Оглавление
Hannes Hanso. Ehh, uhhuduur! Ratastel Teheranist Addis Abebasse
Teel olles jälle teele…
Minek
Iraan
Alustame lõpust
Mehed ja rattad
Hamami2 Hannes
Islami hotell
Ainevahetusest – peldikud moslemi stiilis
Kuradi vahhabiit
Kummijumala kättemaks
Inspektor Kukeke
Eemale tuumaseenest
Kultuurilinn Esfahan
Pärsia Pärl
Vitamiin B
Paradoksid
Klotsi klõbistamas
Lahkume Shirazist
Teel Pärsia lahe äärde
Mukid jäävad seljataha
Ei ole kahte sarnast liivatera rannal…
Munalaskme sõprusküla Mahalaskme
Ewazi meister
Täpp kaardil
Küla Evazi ja Bandar-e-Poli vahel
Hoia oma piip ja prillid!
Elu teisel pool vett
Igaühele midagi
Tagasi suurele maale
Minu isa oli ausus ise
Bandar Abbas
Hüvasti, Pärsia!
Paradoksidest veel
Araabia Ühendemiraadid
Hambaorgid lehmakoogis
Mingi M
Tagasi Uhhuduuri reaalsusesse
Au Revoir, Emirates!
Omaan
Osta kaamel ära!
Küla vahelt läbi
Meie mehed Muscatis
Sammuke lähemale Jeemenile
Pudeneme laiali
Pisarais lehvitame sulle, Muscat!
Siin- ja sealpool Salaleh’d
Kaardilugeja õudusunenägu
Armid jäävad
Täna ikka Jeemenisse jõuame…
Jeemen
Miks ühtegi Jeemeni numbrimärgiga autot pole?
Kikivarvul läbi keskmaa
Iidne linn Sanaa
Puhtad poisid
Siin on tšill
Qat
Kuulipilduja kuklas
Laskumine Punase mere äärde
Ära hüppa vette tundmatus kohas!
Kandidaat nr 405
Astelrai Orionis
Oodates laeva maailma lõpus
Olukord tundub veel lootustandev
Oota elult vähem
Kõik sulab üheks pikaks päevaks kokku
Võib-olla jah, võib-olla ei
Nüüd läks kiireks!
Djibouti
Kes teie sellised olete?
Adrenaliini (ja B-vitamiini) otsinguil
Etioopia
Püha Jüri
Edasiminekuga kiiret pole
Piduriõlu
Addis Abeba, siit me tuleme!
Addis-Abeba mitu palet
Seal kus lõpeb, sealt ka algab
Mida teeksid, kui õhtul kell 11 koputavad su uksele kuus Liibanoni jalgratturit?
Отрывок из книги
Kõiges on süüdi Jumal. Näiteks Allah. Või Jahve. Igatahes selle ainsa Jumala ja mitte idee variautori Hannese tahtel istusime 2002. aastal ratastele, et sõita Ulaanbaatarist Katmandusse. Iseenesest lihtne lugu − kolmekümne eluaasta ringis viis lapsemeelset kutti asusid seiklema, et häälestada end vääramatuks vananemiseks ja korralikuks eluks tublide inimestena. Soovisime siiralt parimat, aga läks nagu alati − kõik, mis edasi juhtuma hakkas, väljus mõneti meie kontrolli alt.
Ühekordsest ettevõtmisest kasvas välja uudne elukas, poistebänd „ehh, uhhuduur!“, mis paistab silma täieliku ebamusikaalsuse ning vastutustundetu unistusega sõita aastaks 2050 ratastega ümber maailma. Selge, et kambast kõigil see ei õnnestu, pidades silmas eesti meeste keskmist valmisolekut siirduda 67-aastaselt parematele jahimaadele. Aga pagana lahe oleks, kui mõned umbes kaheksakümneaastased ätid end siiski Punasesse Kangelasse (ehk tõlkes Ulaanbaatarisse) tagasi välja veaksid.
.....
Tundub, et inimese füüsilist keha annab liigutada ühest ilma otsast teise palju kiiremini kui tema mõtteid. Üsnagi sürrealistlik tunne oli leida end ajatolla Khomeini nimelise rahvusvahelise lennujaama mošee põrandale vaipadele magama heitmast ning hommikul Teherani kesklinna poole väntamast. Viimast ma järele teha ei soovita – jõhker liiklus, sigasuur linn ja paarkümmend imaam Khomeini väljakut, mille hulgast just seda õiget üles leida oli ropp ülesanne. Filmilint silme ees liigub, kaadrid vahelduvad, aga mees, kus sa oled oma mõtetega!? Pole aimugi, mõtted tiirutavad kehast kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Paberil kiri koju
.....
