Отрывок из книги
STEVEN HARLAND VIIBIS Kairos juba teist nädalat, kuid ei suutnud ikka veel harjuda autoliiklusega pealinna tänavatel. See oli nii tihe ja esmapilgul sedavõrd korratu, et oli täiesti arusaamatu, kuidas autod sellises kaoses üldse sihtpunkti jõuavad. Jalakäijad ei tunnistanud valgusfoore, sammudes või joostes üle tänava kõikjal, kus juhtus ehk autojuhi jaoks täiesti ootamatutes kohtades.
Kogu selle sagina kohal kaikus katkematute, põhjusetute ja sageli ka õigustamatute autosignaalide kakofoonia. Kairos armastatakse signaaliga tuututada: nii palutakse teed anda, tervitatakse sõpru ja tuttavaid või lihtsalt eputatakse, tõmmates rooli taga istudes sel viisil endale tähelepanu.
.....
“Rotil,” teatas Tracy võidukalt Stevenile, kelle meeleolu üha halvenes. “See väike saareke Vaikses ookeanis kuulub Indoneesiale.” Ta astus laua juurde ja valas endale viskit. “Kas oled kunagi seda nime kuulnud? Niipalju kui mina tean, on Audrey elanud sellel saarel kõik need aastad täiesti eemaletõmbununa kõigest.”
“Mida sa hommikul tegid?” küsis Steven, pööramata tähelepanu kaaslase pahasele näoilmele. Ehkki ta oleks võinud seda ka mitte küsida. Muidugi oli ta käinud sisseoste tegemas. Pikk jalutuskäik mööda kauplusi ja kohvikukülastus mõne sõbrannaga.
.....
