Отрывок из книги
VIIMASEL AJAL ON OLNUD MÄRGATA REISIKIRJANDUSE POPULAARSUSE tõusu. Ma ei pea nimetamagi, millistest raamatutest juttu on, me kõik teame seda. Ka Ameerika, minu viimaste kuude elupaik, on juba raamatu vahendusel läbi kogetud. Kuid lisaks sellele, et kirjutamine hoiab mu mõistust tegevuses ning aitab mul endaga hakkama saada, võib isegi juhtuda, et minu tähelepanekud võivad unistustemaast mingisuguse uue pildi luua. Iga inimene on ikkagi erinev, reageerib erinevalt (minul, näiteks, on kombeks üle reageerida) ja kogeb asju teisiti.
Mul on vedanud, et minu elukaaslase ja tema perekonna näol pole tegemist stereotüüpiliselt debiilsete ameeriklastega ja neid viimaseidki on tegelikult vähem kui arvatakse. Kui mõne minu tuttavaga ameeriklastest rääkida, siis võib jääda mulje, nagu oleksid ameeriklased nende meelest plastmassi söövad titad.
.....
Colinile on ta korduvalt öelnud, et jätku ta ometi see idaeurooplane maha ja võtku ameeriklasest naine, korralik ja katoliiklik. Otse loomulikult olen ma uskmatu, seega Ameerikas vähemuses. Suurem osa sellest suurest rahvast on jumalakartlik ning seda ei maksa alahinnata. Nemad ise võtavad oma usku väga tõsiselt ja ka mina ütlen seda väga tõsiselt – ärge ameeriklaste seltskonnas mingeid usuteemalisi nalju või kriitikat küll lendu laske, kui te pole just sada protsenti kindel, et nemad ise ka religioonikauged on. Mul pole hetkel rohkem aega, ent homme peaksin usust ja poliitikast rääkima. Just nimelt koos. Homme seletan, miks.
„Nii et sa ütled mulle nüüd tibla?” tahtis Marina asja võimalikult selgeks saada.
.....
