Madame Bovary

Оглавление

Gustave Flaubert. Madame Bovary

Esimene osa

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

Teine osa

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

XIII

XIV

XV

Kolmas osa

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

Отрывок из книги

Meil oli parajasti ettevalmistustund, kui direktor klassi tuli, tema kannul veel koolivormita uus ja lõpuks kooliteener suure puldiga. Magajad ärkasid ja kõik tõusid, nagu oleks neid pingsa töö juures ootamatult häiritud.

Direktor andis märku istuda ja pöördus hooldusõpetaja poole:

.....

Tema isa, Charles-Denis-Bartholomé Bovary, endine kroonuvelsker, kompromiteeris end 1812. aasta paiku mingite värbamismahhinatsioonidega ja oli sunnitud erru minema; ent ta oskas kasutada oma võlusid, et käigu pealt kinni krabada kuuekümne tuhande frangine kaasavara, mis oli parajasti saadaval kübarsepa tütre näol, kelles kosilase välimus armutundeid äratas. Too oli nägus mees ja suur praalija, kes oskas kajavalt kannuseid kõlistada, oli vurrud põskhabemega kokku kasvatanud, kandis alati sõrmuseid, armastas riietuses silmatorkavaid värve ning ühendas sangarihoiaku kaubareisija laheda käitumisega. Pärast pulmi elas ta paar-kolm aastat naise varandusest, sõi rikkalikke lõunaid, tõusis hilja, suitsetas suurt portselankahaga piipu, tuli igal õhtul alles pärast teatrit ja käis mööda kohvikuid. Äiapapa ei jätnud surres suurt midagi järele; see pahandas teda; ta siirdus tekstiilialale, kaotas tublisti raha ja kolis lõpuks maale, kavatsedes seal ometi kord läbi lüüa. Aga kuna ta teadis maaharimisest niisama vähe kui sitsist-satsist, käis oma hobustega ratsutamas, selle asemel et neid põllule saata, jõi oma siidri pudelikaupa ära, selle asemel et vaadiviisi maha müüa, pistis oma kõige paremad kodulinnud nahka ja võidis oma sigade rasvaga jahisaapaid, siis selgus talle üsna pea, et on viimane aeg kõik suured tulevikuplaanid heaga maha matta.

Kahesaja frangi eest aastas õnnestus tal Normandia ja Pikardia piirimail ühes külas rentida talu ja härrastemaja vahepealne eluase. Tusaselt, näriva kahetsuse piinades, süüdistades saatust ja kadestades kõiki ligimesi, jäi ta neljakümne viie aastaselt sinna pesitsema, kuulutas ennast inimpõlguriks ja otsustas ülejäänud elupäevad rahus mööda saata.

.....