Читать книгу Soana ketser. Fantoom - Gerhart Hauptmann - Страница 1

Matkajad võivad Monte Generoso tippu viivale teele asuda Mendrisiost või Capolagost hammasraudteega või Bissonest läbi Soana, mis on kõige vaevalisem tee. Kogu piirkond kuulub Tessini, Šveitsi kantonisse, mille elanikkond koosneb itaallastest.Suurtes kõrgustes sattusid mägironijad üsna sageli prillidega kitsekarjase peale, kelle välimus oli ka muus osas silmatorkav. Mehe näost võis aimata haritust, hoolimata ta pruunikspõlenud nahast. Ta paistis päris sarnane Ristija Johannese pronkskujuga, Donatello tööga Siena katedraalis. Ta juuksed olid tumedad ja kähardusid pruunide õlgade ümber. Tema rõivastus koosnes kitsenahkadest.

Matkajuhid juba naersid, kui grupp võõraid sellele inimesele lähenes. Kui siis turistid teda nägid, pahvatasid nad sageli taltsutamatult möirgama või hakkasid valjult provotseerima. Nende arust õigustas seda vaatepildi iseäralikkus. Karjane ei teinud neist välja. Ta ei suvatsenud mitte peadki pöörata.

Põhimõtteliselt paistsid kõik matkajuhid temaga hästi läbi saavat. Sageli ronisid nad üles tema juurde ja jäid usalduslikult juttu ajama. Kui nad tagasi tulid ja võõrad pärisid, mis kummaline pühamees see küll on, salatsesid nad enamasti nii kaua, kuni ta oli nägemisulatusest kadunud. Need matkajad aga, keda uudishimu ikka veel takka kihutas, said nüüd teada, et sellel inimesel on sünge minevik ja et rahvasuus Soana ketseriks hüütu vastu tuntakse ebauskliku hirmuga segatud ebalevat lugupidamist.

*

Kui nende lehekülgede väljaandja oli veel aastatelt noor ja omas õnne veeta sagedasti suurepäraseid nädalaid ilusas Soanas, oli vältimatu, et aeg-ajalt ronis ta üles Generosole ja ühel päeval silmas ka niinimetatud Soana ketserit. See vaatepilt jäi talle igaveseks meelde. Ja kui ta oli pärimise peale kuulnud igasugu vastukäivaid jutte, küpses temas otsus meest uuesti näha, lihtsalt minna teda külastama.

Väljaandja leidis oma kavatsusele toetust ühe Šveitsi sakslase, Soana arsti poolt, kes kinnitas talle, et haritud inimeste külaskäikudesse ei suhtu veidrik sugugi halvasti. Ta olevat ise ka korra mehel külas käinud. „Tegelikult peaksin ta peale vihane olema,” ütles ta, „kuna see sell vusserdab minu ametialal. Aga ta elab nii kõrgel üleval, nii kaugel, ja tänu jumalale küsivad salaja talt nõu vaid vähesed, kes ei hooli sellest, et lasevad end kuradil ravitseda.” Arst jätkas: „Olgu teil teada, et rahva seas usutakse, nagu oleks ta end kuradile pühendanud. See on arvamus, millele vaimulikud vastu ei vaidle, kuna ise on nad selle sünnitanud. Räägitakse, et algselt sattunud mees kurja nõiduse alla, kuni temast endast sai paadunud paharet ja põrgulik sorts. Mis minusse puutub, siis ma pole tema juures küll ei kapju ega sarvi märganud.”

Külaskäike selle iseäraliku inimese juurde mäletab väljaandja veel hästi. Esimene kohtumine toimus kummastaval viisil. Üks eriline asjaolu muutis selle otsekui juhuslikuks. Nimelt sattus külastaja ühel järsakal teelõigul vastamisi abitult seisva emakitsega, kes oli äsja saanud maha ühe tallega ja hakkas parajasti teist sünnitama. Üksildane emasloom oma hädas, kes talle kartmatult vastu vaatas, just nagu oodates talt abi, üldse sündimise põhjatu müsteerium keset ülivõimsaid metsikuid kaljusid avaldasid talle sügavaimat muljet. Siiski kiirendas ta sammu, kuna oletas, et see loom peab kuuluma veidriku karja hulka, ning tahtis toda appi kutsuda. Ta leidis karjase oma kitsede ja lehmade juurest, jutustas, mida oli näinud, ja juhatas mehe poegijani, kelle selja taga rohus lamas juba teine kitsetalleke, märg ja verine.

Arsti kindlusega, halastaja samariitlase hooliva armastusega kohtles omanik nüüd oma looma. Kui mees oli mõnda aega oodanud, võttis ta mõlemad vastsündinud teine teise kaenla alla ja hakkas aeglaselt astuma oma ulualuse poole, kannul rasket udarat peaaegu lohistav kitseema. Külastajale sai osaks mitte ainult kõige sõbralikum tänu, vaid ka vastupandamatul moel esitatud kutse kaasa tulla.

Veidrik oli talle kuuluvale mägikarjamaale mitu hoonet püsti pannud. Üks neist sarnanes väliselt rohmakale kivikuhjale. Selle sees olid kuivad ja soojad latrid. Sinna paigutati kits ja talled, sellal kui külastaja juhatati edasi kõrgemale, valgeks lubjatud kuubi poole, mis viinapuuväätidesse kasvanud terrassil vastu Generoso külge nõjatus. Väikese värava läheduses purskas mäest välja käsivarrejämedune veejuga, täites võimsat kivivanni, mis oli kaljust välja uuristatud. Selle vanni kõrval sai rautatud uksega sulgeda koopa, mis peagi osutus võlvkeldriks.

Sellest paigast, mis orust vaadates näis rippuvat juurdepääsmatus kõrguses, avanes jumalik vaade, millest nende ridade kirjutaja siiski rääkida ei taha. Toona, kui ta seda esimest korda nautis, kõikus ta küll sõnatust imestusest valjudesse vaimustushüüetesse ja siis jälle tagasi sõnatusse imestusse. Peremees aga, kes just sel silmapilgul väljus uuesti ulualusest, kus oli midagi otsinud, paistis korraga hoopis tagasitõmbunum. Säärane hoiak, nagu ka võõrustaja vaikne, rahulik käitumine üldse ei jäänud külastajal märkamata. See sai talle manitsuseks olla sõnadega aher, küsimustega kitsi. Juba armastas ta seda iseäralikku mägikarjast niivõrd, et ei tahtnud võtta riski talle kasvõi pelgalt näiva uudishimu või pealetükkivuse pärast võõraks jääda.

Veel nüüdki näeb toonane külastaja silme ees ümmargust kivilauda, mis seisis terrassil, pingid ümber. Ta näeb seda koos kõikide heade asjadega, mida Soana ketser lauale asetas: kõige jumalikum stracchino di Lecco, oivaline Itaalia nisuleib, salaami, oliivid, viigimarjad ja astelpihlakad, lisaks kruusitäis punast veini, mille ta oli just grotist toonud. Kui istet võeti, vaatas kitsenahkadesse riietunud pikkade lokkidega habemik peremees külastajale südamlikult silma, haarates seejuures ta paremast käest, otsekui vihjates oma poolehoiule.

Kes teab, millest kõigest tol esimesel kostitamisel räägiti. Vaid üht-teist jäi meelde. Mägikarjane soovis, et teda kutsutaks Ludovicoks. Ta jutustas mõndagi Argentiinast. Kord, kui kuskilt alt kostis tänupalvuse kellakuminat, tegi ta märkuse selle „võimalik et ärritava kära” kohta. Kord mainiti nime Seneca. Veel räägiti ka veidi Šveitsi poliitikast. Lõpuks soovis veidrik kuulda midagi Saksamaast, kuna see oli külalise kodumaa. Kui viimase jaoks jõudis kätte varem kavandatud aeg hüvastijätuks, ütles ta: „Te olete minu juures alati teretulnud.”

Kuigi nende lehekülgede väljaandja ei taha varjata, et ta himustas selle inimese lugu, vältis ta ka uute külastuste ajal selle vastu vähimatki huvi reetmast. Mõningaid väliseid asjaolusid oli talle räägitud juhuslike vestluste käigus, mida ta Soanas oli pidanud – asjaolusid, mille süüks tuli panna seda, et Ludovicot hüüti Soana ketseriks; tema jaoks seevastu oli hoopis olulisem saada teada, mis mõttes selline nimetus end õigustas ja millises iseäralikus sisemises saatuses, millises erilises filosoofias olid Ludovico eluvormi juured. Siiski talitses ta oma küsimusi ja sai selle eest ka rikkalikult tasutud.

Enamasti kohtas ta Ludovicot üksi, kas siis kariloomade keskel või oma kambris. Mõnel korral leidis ta mehe eest, kui too Robinsonina oma kätega kitsi lüpsis. Või pani tallekesi põikpäise kitseema nisa otsa. Siis näis ta täielikult elavat vaid mägikarjase tööle: ta rõõmustas kitse üle, kes piimast pakitsevat udarat mööda maad vedas, soku üle, kui see oli keevaline ja hakkaja. Ühe kohta ütles ta: „Kas ei näe ta mitte välja nagu vanakuri ise? Vaadake ometi ta silmi! Milline jõud, milline välkuv viha, raev, tigedus! Ja seejuures – milline püha tuli!” Autorile aga tundus, nagu oleks kõneleja silmis olnud sedasama põrguleeki, mida too oli „pühaks tuleks” nimetanud. Tema naeratusse sugenes jäik ja metsik joon, ta näitas oma valgeid, suurepäraseid hambaid ning vajus seejuures mingisse mõtisklevasse olekusse, kui jälgis asjatundja pilgul üht oma deemonlikest matadooridest vajalikku tööd tegemas.

Vahetevahel mängis ketser paaniflööti ja külastaja kuulis juba lähenedes selle lihtsaid heliridasid. Kord säärasel juhul läks vestlus loomulikult muusika peale ning karjane avaldas kummalisi arvamusi. Kui ta oli karja keskel, ei rääkinud Ludovico mitte kunagi muust kui loomadest ja nende harjumustest, karjasetööst ja oma tavadest. Üsna sageli süvenes ta loomade hingeellu, karjaste eluviisi kuni kauge minevikuni välja, reetes nõnda mitte just tavalises ulatuses omandatud teadmisi. Ta rääkis Apollonist, kuidas too Laomedoni ja Admetose juures kariloomade eest hoolitses, oli sulane ja karjane. „Küll tahaksin teada, millise instrumendiga ta tol ajal oma karjadele muusikat mängis.” Ja otsekui oleks ta millestki tõelisest rääkinud, lisas ta: „Jumal teab, ma oleksin teda meeleldi kuulanud.” Need olid silmapilgud, mil sellest karusest eremiidist võis ehk jääda mulje, nagu poleks tema vaimujõud enam päris täielik. Teisalt sai see mõte teatud õigustuse, kui ta tõestas, kuivõrd mitmekesiselt saab muusikaga loomakarja mõjutada ja juhtida. Ühe tooniga ajas ta neid liikvele, teisega rahustas maha. Helidega kutsus ta neid kaugelt kohale, helidega pani loomi laiali hargnema või enda kannul edasi liikuma.

Tuli ette ka külaskäike, mille jooksul peaaegu midagi ei räägitud. Kord, kui juunikuu pärastlõunane painav kuumus oli tõusnud Generoso mägiaasadele, viibis Ludovico, ümbritsetuna oma lamavast, mäletsevast karjast, samuti lamades, mingis õndsas hämarolekus. Ta vaid vaatas külastajale otsa ja andis viipega märku, et too ka end rohule pikali viskaks. Kui nii oli juhtunud ja mõlemad olid mõnda aega vaikides lamasklenud, ütles ta ilma pikema sissejuhatusega venival toonil umbes nii:

„Te teate, et Eros on vanem ja ka võimsam kui Kronos. – Kas tunnete seda tumma hõõgust meie ümber? Eros! – Kuulete, kuidas ritsikas saeb? Eros!” Sel silmapilgul lipsasid üle lamaja välkkiirelt kaks teineteist taga ajavat sisalikku. Ta kordas: „Eros! Eros!” Ja otsekui oleks ta selleks käsu andnud, ajasid nüüd kaks tugevat sokku ennast jalule ja ristasid oma keerdus sarved. Tema lasi sel toimuda, olgugi et võitlus muutus üha keevalisemaks. Kokkupõrgete klobin kõlas aina valjemini ja nende arv muudkui kasvas. Ning taas ütles ta: „Eros! Eros!”

Ja nüüd tungisid külastaja kõrva esimest korda sõnad, mis tegid ta eriti tähelepanelikuks, kuna mingil määral heitsid need – või vähemalt näisid heitvat – valgust küsimusele, miks rahvasuu Ludovicot ketseriks hüüdis. „Kulla mees,” ütles ta, „ma tahan jumaldada pigem elavat sokku või elavat sõnni kui võllapuule riputatut. Ma ei ela ajal, mil seda tehakse. Ma vihkan, ma põlgan seda aega. Jupiter Ammonit kujutati jäärasarvedega. Paanil on sokujalad, Bacchusel sõnnisarved. Ma pean silmas roomlaste Bacchus Tauriformist või Tauricornist. Päikesejumal Mithrat kujutatakse sõnnina. Kõik rahvad austavad sõnni, sokku, jäära ja valavad ohverduseks tema püha verd. Selle kohta ütlen ma: jah! Sest sigitav jõud on kõige kõrgem jõud, sigitav jõud on loov jõud, sigitamine ja loomine on üks ja sama. Selle jõu kultus pole igatahes mingi munkade ja nunnade leige loba. Ükskord nägin ma unes Lakšmīt, Višnu naist, kes Sita nime all sai inimeseks. Preestrid surid tema embuses. Üürikeseks teadsin ma siis nii mõndagi igasugustest müsteeriumitest. Rohelises rohus musta sigitamise müsteeriumist, pärlmutrikarva himurusest, joovastusest ja uimastusest, kollaste maisiterade saladusest, üldse igast viljast, igast paisumisest, igast värvist. Ma oleksin võinud möirata valu meeletuses, kui sain näha halastamatut, kõikvõimsat Sitat. Ma arvasin, et suren ihast.”

Selle avalduse ajal tundis nende ridade kirjuta end tahtmatu kuulajana. Ta tõusis püsti, lausudes mõne sõna, mis pidid jätma mulje, et ta polnud seda üksikõnet kuulnud, vaid olnud oma mõtetes hoopis teiste asjade juures. Seejärel tahtis ta hüvasti jätta. Ludovico ei nõustunud sellega. Ja nõnda algas mäeterrassil järjekordne kostitus, mis sedapuhku kulges aga tähendusrikkalt ja unustamatult.

Kohe saabumisel juhatati külaline eluruumi – juba kirjeldatud kuubiku sisse. See oli ruudukujuline, puhas, seal oli kamin, ja meenutas mõne õpetlase lihtsat töötuba. Olemas olid tint, sulg, paber ja väike raamatukogu, peamiselt kreeka ja ladina autorite teosed. „Miks peaksin teie eest varjama,” ütles karjane, „et ma olen pärit korralikust perekonnast, saanud nooruses osa eksiteedest ja heast haridusest. Arusaadavalt tahate teada, kuidas sai ühest ebaloomulikust inimesest loomulik, vangistatust vaba, segaduses ja tusasest õnnelik ja rahulolev? Või kuidas jäin ma kõrvale kodanlikust ühiskonnast ja kristlastest?” Ta pahvatas naerma. „Võib-olla kirjutan ma kunagi loo oma moondumisest.” Külaline, kelles pinge oli juba viimse piirini tõusnud, leidis end korraga oma eesmärgist jälle kaugele eemale paisatuna. Sellest oli talle vähe abi, kui võõrustaja lõpuks seletas, et tema uuenemise põhjus olevat: ta kummardab loomulikke sümboleid.

Kalju varjus terrassil, vett tulvava vanni ääres oli oivalises jaheduses söödud rikkalikumalt kui esimesel korral: suitsusinki, juustu ja nisuleiba, viigimarju, värskeid astelpihlakaid ja veini. Lobisetud oli paljustki, mitte ülemeelikult, vaid tasase rõõmsameelsusega. Lõpuks sai kivist laud puhtaks kraamitud. Nüüd saabus aga silmapilk, mis on väljaandja jaoks niisama hästi meeles kui äsja toimunu.

Nagu teada, jättis pronksikarva karjane oma pika kasimatu juuste- ja habemesasimikuga, aga ka oma loomanahkadest rõivastega metsistunud mulje. Teda on võrreldud Donatello Johannesega. Tegelikult oligi tema näol ja ilmel palju sarnasust tolle Johannese peente joontega. Lähemalt silmitsedes oli Ludovico õigupoolest ilus, kui mitte arvestada moonutavaid prille. Samas jälle andsid need tema välimusele kergelt naljaka joone kõrval midagi mõistatuslikult erilist ja paeluvat. Sel silmapilgul, millest juttu, toimus inimeses täielik muutus. Kui ta keha pronksitaolisus oli väljendunud ka teatavas liikumatuses, siis kadus see niipea, kui näojooned muutusid liikuvaks ja noorenesid. Ta naeratas, võiks öelda, et vaevumärgatava poisikeseliku häbelikkusega. „Seda ettepanekut, millega teid nüüd koorman,” ütles ta, „pole ma veel ühelegi inimesele teinud. Kust ma selle julguse äkitselt võtan, ei tea ma tegelikult isegi. Läinud aegadest pärit vana harjumuse ajel loen ma vahetevahel veel ja toimetan ikka ka tindi ja sulega. Nõnda olen talvistel jõudetundidel pannud kirja lihtsa loo, mis ammu enne minu aega olevat siin Soanas ja ümbruskonnas juhtunud. Te leiate, et see on äärmiselt lihtsakoeline, kuid mind veetles see mitmesugustel põhjustel, mida ma praegu selgitada ei taha. Öelge mulle lühidalt ja ausalt: kas te tahate veel kord tulla koos minuga tuppa ja olete valmis raiskama oma aega selle loo peale, mis on mulgi kulutanud kasutult nii mõnegi tunni? Ma ei tahaks seda soovitada, ma tahaks selle maha laita. Muide, kui käsite, võtan ma nüüd kohe käsikirja lehed ja viskan need alla kuristikku.”

Enesestmõistetavalt seda ei juhtunud. Ta haaras veinikruusi, läks koos külalisega majja, ja nad võtsid teineteise vastas istet. Mungaliku käekirjaga tugevatele paberilehtedele kirjutatud manuskripti oli mägikarjane mähkinud kõige peenema kitsenaha sisse. Otsekui enda julgustamiseks rüüpas ta veel kord külalisele noogutades veinikruusist, enne kui just nagu kaldast eemaldus, et viskuda jutuvoolu, ja alustas siis mahedal häälel.

Mägikarjase jutustus

Lugano järve kohal mäeküljel leidub paljude teiste seas mägine pesake, kuhu mööda järsakat, serpentiinidena kulgevat mägiteed võib järvekaldalt arvestades jõuda umbes ühe tunniga. Asula majad, mis nagu enamikus selle kandi itaallaste asupaikades on vaid kivist ja mördist üksteise külge kuhjatud hallid varemed, seisavad esiküljega kuristikku meenutava oru poole, mille moodustavad paigakese jõeniidud ja terrassid ning teisel pool kõigest üle ulatuva mäehiiglase Monte Generoso võimas nõlv.

Sellesse orgu, ja nimelt seal, kus see tõesti kitsa mäelõhena lõpeb, voolab küllap oma sada meetrit kõrgemal paiknevast orupõhjast välja kosk, mis olenevalt päeva- ja aastaajast ning parasjagu valitsevast õhuvoolust moodustab oma nõrgema või tugevama kohinaga selle paiga vaibumatu muusika.

Sinna kogudusse oli hulga aja eest suunatud umbes kahekümne viie aastane preester, kelle nimi oli Francesco Vela. Ta oli sündinud Ligornettos, niisiis Tessinis, ja võis uhkeldada sellega, et oli sellesama sealse suguvõsa liige, millest oli võrsunud ühendatud Itaalia kõige tähelepanuväärsem skulptor, kes oli samuti Ligornettos sündinud ja lõpuks ka seal surnud.

Noor preester oli veetnud oma nooruse sugulaste juures Milanos ja õpiaastad eri preestriseminarides Šveitsis ja Itaalias. Emalt, kes oli õilsast soost, pärines ta iseloomu tõsine suund, mis ta ilma vähima kõhkluseta juba aegsasti religioosse ameti rüppe viis.

Francesco, kes kandis prille, paistis oma kaasõpilaste hulgast silma eeskujuliku usinuse, range elulaadi ja jumalakartlikkusega. Isegi ema pidi talle ettevaatlikult mõista andma, et tulevase maavaimulikuna võiks ta küll lubada endale veidi elurõõmu ja pole õigupoolest kohustatud karme kloostrireegleid järgima. Niipea, kui Francesco oli ametisse pühitsetud, oli tema ainus soov leida võimalikult kõrvaline kogudus, et siis seal omamoodi eremiidina pühenduda, nii palju kui süda soovib, senisest veelgi enam Jumala, tema poja ja selle püha ema teenimisele.

Kui ta oli siis saabunud väikesesse Soanasse ja seadnud end sisse kiriku juurde kiriklasse, märkasid mägiküla elanikud peagi, et ta on hoopis teist laadi kui tema eelkäija. Juba välimuselt – kuna too oli olnud kogukas, pullitaoline talumees, kes selle kandi kenasid naisi ja tütarlapsi mitte patukahetsuste ja kirikutrahvidega, hoopis teiste vahenditega kuulekana hoidis. Francesco seevastu oli kahvatu ja õrn. Ta silmad asetsesid sügaval. Närvilised laigud õhetasid ta põsenukkide ebapuhtal nahal. Lisaks prillid, mis olid lihtsate inimeste silmis ikka veel õpetajaliku ranguse ja kõrgelt harituse sümbol. Nelja kuni kuue nädala möödudes oli ta omal viisil esiti veidi tõrksad külanaised ja tütred oma võimu alla saanud – ja veel rohkem kui too teine.

Niipea kui Francesco astus kiriku külge naalduva kirikla väikesest väravast tänavale, tunglesid enamasti kohe ta ümber lapsed ja naised, kes siira aukartusega ta kätt suudlesid. Ja kui palju kordi päevas kutsuti teda väikese kellukese abil pihitooli – see andis õhtuks kokku arvu, mis meelitas tema vastsaabunud, ligi seitsmekümneaastase majapidajanna suust välja hüüde: ta poleks iial arvanud, kui palju ingleid võib peituda muidu õige rikutud Soanas. Lühidalt, kuuldused noorest kirikuõpetajast Francesco Velast levisid ka ümbruskonnas ja peagi omandas ta pühamehe maine.

Kõigest säärasest ei lasknud Francesco end häirida ja oli kaugel sellest, et hellitada mõtteis midagi muud kui seda, et suudaks ikka enam-vähem oma kohustustega toime tulla. Ta pidas missasid, täitis alati ühesuguse usinusega jumalateenistuse kõiki kiriklikke funktsioone ega unustanud sugugi ka ilmaliku kooliõpetuse kohustusi – väike klassituba asus kiriklas.

Ühel õhtul, märtsikuu algul, helistati õige ägedasti kirikla ukse taga, ja kui majapidajanna läks avama ning heitis laternavalgust koledale ilmale, seisis ukse taga pisut metsistunud välimusega mees, kes soovis kirikuõpetajaga rääkida. Kõigepealt ukse uuesti sulgenud, läks vanake oma noore isanda juurde, et üsna märgatavalt pelglikuna hilisest külastajast teada anda. Francesco aga, kes oli muu hulgas seadnud endale kohustuseks mitte kedagi tagasi saata, kes iganes teda vajab, ütles mingi kirikuisa kirjutiselt silmi tõstes vaid lühidalt: „Mine, Petronilla, juhata ta sisse.”

Peagi seejärel seisis kirikuõpetaja laua ees umbes neljakümneaastane mees, välimus nagu sealse kandi talupoegadel, ainult et hulga lohakam, hooletusse jäetum. Mees oli paljajalu. Tema näruseid, vihmast vettinud pükse hoidis üleval ümber puusade tõmmatud rihm. Särk oli eest lahti. Pruun, karvane rind jätkus karvakasvanud kaela ja tihedalt mustadest habeme- ja juuksepuhmadest ümbritsetud näoga, milles põlesid kaks tumedalt hõõguvat silma.

Lappidest koosneva, vihmast vettinud jaki oli see inimene karjase kombel vasakule õlale riputanud, pruunide ja pahkunud käte vahel keerutas ta paljude aastatega igasuguse ilma käes luitunud ja kokku tõmmanud viltkübarat. Pika malaka oli ta pannud välja ukse kõrvale.

Pärimise peale, mida ta soovib, tõi mees metsikute grimasside saatel kuuldavale arusaamatu valingu kähedatest häälitsustest ja sõnadest, mis võisid küll kuuluda selle kandi kõnepruuki, kuid olid ometi nõnda eripärased, et kõlasid isegi Soanas sündinud majapidajanna kõrvus võõrkeelena.

Noor preester, kes oli oma külalist väikese põleva lambi paistel tähelepanelikult silmitsenud, pingutas tulutult, et tabada tolle pöördumise mõtet. Suure kannatlikkusega, arvukate küsimuste abiga sai ta lõpuks teisest nii palju aru, et mees on seitsme lapse isa ja ta tahaks mõne neist hea meelega noore preestri juurde kooli tuua. Francesco küsis: „Kust te pärit olete?” Ja kui parinal tuli vastus „Ma olen Soanast”, imestas noor preester ja ütles kohe: „Pole võimalik! Ma tunnen siin igaühte! Aga teid ja teie peret ma ei tunne.”

Karjane, talumees või kes iganes ta ka oli, kirjeldas nüüd erutatult, ägedalt kätega vehkides oma elupaiga asukohta, millest Francesco siiski targemaks ei saanud. Ta lausus vaid: „Kui te olete Soana elanik ja teie lapsed on jõudnud seadusega ette nähtud vanusesse, peaksid nad niikuinii juba minu koolis olema. Ja mina oleksin pidanud nägema teid või teie naist või teie lapsi jumalateenistusel kirikus, missal või pihil.”

Siinkohal ajas mees silmad pärani ja surus huuled kokku. Vastamise asemel surus ta oma nördinud ja rusutud rinnast hingepahvaku välja.

„Noh, ma panen teie nime kirja. See on teist väga tubli, et tulite ise ja astusite sammu selleks, et teie lapsed ei jääks harimatuks ja võib-olla veel jumalavallatukski.” Noore kirikuisa nende sõnade peale hakkas räbalates inimene kummalisel, otsekui loomalikul moel rögisema, nii et ta pruun, sitke ja peaaegu atleetlik keha sellest võppus. „Just nii,” kordas Francesco kohmetunult, „ma kirjutan teie nime üles ja uurin järele, kuidas selle asjaga saab.” Võis näha, kuidas pisar pisara järel voolas tundmatu punetavatest silmanurkadest üle karvase palge alla.

„Hea küll, hea küll,” ütles Francesco, kes ei suutnud külastaja erutust kuidagi seletada ja tundis seetõttu pigem rahutust kui härdumust. „Hea küll, teie asja uuritakse. Öelge mulle ainult oma nimi, tubli mees, ja saatke homme hommikul oma lapsed siia!” Kõnetatu jäi nüüd vait ning vaatas Francescot tükk aega nõutul ja piinatul ilmel. Too küsis veel kord: „Kuidas teie nimi on? Ütelge oma nimi!”

Vaimulik oli algusest peale märganud külalise liigutustes midagi pelglikku, tagaaetule omast. Nüüd, kui talt nõuti oma nime avaldamist ja samaaegselt kostsid väljas kivipõrandal Petronilla sammud, tõmbus ta küüru ja ilmutas kartlikkust, mis muidu on enamasti omane vaid nõdrameelsetele või kurjategijatele. Näis, nagu teda jälitataks. Näis, nagu ta põgeneks tagaajajate eest.

Ometigi haaras ta paberitüki ja vaimuliku sule, astus kummalisel kombel pimedasse, valguse käest ära, akna juurde, mille all voolas läheduses oja ja pisut kaugemal kohises Soana kosk, ja kirjutas pisut pingutatult, kuid siiski loetavalt midagi paberile, mille siis otsustavalt vaimulikule ulatas. Too sõnas: „Hästi!” ja tehes sõrmedega ristimärgi: „Minge rahus!” Metslane lahkus ja jättis endast maha haisupilve, milles oli tunda salaamit, sibulat, puusöevingu, soku ja lehmalauda lehka. Niipea kui ta oli toast läinud, tõmbas Francesco akna lahti.

*

Järgmisel hommikul oli Francesco nagu ikka missa pidanud, pärast seda veidi puhanud, seejärel oma lihtsa hommikueine söönud ja asunud siis peagi teele sindaco1 poole; et teda eest leida, pidi varakult kohale jõudma. Ta nimelt sõitis iga päev ühest jaamast kaugelt alt järvekaldalt Luganosse, kus korraldas ühel rahvarikkamatest tänavatest Tessini juustu hulgi- ja jaemüüki.

Päike paistis väikeste vanade, esialgu veel raagus kastanipuudega kaetud platsile otse kiriku kõrval, mis ühtlasi oli ka asula turuplats. Mõnel kivipingil istusid ja mängisid lapsed, sellal kui emad ja vanemad tütred pesid pesu külmas mägivees, mida rikkalikult voolas antiiksesse marmorsarkofaagi, ajas üle ääregi, ja selle korvides kuivama viisid. Maa oli märg, kuna eelmisel päeval oli sadanud vihma, sekka lumehelbeid, nii et teisel pool orukuristikku omaenese varjus oli Monte Generoso võimas kaljunõlv ligipääsmatute järsakutega värske lume all ja õhkas puhast lumelõhna.

Silmad maas, möödus noor preester pesunaistest, vastates nende valjuhäälsetele tervitustele noogutusega. Ümberringi tunglevatele lastele ulatas ta neid vanaldaselt üle prilliserva silmitsedes hetkeks käe, millele need siis kõik õhina ja kiiruga oma suud pühkisid. Asula, mis selle platsi tagant algas, oli läbitav mõne kitsa tänava kaudu. Isegi peatänaval said liigelda üksnes väikesed sõidukid ja sedagi vaid tänava esimeses osas. Pärast asula lõppu peatänav ahenes ja muutus lisaks veel nii järsakaks, et sealt sai edasi ja läbi kõige rohkem vaid ühe koormamuulaga. Sellel tänavakesel paiknesid väike pudupood ja Šveitsi postkontor.

Postiametnik, kes oli Francesco eelkäijaga väga sõbramehelikes suhetes olnud, tervitas ja sai ka Francescolt vastutervituse, kuid üksnes nõnda, et pühitsetu tõsiduse ja ilmiku labase sõbralikkuse vahel säilitati korralikku distantsi. Üsna postkontori lähedalt keeras preester haletsusväärsesse kõrvaltänavasse, mis treppide ja trepikeste kaudu viis kaelamurdval kombel allapoole, mööda avatud kitsetallidest ja igat laadi räpastest, akendeta, keldritaolistest koobastest. Kanad kaagutasid, kassid istusid pehkinud rõdudel ülesriputatud maisitõlvikukimpude all. Siin-seal mökitas kits, ammus lehm, kes mingil põhjusel polnud koos teistega karjamaale läinud.

Sellisest ümbruskonnast tulles võis imestada, kui astusid läbi kitsa värava külavanema majja ja leidsid end liikumas mööda väikseid võlvsaale, mille laed olid käsitööliste poolt Tiepolo stiilis ohtralt figuure täis maalitud. Kõrged aknad ja klaasuksed, ehitud pikkade punaste kardinatega, juhatasid nendest päikesepaistelistest ruumidest välja samuti päikesepaistelisele terrassile, mida kaunistasid keeglikujuliseks pügatud igivana pukspuu ja imekaunis loorber. Nii nagu kõikjal, kostis siingi kõrvu kose kena kohin ja teisel pool oli vastas metsik mäesein.

Sindaco Sor Domenico oli hästi riides neljakümnendates aastates rahulik mees, kes napilt veerand aasta eest oli teist korda abiellunud. Kaunis, õitsev kahekümne kahe aastane naine, keda Francesco oli kohanud läikivas köögis hommikusööki valmistamas, juhatas ta oma abikaasa juurde. Kuulanud ära preestri jutustuse külalisest, kelle too oli õhtul vastu võtnud, ja lugenud sedelit, mis kandis abitutes kirjatähtedes külalise ja metsiku mehe nime, läbis sindaco näojooni naeratus. Siis, kui ta oli käinud peale, et noor sacerdote2 istet võtaks, hakkas ta täiesti asjalikult, ilma et tema näoilme maskitaoline ükskõiksus oleks korrakski häirunud, andma soovitud teateid selle salapärase külastaja kohta, kes oli tõepoolest kirikuõpetaja eest seni varju jäänud Soana kodanik.

„Luchino Scarabota,” ütles sindaco – see oli nimi, mille preestri külaline oli sedelile kritseldanud – „pole sugugi vaene mees, kuid juba aastaid valmistavad tema kodused olud mulle ja tervele kogukonnale peavalu, ja õigupoolest ei oska veel sugugi aimata, milleni see kõik välja viib. Ta on pärit vanast perekonnast, ja vägagi tõenäoline, et temas voolab kuulsa Luchino Scarabota da Milano verd, kes neljateistkümnenda-viieteistkümnenda sajandi vahetusel ehitas alla Como äärde katedraali pikihoone. Te ju teate, härra preester, et meie väikeses külakeses on sääraseid vanu kuulsaid nimesid.”

Sindaco oli avanud klaasuksed ja juhatanud kirikuõpetaja rääkimise ajal välja terrassile, kus pisut kätt tõstes osutas ühele rohmakast kivist püstitatud kuubile kose lehtrikujulisel lättealal, sellisele, nagu ümbruskonna talumeestel ikka. Kuid see kõrgel teiste kohal rippuv eluase erines ülejäänutest mitte ainult oma üksildase, näiliselt kättesaamatu asukoha, vaid ka oma väiksuse ja armetuse poolest.

„Vaadake, seal, kuhu ma näpuga näitan, elab too Scarabota,” ütles sindaco.

„Ma olen imestunud, härra kirikuõpetaja,” jätkas kõneleja, „et te pole tollest alpiaasast ja selle elanikest veel midagi kuulnud. Need inimesed põhjustavad juba kümmekond aastat kõikjal siinkandis kõige ebameeldivamaid pahandusi. Paraku ei saa neile kuidagi külge hakata. Kutsuti naine kohtu ette, ta väitis, et seitse last, kelle ta on sünnitanud, pole sugugi selle mehe omad, kellega koos ta elab – kas võib väita midagi mõttetumat? –, vaid pärinevad suvistest Šveitsi turistidest, kes Generosole ronides peavad aasa ületama. Kusjuures on see eit täiu täis ja mustusest korpas ja üldse peletavalt kole nagu öö.

Ei, on ilmselge, et mees, kes teid eile külastas ja kellega koos ta elab, on tema laste isa. Aga nüüd tuleb i-le punkt: see inimene on ühtlasi nende lihane vend.”

Noor preester läks näost valgeks.

„Loomulikult kogu ilm väldib ja põlgab seda verepilastajate paari. Sellises olukorras eksib vox populi harva.” Säärase seletusega jätkas sindaco oma jutustust. „Niipea kui mõni lastest on end näiteks meil või Arognos või Melanos näole andnud, on ta kividega peaaegu surnuks pillutud. Nii palju kui inimestele teada, peetakse igat kirikut rüvetatuks, kui riivatud õde-venda sisse astuvad, ja need kaks põlustatut, kes arvasid, et tohivad nõnda teha, on seda nii kohutaval kombel tunda saanud, et juba aastaid on neil igasugune tahtmine kirikut külastada kadunud.

Ja kas peaks siis lubama,” jätkas sindaco, „et säärased lapsed, säärased neetud olendid, kes igaühes jälestust ja õudust tekitavad, siin all meie koolis käiksid ja korralike kristlaste laste vahel koolipingis istuksid? Kas võib meilt nõuda, et me peaksime taluma seda, et kogu meie küla, väikesed ja suured saaksid nende moraalsete häbiplekkide, nende pahade, kärnaste elajate tõttu saastaseks?”

Preester Francesco kahvatu pale ei reetnud mingi moel, kuivõrd oli Sor Domenico jutustus teda puudutanud. Ta tänas ja pöördus minekule samasuguse väärika tõsidusega kogu olekus, nagu ta oli ka saabunud.

Varsti pärast vestlust sindaco’ga oli Francesco teinud piiskopile Luchino Scarabota juhtumi kohta ettekande. Kaheksa päeva pärast hoidis ta käes piiskopi vastust, mis andis noorele vaimulikule ülesande isiklikult uurida lähemalt olude üldist seisu niinimetatud Santa Croce aasal. Piiskop kiitis seejuures noore mehe vaimulikku usinust ja avaldas veendumust, et küllap on tollel põhjust tunda nende eksinud ja põlatud hingede pärast südametunnistust vaevamas ja eks ole ta mõelnud nende päästmisele. Emakese kiriku õnnistusest ja troostist ei tohi ilma jätta ühtki, ükskõik kuivõrd eksinud patustajat.

Alles märtsikuu lõpu poole lubasid ametikohustused ja ka lumeolud Generoso mäel hakata noorel Soana vaimulikul ronima üles Santa Croce aasale, teejuhiks üks kaasmaalane. Lihavõtted olid ukse ees ja olgugi et mäehiiglase järsult seinalt valgus ühtelugu laviine kumeda kõminaga kose alla kuristikku, oli kevad kõikjal, kus päike sai takistamatult oma mõju avaldada, täies jõus saabunud.

Kuigi Francesco polnud erinevalt oma nimepühakust Assisist sugugi looduseimetleja, ei jätnud õrn ja mahlakas tärkamine, rohetamine ja õitsemine ümberringi temalegi mõju avaldamata. Ilma et noor inimene oleks pruukinud seda selgelt teadvustada, kääris temagi veres kevad ja ta nautis osasaamist tollest sisemisest paisumisest ja kogu looduse tungidest, mis taevalikku päritolu ja hoolimata sulnist-meelelisest-maisest mõjust ka kõikides oma puhkenud rõõmudes taevalik on.

Kastanipuud platsil, mille preester koos oma saatjaga kõigepealt ületama pidi, olid pruunidest, kleepuvatest pungadest õrnad rohelised sõrmekesed välja sirutanud. Lapsed kisasid, neist mitte vähem varblased, kes pesitsesid kirikukatuse all ja sopilise küla arvututes peiduurgastes. Esimesed pääsukesed tegid pikki silmuseid Soanast üle kuristiku, kus siis näiliselt vaevu enne mäemüüri kummaliselt kuhjunud, ligipääsmatu kaljumassiivi ees kõrvale pöörasid. Seal üleval eenditel või kaljukoobastes, kuhu iial polnud sattunud ühegi inimese jalg, pesitsesid kalakotkad. Suured pruunid paarikesed sooritasid jumalikke lende ja hõljusid lihtsalt hõljumise pärast tundide kaupa mäetippude kohal õhus, tiirutades üha kõrgemale ja kõrgemale, otsekui tahaksid majesteetlikult, ennastunustavalt kaduda ruumi vabasse lõputusse.

Kõikjal, mitte ainult õhus, mitte ainult pruunis, üles kaevatud või rohu ja nartsissidega kaetud mullas ja kõiges, mida see kõrte ja tüvede kaudu lehtedesse ja õitesse tõusta lasi, vaid ka inimestes oli pidulikkust, ja talumeestel, kes terrassidel viinapuuridade vahel kõblaste või kõverate nugadega töötasid, särasid pruunid näod pühapäevaselt – oli ju enamik neist juba veristanud niinimetatud paasatalle, noore kitse, ja riputanud selle kokkuseotud tagajalgu pidi maja ukseposti külge.

Naised, keda oli eriti arvukalt ja valjuhäälselt oma täis pesukorvidega vett tulvava marmorist sarkofaagi ümber kogunenud, vakatasid preestri ja tema kaaslase möödumisel oma lärmakas lõbususes. Ka küla lõpus, kus väikese madonnapildi all tungis kaljust välja veejuga ja voolas samuti antiiksesse marmorist sarkofaagi, seisid pesunaised. Mõlemad sarkofaagid, nii see kui teine, mis platsil seisis, olid hulk aega tagasi tõstetud välja ühest tuhandeaastaseid kivitammesid ja kastaneid täis puuaiast, kus need olid olnud kujuteldamatult pikka aega, vaid veidi maapinnast välja ulatudes luuderohu ja metsiku loorberi all peidus.

Sealt mööda minnes lõi Francesco endale risti ette, katkestas hetkeks astumise, et austada põlve painutades inimeste poolt armsalt põllulilleohvriga ümbritsetud madonetta’t sarkofaagi kohal. Ta nägi esimest korda seda väikest armsat pühamut keset sumisevaid mesilasi, kuna polnud iial enne siin küla ülemises osas käinud. Kui alumises osas oli Soana oma kiriku ja mõne kena, roheliste aknaluukidega kaunistatud kodanlasemajaga terrassidena rajatud kastaniplatsi ümber väikekodanlik, peaaegu jõukas, ja näitas seal hoovides ja aiakestes õitsvaid mandlipuukesi, apelsine, kõrgeid küpresse, lühidalt öeldes pigem lõunapoolset taimestikku, siis siin üleval, vaid mõnisada sammu kõrgemal, oli see vaid mägine kehv karjaseküla, mis haises kitsede ja lehmalauda järele. Siit algas ka rändkividega sillutatud, väga järsk mägitee, mida olid päevast päeva lihvinud küla suurte kitsekarjade hommikune väljaminek ja õhtune kojutulek, kuna see tee viis üles kogukonna karjamaale Savaglia nimelise jõekese kausikujulisel lättealal; kaugemal allpool moodustab see jõgi Soana imekauni kose ja kaob pärast lühidat kohisevat jooksu läbi sügava kuristiku Lugano järve.

Kui preester oli ikka oma saatjast juhituna veidi aega sellel mägiteel roninud, jäi ta seisma, et hinge tõmmata. Võtnud vasaku käega taldrikutaolise servaga laia musta kübara peast, tõmbas ta paremaga sutaani põuest suure kirju taskurätiku, millega tupsutas higipärleid oma laubalt. Üldiselt pole ühel Itaalia preestril loodusehuvi, erilist huvi maastiku ilu vastu. Kuid avaral vaatel suurest kõrgusest ja niinimetatud linnuperspektiivist on siiski oma võlu, mis haarab ka kõige naiivsemat inimest ja kutsub temas teatava imestuse esile. Francesco nägi oma kirikut koos selle juurde kuuluva külaga nüüd vaid miniatuurse pildina kaugel all jalge ees, samas kui teda ümbritses võimas mägimaailm, mis paistis üha kõrgemale taeva poole pürgivat. Kevadetundega segunes nüüd ülevusetunne, mis võis ehk tekkida omaenda väiksuse ja rõhuvalt võimsate looduse teoste ning nende ähvardava tumma läheduse võrdlusest ja mis on pooleldi seotud teadmisega sellest, et mingil moel saame siiski meiegi sellest ülevõimust osa. Lühidalt öeldes: Francesco tundis end ühel ja samal silmapilgul ülevalt suure ja tibatillukesena, ning see andis põhjust teha harjunud liigutusega lauba ja rinna ees eksimiste ja deemonite vastu kaitsev rist.

Edasironimisel valdasid nooruslikult usinat kirikumeest peagi taas religioossed küsimused ja oma piirkonna praktilised kirikuasjad. Ja kui ta uuesti – seekord ühe kaljuse kõrgoru suudmes – seisma jäi ning ringi vaatas, viis vaatepilt siia karjaste jaoks rajatud, kuid koledasti hooletusse jäetud müüritisega pühakukapist ta mõttele otsida üles kõik oma kirikuringkonnas asuvad pühamud, olgu või nii kõrvalised nagu siin, ja seada need jumalaväärilisse korda. Ta lasi isegi pilgul ringi käia, et saada olemasolevatest kultuspaikadest võimalikult laialdane ülevaade.

Ta võttis lähtepunktiks oma kiriku koos selle külge kleepuva kiriklaga. Nagu kirjeldatud, seisis kirik külaplatsi peal ja selle välismüürid jätkusid püstloodis kaljuseinte ääres, mille alt jooksis kohinal mööda rõõmus mägioja. See mägioja, mis oli juhitud Soana platsi alt läbi, tõusis taas päevavalgele müüritisega kurvis, niisutades sealt küll heitveest kõvasti solgituna viljapuuaedu ja lilleaasu. Teispool kirikut, pisut kõrgemal, millest siit vaadates aru ei saanud, seisis ümaral lamedal terrassikünkal ümbruskonna kõige vanem pühamu – väike neitsi Mariale pühendatud kabel, mille tolmunud altaripildi kohal võlvus Bütsantsi mosaiigiga apsiid. Tuhandeaastasest ja kõrgemastki vanusest hoolimata kuldse tausta ja hästi säilinud joonistustega mosaiik kujutas Kristust Pantokraatorina. Peakiriku ja selle pühamu kaugus polnud rohkem kui kolm kiviviset. Teine kena kabel, mis oli õnnistatud pühale Annale, asus kirikust sama kaugel. Soanast üleval pool ja Soana taga kõrgus väga terav keeglikurika kujuline mägi, mida ümbritsesid laiad orud ja veel kõrgema Generoso aheliku nõlvad. Selle suhkrupead meenutava, kuni lõpuni rohelise, näiliselt ligipääsmatu mäe nimi oli Sant’ Agata, kuna selle tipus asus hädapärast nimelt selle pühaku kabelike. Niisiis oli küla kõige lähemas ümbruses kirik ja kolm kabelit, millele laiemas kirikuringkonnas lisandusid veel kolm või neli kabelit. Igale künkale, kenale teekäänakule, igale kaugelt silmatavale tipule, siia-sinna maalilisele kaljunukile, lähemale ja kaugemale, teisele poole kuristikku ja järve olid vagad sajandid jumalakodasid kleepinud, nii et selles suhtes oli veel tunda paganate sügavat ja üleüldist jumalakartlikkust, mis oli läinud aastatuhandete jooksul kõik need punktid algselt õnnistanud ja loonud nõnda endale metsiku looduse ähvardavate, kohutavate jõudude vastu jumalikke liitlasi.