Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees? „…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn.“ Kas tõesti? Otsustage ise.
Оглавление
Heikki Võsu. Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees
PROLOOG
UUE ELU ALGUS
Tere tulemast koopasse!
Ootamatu kohtumine. Korda kaks. Ja natuke koolist ka
Mis linn see on?
Holmenkollen ja esmatutvus kohalikega
SÜGIS
Tere tulemast „käib-kah-maale“
„Aga me olime kunagi vaesed“
Oot... ma ju tunnen sind!
Rahvusvaheline kool
Väike Ameerika
Põrkumine kohaliku bürokraatiaga
TALV
REAALSUSE ILLUSIOON EHK KUIDAS MA NOBELI RAHUPREEMIA TSEREMOONIAL KÄISIN
„Jõulud tulnud juu...“
Kas me jäämegi siia või?
Mis asja te seal saatkonnas üldse teete?
MITTE NII MEELEHEITEL KODUPEREMEES
Kui kõik päevad on pühapäevad
Tere tulemast džunglisse!
KEVAD
Money-money-money
Talgud
Russid
SUVI
4. juuli
„Meie inimesed“
Ja kõik algab otsast
Aga tegelikult on kõik hästi
EPILOOG
VÄIKE KÄSIRAAMAT ALGAJALE KODUPEREMEHELE
Nõudepesu
Pesu pesemine
Uute köögimasinate kasutamine
Koristamine
Toidu valmistamine
Poeskäik
Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too
PILDIALBUM
Отрывок из книги
„Nooh, arva ära, kuidas läks?“
Küsijaks oli mu abikaasa Maiga, kes helistas, et suurt uudist teatada.
.....
Kui sisekujundusest rääkida, siis ma ei ole selles valdkonnas küll spetsialist, kuid tahes-tahtmata jäi silma, et igaüks oli ennast ise pidanud piisavalt pädevaks, et selle väikese asjaga toime tulla. Või mis on isegi tõenäolisem: ei viitsitud niisuguse tüütu asjaga lihtsalt vaeva näha. Seetõttu võis peaaegu kõikjal näha arusaamatut kooslust (pseudo-)antiigist, mis oli „kombineeritud“ ultramoodsa ja/või igav-tavapärase Ikea mööbliga.
Ja mis põhiline enam-vähem iga hoone puhul – karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist ja lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui ka naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. Vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on oppusset (renoveeritud). Soojustus on sageli selline, nagu asuks maja päikesepaistelises Hispaanias, mitte põhjamaises Norras. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis) (mitte mu eksnaine) (keda mul õnneks või kahjuks polegi) (ja kui oleks, siis ei elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest küttekulud olid kosmilised, samal ajal oli maja alumisel korrusel asunud pesuruumis talvel sõna otseses mõttes hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga – ennetades järgmist küsimust – ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja radiaatorite maksimaalsest huugamisest hoolimata on talvel toas ikkagi napp 15 kraadi sooja. Väljaüürijate suhtumine on aga selline, et kui nõudlust on, pole vaja rohkem remondile kulutada. Ühe maja puhul, mis oli niisamagi alla keskmise seisukorras, viitas omanik aknale, kust mingitel asjaoludel oli klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis, et „siin on üks katkine aken, aga...“, mille peale me jäime loomulikult ootama lauselõppu „...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära“, aga tegelikult lõppes sõnadega „...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda“. Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja „mokad töllakil“ on vast kõige parem väljend meie näoilmete kohta.
