Отрывок из книги
Me teadsime, et kui me järgmiseks päevaks haigeks ei jää, on meiega lõpp, teised löövad meid koolis maha, sest selleks ajaks tuleb välja, et klassiraha, mille eest me esimese mai paraadile lippude ja loosungite jaoks materjali pidanuks ostma, olime kogemata nukuteatri keldrikorruse mängusaali automaatidel maha mänginud, sest Feri valetas, et nendel uutel masinatel võidab automaatselt iga kolmas mängija, sest just sellepärast nimetatakse neid automaatideks, ja kui me esimene kord proovisime, võitsime tõesti ühe kümneka, aga siis muudkui kaotasime ja lõpuks tahtsime ainult raha tagasi võita, kolmanda sajase vahetasime ainult sellepärast peeneks, et tagasi võita see, mille me kaotanud olime, peaaegu õnnestus ka, aga siis ei suutnud me „Ühekäelisel bandiidil“ rütmi tabada ja just siis, kui vajutasime, muutus ekstrasuperboonus nulliks, nii et me kaotasime kogu raha ja rääkisime rahavahetajale asjata, et see polnud meie raha ja andku tagasi, ta ainult irvitas ja ütles, et õnnemäng ongi selline ja kui me kaua möliseme, võime lõuga ka saada, ja kui ei taha rohkem mängida, siis kasigu me minema, sest võtame maksejõuliste mängijate eest koha ära, ja kui me siis Revolutsioonimärtrite teele jõudsime, vaatasime Szabiga teineteisele otsa ja teadsime mõlemad, et nüüd oleme tõesti tõsises jamas, ja siis ütles Szabi, et kõige parem oleks, kui me läheksime jaama ja sokutaksime ennast ühele kaubarongile ja sõidaksime Petrozsényi ja hakkaksime kaevuriks, sest ta on kuulnud, et seal võivad lapsed ka töötada ja kellegi käest ei küsita midagi, kui ta tööle tahab tulla, sest söekaevandustes on alati töölisi vaja, aga mina ütlesin, et ta võib minna, kui tahab, aga mina ei lähe, sest mul pole tahtmist kopsusilikoosi surra, jääme parem haigeks, sest kui me hästi teeme, õnnestub meil kogu esimesest maist pääseda, ja siis ütles Szabi, et olgu, ja et kriit tekitab palavikku, nii et me proovisime kohe järele ka, aga see polnud midagi väärt ja ma pissisin punasest kriidist asjata punast, see ei näinud üldse vere moodi välja ja lõhn polnud ka üldse selline, nii et me teadsime, et tuleks midagi muud välja mõelda, ja siis ütles Szabi, et kõige parem oleks, kui läheksime linnakaevu juurde ja prooviksime juua nii palju vett kui suudame, sest kui me joome jääkülma allikavett piisavalt kiiresti, siis saame kindla peale ühe ilusa korraliku kopsupõletiku, see tähendab aga vähemalt kolme nädalat haiglat, pealegi on kõigil meist kahju, nii et on kindel, et raha ei tule neile meeldegi.
Kaevu juures polnud eriti kedagi, ainult neli inimest seisid kannudega vett oodates, kuni nad neid täitsid, ronisime äravarastatud kuju postamendi otsa ja kord tegi Szabi nii, nagu oleks ta Revolutsiooni Tõrvikukandja, kord mina, mõte oli selles, et parem käsi tuli võimalikult kaugele välja sirutada, nagu oleks see tõepoolest tõrvikut hoidnud, samal ajal ei tohtinud üldse liigutada ja kuju võis korraga ainult ühe kruusakiviga visata ja sellega ka mitte näkku ja kes kauem vastu pidas, see oli võitnud, oli just minu kord, kui viimane järjekorras seisja ka oma kannu täitis, siis võttis Szabi peotäie kruusa, viskas mind terve kamaluga ja ütles, et lähme, sest kopsupõletik ootab, mina aga ütlesin, et olgu, hakaku peale, sest tema mõtles selle välja ja tegi kujumängus sohki, tema aga ütles, et teab niigi, et ma olen argpüks, küll tema juba näitab mulle, kuidas seda teha tuleb.
.....
Kui ta seda ütles, siis ma tundsin, kuidas mul hakkab kuum, pistsin käe tasku ja kompasin isa fotot, ma polnud veel kunagi kohtunud kellegagi, kes Dooanu kanali juures oleks töötanud, vaatasin Trajáni poole, nägin, et ta võttis mingi lehe välja, murdis selle lahti, vaatas jupi aega, siis haaras maast ühe labida, jalutas väljaku tagumisse serva, lõi ühe väravapostitähise juures maasse, mõõdetud, hõikas ta Ferile, siit läheb otse. Siis rivistasid Prodán ja Feri meid üles, polnud vaja suuruse järjekorras seista, peaasi, et ilusasti reas, üksteisest mitte liiga kaugel, kui kõik seisid, andis Traján Prodánile ka labida, olgu, ütles ta, sa ei pea töötama, ainult näita teistele, kuidas tööriista kasutada tuleb, löö aga ilusasti mulda.
Prodán alguses ei tahtnud, nägin sellest, kuidas ta labidat hoidis, et kõige parema meelega oleks ta töölistele kallale läinud, aga siis hakkas ta ikkagi kaevama, pildus mulda oma selja taha ja siis hakkasid teised ka tööle, mina ka, labidavart oli väga halb hoida, see hõõrus mu pihku, maa oli väga kõva, jalaga pidi sisse suruma, labidas aga oli nii lühike, et tuli kummarduda, mul hakkas varsti selg valutama, ühesõnaga, töö ei läinud eriti, aga mitte ainult mul, vaid teistel ka, mina mõtlesin kogu aeg Doonau kanalile, et kui raske võib olla tervet jõge mujale juhtida ja huvitav, mida mu isa seal teeb, sest ta oli paar korda kirja saatnud, aga neis kirjutas ta vaid niipalju, et tal läheb hästi, muud midagi, ühesõnaga, ma proovisin selle peale mõelda, vahepeal hakkas mu selg üha rohkem valutama ja pihud ka, aga tööd pooleli jätta ma ei julgenud.
.....
