Surnud tüdrukute klubi
Описание книги
Värise, armaslugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varutaskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama… Neilplikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluseja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verdtarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugudeautor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu niilastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- jakirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.
Отрывок из книги
Mul on igav… Ah, kui igav mul on… Mul pole elu sees nii igav olnud!
Selle salmi saatel keksisin ma sõbratar Bernadette’i seltsis alati hüppenööriga. Pikad punased patsid lendlesid ümber ta näo ning prillid põrusid ninalt iga kord, kui ta maad puudutas. Siis tõmbas ta käe põlletaskust välja, et need sõrmeotsaga tagasi õigele kohale kergitada. See alati sama mehaaniline liigutus oli nii ärritav, et mul oli tahtmine tal prillid peast rebida ja jalge alla trampida! Kuid ma hoidsin end tagasi: ta oleks töinama hakanud ja seda ma ei sallinud – nuttes nägi Bernadette välja nagu pärdik.
.....
Vari kummardas tiigi kohale ja vandus. Kuukumas, kuldses lainekortsulises sõõris heljus mu nägu. Verisest võõbast puhtaks pestuna riivas see veepinda. Sel olid minu pärani lahtised valged silmad, mu lömastatud nina ja tursunud suu. Ning minu vetikatena veesäbrutuses hõljuvad juuksed…
Arvasin, et Momo hakkab karjuma, kuid ta suutis end tagasi hoida. Tal polnud himu parte, poni ega kedagi muud üles ärritada. Veel kord vandudes võttis ta kingad jalast, tõmbas koivad püksisäärtest välja ja astus tiiki.
.....