Kuradimülgas. Leidlaps Francois

Оглавление

George Sand. Kuradimülgas. Leidlaps Francois

Kuradimülgas

1851. AASTA MÄRKUS

I. Autorilt lugejale

II. Künd

III. Isa Maurice

IV. Osav kündja Germain

V. Ema Guillette

VI. Pisi-Pierre

VII. Nõmmel

VIII. Suurte tammede all

IX. Õhtupalve

X. Külma kiuste

XI. Lageda taeva all

XII. Küla emalõvi

XIII. Peremees

XIV. Vanaeit

XV. Tagasitulek tallu

XVI. Ema Maurice

XVII. Väike-Marie

Leidlaps François

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

XVI

XVII

XVIII

XIX

XX

XXI

XXII

XXIII

XXIV

XXV

Отрывок из книги

Kui ma alustasin “Kuradimülkaga” maaelu kujutavate romaanide seeriat, mille kavatsesin koondada pealkirja alla “Köiemeistri videvikutunnid”, polnud mul mingit süsteemi, mingit kavatsust teha revolutsiooni kirjanduses. Ükski inimene ei tee revolutsiooni üksipäini ja eriti kunstivallas teeb seda ühiskond, päris täpselt teadmata kuidas, sest sellest võtavad osa kõik. See ei ole aga kehtiv maaelu tavasid kujutavate romaanide kohta: neid on olnud kõikidel aegadel ja kõikides vormides, kord pompoossed, kord maneerlikud, kord naiivsed. Ma olen seda öelnud ja pean seda kordama – unistus maaelust on olnud kõigil aegadel linnade ja koguni õukondade unistus. Ma ei ole leiutanud midagi uut, laskudes alla nõlva mööda, mis viib tsiviliseeritud inimese tagasi primitiivse elu võlude juurde. Ma ei ole tahtnud luua uut keelt ega otsida endale uut kujutusviisi. Seda on mulle siiski kinnitatud paljudes artiklites, aga ma tean kõigist paremini, millised on olnud minu eesmärgid, ja mind üllatab alati, et kriitika otsib neid nii visalt, kui tegelikult on kõige lihtsam idee, kõige tavalisem olukord ainukesed inspiratsiooniallikad, millel peaksid rajanema kunsti saavutused. Mis puutub “Kuradimülkasse”, siis fakt, et ma viitasin eessõnas ühele mind rabavale Holbeini gravüürile, stseenile tõsielust, mis oli mu silme ees samal hetkel, külviajal, ainult see ärgitas mind kirjutama seda tagasihoidlikku lugu keset vähenõudlikku maastikku, kus ma jalutasin iga päev. Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.

George Sand

.....

Meie usume, et kunsti missioon on tunnete ja armastuse missioon, et tänapäeva romaan peab asendama primitiivsete aegade apoloogiat ja tähendamissõnu ning et kunstnikul on palju laialdasem ja poeetilisem ülesanne kui esitada mõningaid ettevaatus- ja lepitusvahendeid, et mahendada hirmu, mida tekitavad tema maalid. Tema eesmärk peaks olema panna armastama tema huvi objekte, ja vajadusel ei heidaks ma neile ette nende kerget ilustamist. Kunst ei ole tõelise tegelikkuse uurimine; see on ideaalse tõe otsing – “Wakefieldi kirikuõpetaja” oli palju kasulikum ja tervem raamat kui “Kõlvatu talupoeg” ja “Ohtlikud suhted”.

Lugeja, anna mulle need mõtisklused andeks ja võta seda kui omamoodi eessõna. Selles lookeses, mille ma teile jutustan, ei ole neid sugugi, see lugu on nii lühike ja lihtne, et ma tunnen vajadust sellepärast juba ette vabandada, avaldades teile, mida ma arvan kohutavatest lugudest.

.....