Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.
Оглавление
Hanna Miller. 100 põhjust minna Belgiasse
ÄRGE IMESTAGE, SEE ON BELGIA!
BELGIAST PÄRIT SUURNIMED
VÄIKE MAA SUURES AJALOOS
MITTE AINULT ARHITEKTUURIST
BRÜSSELI MITU PALET
BRÜSSEL ÜHE PÄEVAGA EHK PAKKUMINE KIIRETELE
ŠOKOLAADIGIID
TEOD, KARBID JA GARNEELID
RAHVAPEOD JA TRADITSIOONID
JÕULUKOMBED JA AASTAVAHETUS
MEISTRID JA TÖÖKOJAD, LOOJAD JA KÄSITÖÖLISED
VÄIKE SISSEJUHATUS SUURDE KUNSTI
BELGIA KUNSTI KLASSIKUD
MAALID VAIPADEL
FLAAMI PITS – STAATUSE SÜMBOL
KOLLEKTSIONÄÄRIDE PARADIIS
MERE ÄÄRDE
BRUGGE, GENT JA ANTWERPEN
VÄIKSED VÄLJASÕIDUD
KÕRVALEPÕIKED HOLLANDISSE
RETKED TEISE KULUURIRUUMI. SAKSAMAA
LÄBI PICARDIA NORMANDISSE
LUKSEMBURG JA LUKSEMBURG
TILLUKE TAIMEMÄÄRAJA
VIITED
Отрывок из книги
Belgial on pakkuda enamat kui vahvlid ja šokolaad…
Tunnistan, et see avaloo pealkirjaks saanud lause ei ole minu välja mõeldud. Kuulsin seda väljendit mitmel korral kohe pärast Brüsselisse saabumist, pealegi kohalike endi käest. Nii näiteks kasutas seda ütlust flaamlastest abielupaar, kellega koos suure messiareaali arvukate suletud väravate seast seda ainsat avatut püüdsime leida, valloonlane, kes oli hollandikeelse turismiinfoga samavõrd hädas kui mina, ja meie pariislasest naabrimees, kui garaažilift taas kord ei töötanud. Ka kohaliku prügikoristussüsteemi suhtes ei suutnud naaber oma tundeid varjata: „Ärge imestage, see on Belgia! Nad ei räägi ju siin isegi korralikku prantsuse keeltki mitte!... Mina võin seda öelda, ma olen pärit Pariisist,” lisas ta ühtlasi... Prantsuskeelsete belglaste kõnepruugis on tõepoolest sõnu ja väljendeid, mis erinevad prantsuse kirjakeelest. Nii näiteks kõlab arv 90 nönaant (hääldusest nöf – 9) ja 70 septaant (hääldusest set – 7). Korralikus prantsuse kirjakeeles kõlaks vastavate numbrite hääldus „kaatrväänktdis” ehk siis lahtiseletatult „neli-kakskümmend-kümme” (90) ja „suassaantdis” ehk „kuuskümmend-kümme” (70). Selline on muidugi nende sõnade lihtviisil, st mitte korrektse lingvistilise transkriptsiooniga, kirja pandud hääldus. Siinsel juhul olen ma igal juhul belglaste loogika poolt. Küll aga jäävad mulle kaugeks belglaste koomiksilembus, armastus paksude vahvlite ja rasvaste friikartulite vastu. Samal ajal ei väsi ma imetlemast belglaste viisakust, abivalmidust, sõbralikke ning tähelepanelikke koeraomanikke ja nende hästi kasvatatud koeri, Brüsseli hooldatud parke, pilkupüüdvaid art noveau või beaux-arts-fassaade, hubaseid villade rajoone, belglaste hekipügamiskunsti, kõikidest muudest – eriti vanadest – kunstidest rääkimata.
.....
Banaalset ja sürrealistlikku
Umbes kakskümmend aastat tagasi esimest korda Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne, nagu oleks siin sõda alles eile lõppenud. Kogu lugupidamise juures selle maa ja rahva vastu pean tunnistama, et sellist pilti võib nii Brüsselis kui ka teistes Belgia linnades näha kohati tänini. Millest see on tingitud, sellele ei ole ma suutnud vastust leida. Seda enam, et tihtipeale on tegu magusate kruntidega kesklinna parimates paikades. Ka Brüsseli Eurokvartali südames käib ikka veel ehitus ja renoveerimine ning mõned ümberkaudsed peatänavad on moodsat ilmet omandamas alles aastal 2012. Paigast ära kõnniteeplaadid või auklik sillutis – ja seda mitte teab kus äärelinnas – tekitavad mitte ainult hämmingut, vaid on lausa kaelamurdvalt ohtlikud. Seejuures tuleb vaid tänulik olla, et kaugel Eestis on eurorahadega hulk teid, tänavaid ja ehitisi tänuväärselt korda saadud...
