värava eest ära tulema, et vaene ei rõõmustaks enam rikka surma üle. Kõik peavad olema õnnelikud, üksikute õnn ei tohi olla kuritegelik ja Jumalast neetud. Vilja külvav talupoeg peab teadma, et ta töötab elu nimel ja mitte selleks, et rõõmu tunda tema kõrval kõndivast surmast. Lõpuks peab olema nii, et surm ei oleks enam karistus jõukuse eest ega lohutus viletsuse eest. Jumal pole teda määranud ei karistama ega elatud elu eest hüvitama; sest Jumal on elu õnnistanud ja haud ei tohi olla varjupaik, kuhu oleks lubatud saata neid, keda ei taheta teha õnnelikuks.

.....